São Paulo, Brasiilia ehk pealinnade tuur jätkub

Henry Tiisma

Enne kui andnunud kriitikud juhivad tähelepanu Brasiilia tänase pealinna kohta, siis teadke, et 1681-83 aastani oli haldusala pealinnaks São Paulo. São Salvador oli esimene, Rio de Janero kauaegseim pealinn ning Brasília võttis üle alates 1960.a.

Mäletan, kuidas mul oli lapsena raskusi 1494.a Hispaania-Portugali vahelise Tordesillase lepingu mõistmisega (kunagi sai loetud ikka meeletutes kogustes ning unistatud wifi võludest). Kõigest 2 aastat enne seda oli Kolumbus kobistanud Bahama saarte otsa. Millise viletsa diili vahendas paavst Alexander VI (s. Roderic Borjia, Valenciast (tänapäevane Hispaania)) portugallastele. Piir jooksku 2100km Rohesaartest läänes! Piisab ju pilgust gloobusele ning näed, et jäme ots jäeti justkui vabatahtlikult hispaanlastele. Ei hoomanud oma piiratuses, et maailma kaart ei erinenud sel hetkel eriti peojärgsest laualinast – jälgi peal palju, aga läbivalt valendavat ala jätkub külluslikult. Samal ajal olid portugallased käima saanud eduka meretee ümber Aafrika, loonud sõbralike sadamate keti mööda Aasia kõhualust ning jõudnud niiviisi Vürtsisaarteni tänapäevases Indoneesias, raha juba voolas ojadena sisse. Eks olid Portugali kuningad ka omamoodi takkajärgi targad, sest nii Kolumbus kui Magalhães pöördusid algselt tulutult oma lennukate plaanidega nende poole, enne norus ninadega hispaanlaste juurde minemist.

Kuivõrd ring ümber maakera sõideti peale 1522.a kapten Juan Elcano poolt (Magalhães suri Filipiinidel), oli gloobuse gabariidid lõppeks paika loksunud. (*) 1529.a sõlmitud Zaragoza leping sätestas omandisuhted mööda sama meridiaani üle maakera tagakülje, mis määras Vürtsisaared portugallastele. Lugedes hiljem feodaalse Jaapani ajalugu, haakisid hammasrattakesed omavahel, portugallaste mõju oli meeletu. Mäng oli nagunii muutunud ja hispaanlased suunasid oma fookuse Ladina-Ameerikasse. Ambitsioonikas ja julm maailmade jagamine, aga eks säärasustega olid asjaosalised sel hetkel harjunud. Oleks siis keegi suutnud poisse paika panna? Kindlasti lõppes see siiski hästi kõigi osapoolte jaoks. Tänapäevase Brasiilia puhul on selgelt üle piiri mindud. (#isanaljad)

Portugali laevad maabusid Brasiilias 1500.a kapten Cabrali juhtimisel. 1532.a pandi alus esimesele kantsile, hoog saadi sisse 2 aastat hiljem. Kohalikke elas sel hetkel umbes 7M ning ega nad ei soostunud sugugi ilma võitluseta taanduma, möll käisid veel kakssada aastat hiljemgi. Riigi nimi tuleneb isepärase punase värvainega brasiiliapuust, mis kasvas sel hetkel massiliselt rannajoonel ning oli esimeseks ekspordiartikliks emamaale. 16.saj keskelt algas suhkruroo saaga koos orjandusega Aafrikast (2,8M immigranti järgneva kolme sajandi jooksul). 17.sajandi lõpuks hakkas suhkruäri kokku kuivama, küll aga leiti kulda ning pandi käima kohviäri ja käigukastist leiti veel üks kiirkäik edasi.

1807.a tõi Napoleoni sõdade ohus tulevane troonipärija John IV (sõpradele João) oma õukonna Rio de Janeirosse ning pani aluse esimesele kohalikule aktsiaturgude süsteemile ning rahvuspangale. Selle lükkega pani lõpu portugallaste monopolile ja avas Brasiilia otsekauplemisele (vaevalt, et tulevane Portugali kuningas seda kahetsema hakkab). Emamaa kutse oli aga kõrvulukustav ja vabandused lõppesid 1821.a, mil kuningas naases Lissaboni ja jättis oma poja Brasiilia kuningriigi eesotsa. Aasta hiljem lõi noor prints kohalike jõudude survel emamaast ja isakojast lahku ning pani aluse Brasiilia Impeeriumile, mille tunnustamine võttis aega kuni 1825.a. Pedro I oli alla kahe kuu, pärast isa surma, ka Pedro IV, portugallaste kuningas. Viimase ameti pani ta maha oma vanema tütre kasuks, kellest sai Maria II. 3 aastat hiljem trügis vägisi troonile Pedro I noorem vend Miguel ning kahasse lahvatanud seksuaalse alatooniga skandaaliga Brasiilias, tegi Pedro nagu vaja – ta loobus 1831.a troonist oma poja Pedro II kasuks ning astus Portugali vastu sõtta. Ta võitis küll sõja, mis laienes üle terve Pürenee poolsaare, kuid suri tuberkuloosi 1834. Tütar Maria II valitses Portugali järgmised 19 aastat.

Brasiilia poolel, Pedro II sai kuningaks 5-aastaselt ja oli oma 58-aastase valitsemisaja kestel samuti edukas sõjapealik (väljus võitjana Platine (rahajõgi Argentiina ja Uruguay vähel), Uruguay ja Paraguay sõdadest). Väike coup d’état ja vana kuningas tagandati troonilt 15.nov 1889, mis on Brasiilia iseseisvuspäev. Järgnevad 100a on võim käinud käest kätte demokraatlike valitsuste ja sõjardite vahel. Alates 1985. taas pall rahvaesindajate käes.

Brasiilia teeb eriliseks see, et ta on suurim riik Ladina-Ameerikas. Pindalalt viies ja rahvaarvult 7. maailmas. Ainus paik siin, kus räägitakse portugali keelt. Ja põnev seik – Brasiilial on ühine piir kõigi L-Ameerika riikidega, va Ecuador ja Tšiili.

Sai piisavalt pealiskaudne küll.
h
28.11.25

(*) Lõbus kõrvalpõige – ei olnud hispaanlaste meremehed sugugi mitte esimesed, kes ümber emakese maa purjetasid, Magalhãesi teener oli filipiinlane ja oli toodud orjana vürtsiringilt kaasa. Esimesed kahtlused maa keraja kuju kohta tekkisid ekspeditsiooni liikmeil, kui too härrasmees ühtäkki kohalikega ühe keele leidis. Päris nime ajalugu ei oska öelda, aga ristinime järgi Enrique, Malacca-st jõudis koju ümaralt aasta enne eurooplasi.