fbpx

Hong Kong, HRHe ehk lootust on, et loota võib

No valimised on siin selleks korraks läbi ning nagu üte kõlab – hundid söödud või kuidagigi… Igal juhul oli valimisaktiivsus suisa 71% (3 korda kõrgem kui viimati) ja kui kedagi statistika hüppesse ajab, siis 17/18 piirkonnas võidutsesid pro-demokraatiameelsed poliitikud. 90% KOV-st on nüüd ametlikult anti-Hiina ja üks riik, kaks süsteemi. Ääremärkusena lisaks, et siinne vastupanuliikumine on võidutsenud omamoodi sihilikult kindla juhi välistamisega, nüüdsest on aga pimedusest eraldatavad silmad ning nimedki teada. Hea uudis on siiski see, et kurikuulus hiinlaste sõjaväegarnison (asukohaga uhke maja rannikul keset ärikvartalit, millest igal hommikul oleme mööda jalutanud teel proovidesse) on jäänud suletuks senini.

Pärast tänast taaskordset proovi (sest nagu kindralid igavesti tõdenud on – tegevusetusest johtub paadunud mandumine ja seda juba ei saa lubada), käisime ametlikul pildistamisel. Retk rannikualal oli tuuline ja pilvetõmbuva taeva all, kuid hoolimatult edukas. Reisusihiks sedapuhku polnud Rotterdam, vaid Hong Kongi maismaa Kultuurikeskus, tuntud ka Lääne-Kowlooni nime all. Kui me kord juba seal olime ning igiläheneva paratamatu pimeduse lähenedes tundsime ürgtunge vallutamas meeli, mistap allakirjutaja eraldus väiksema seltskonnaga Temple St ööturule väikesele seiklusele kulinaaria valdkonnas. Nälga siin keegi juba ei jää. Sundlus vast tõukab fantaasiat, sest pole looma, taime ja kõike vahepealset mida isegi piiblis ei kirjeldata, millele hiinlased pole kirjutanud vastavat retsepti. (Muuseas, see tõi meid ka telerist tuntud kohaliku kummituslinnaks muudetud tehnikaülikooki lähedusse, siiani – idarindelt muutusteta.)

2019-11-26_18-455408239.jpg

Kowloon Walled City

Kowlooni nimi meenutas mulle miskit hiljuti kaetud minidokumentaalist Kowlooni Müüritatud Linnast YouTube-i kanalist (https://youtu.be/PcSBOUpgngM), täielik kokkusattumus tegelikult, mis kütkestas mu tähelepanu. Põnev lugu eikellegimaast, mis jäi algselt hiinlastele 1898 99-aastase rendilepingu järgi, kuid loomulikult ei jätnud britid asja niimoodi ning võtsid valdused peatselt üle. 210x120m alal asunud garnisonist sai läbi ajaloo keerdkäikude inimajaloo enimasustatud piirkond. 2,6ha peal asus ca 350 rajatist (päris majadeks seda konglomeraatidest kompleksi nimetada kindlasti ei saa). Maksimaalselt 14 korruselistes (kõrguse piirmäär, sest maanduvad lennukid lendasid sealt üle lähedalasuvale lennujaama ööl ja päeval) hoonetes elas kõrghetkel kuni 50 000 inimest. Keskmiselt 23m2 tubades paigutus kolm põlvkonda üksmeeles, mille leiavad vast vaid hiinlased. Poliitilise hall-ala ja politseita piirkonda valitsesid triaadid (kohalik sündikaat) ning kõik toimis suhteliselt rahumeelselt. Isegi postiteenus, kuigi keegi entusiast kaardistas ala 6 aastat. Uimastid ja prostitutsioon oli muidugi paratamatu kaasosa, mistap tõi see kaasa politseiarmeede lained ning lõppeks ka lammutamise 1993, enne HK tagastamist. Tänaseks on seal populaarne park. Soovitan soojalt kaeda ära 20minutiline minidokk, mina ei kahetsenud.

Seekord säärane kuivem postitus. Järgnevalt ülevaade kammerkoorikute avastusretkedest Hongkongi ümbritsevatest saartest.

Kõmm ja kolks voodisse seniks
henry
26. november 2019