Pärast Princetoni ülikooli kabeli kontserti ilmus meie riietusruumi wesandersonilik lüheldane mehike rohelistes kummikutes, kes hoiatas, et meid ootab ees Durhamis peegelpilt samast hoonest. Kodune tunne, mõtlesime ennatlikult. Samuti nagu väike Alice avastas ühes endanimelises kultusraamatus, siis mõned erinevused siiski esinesid.. Õnneks tunduvad paljud asjad päeval vähem hirmsad kui pimedas. Püüdkem leida siis see erinevus.. Tik-tak-tik-tak. Kuivõrd palju see nüüd pildile jäi, aga kes pakkusid, et green roomis oli madalam lagi, võivad endale pai teha eduka ära arvamise puhul.
Ülikooli campus sarnanes Princetonile. Väga korrapärased historitsistlikud hooned, mis pigem kuuluksid vanemasse ajastusse. Harrypotterlikud Sigatüüka ehitised, väljapeetud õpilased/donid, looklev mäkkeroniv tee ning epitsentris kõrgumas kaksiktorniga kabel üle linnaku. Sümboliks sinine kuradike. Elanikke pea 10x rohkem kui Princetonis. Meelsus: 10x ülekaal demokraatide kasuks, mida varjutas vastaspoole alla 3% edu osariigiüleselt. Ohh, neil on rasked ajad.
Märkimisväärsete inimestega, keda seostatakse Durhamiga, ollakse mõõdukad. Olgugi, et nimekiri edukatest sportlast ja poliitilistest (sealhulgas marksistlikult meelestatud) mõjutegelastest on muljetavaldav, siis mulle ütlevad nad kahjuks vähe. Küll aga tahan ära mainida Duffer Brothersid (eelmise aasta 80.ndate udupeenes retrostiilis kultussarja Stranger Things loojad) ning David Lynch. Nuff said.
Kontserdist kah. Ma leian, et mingi asja liigne kiitmine ja ülevoogavates hüperlatiivides tunnustamine õõnestab omal määral kirjutaja usutavust. Ühtlasi arvan, et enesekriitiline hoiak tervislikes piirides on voorus ning võib isegi viia suurte saavutusteni. Seepärast olen ka olnud ehk liiga kidakeelne kiitusega, sest lõppeks olen ju isegi osaline kontsertide teostuses, ning andnud ehk liialt tooni pisikestele ebakõladele. Seda enam, et millega siin ikka võrrelda kui mitte enda eelnevate esitustega, mis omakorda tekitaks säärase veidra paradoksi, et kui nüüd oli hea, siis enne oli justkui halvem. Ärgem mõistkem valesti, meie kontserdid on olnud senini kõik suurepärased, publiku vastuvõtt on võimas ja enesetunne üldjoontes hea. Väga pisikesed tegurid on justkui hoidnud tagasi ülimat joovastust. Eile see tsükkel murdus ning ka andunumad kriitikud peaksid tegema ennastsalgavat tööd, et leida nokkimiseks pisemaidki palukesi. Raua Needmine pole tükk aega olnud nii plahvatuslik! Hea vastukaal kontserdi õrnale Pärdi/Tšaikovski poolele ja põhjamaade romantismile. Hoida nii ja ikka edasi, drive’n’perform!
Henry
Durham, NC 11.02.2017
PS Suur tänu Kaarlile fototöötluse eest. Andekas noormees!