Buenos Aires, Argentiina ehk tangost jalkani

Henry Tiisma

 

Rõõm minupoolne kirjutada taaskord neid ridu Sulle. Eile oli menukas väljamüüdud kontsert Teatro Colónis. Kaduv kunst nagu küünlaleek tuules. Olen tunnistajaks olnud ainult helinäidetele aplausist kummardustega. Las kommenteerivad teised, kes kontserti kuulasid. Nii on alati olnud siin blogitandril. Ei hakka vanuigi reegleid ümber tegema.

Usinad tavapärased kahtlusalused organiseerisid esimeseks vabaks päevaks Buenos Aireses giidiga tuuri, kuhu mul õnnestus end külge kleepida. Rodrigo (rullitud R-dega, nagu ta korduvalt rõhutas) rääkis meile BA sünniloost, millele ehitatud kondikava olen kasutanud selgroona läbi seniste postituste. Tema selgitus tango sünnist kõlas järgnevalt, Aafrika kiired rütmid, koos virtuoossete hispaania kitarridega ning kõigele lisandus sakslaste lõõts (mille eripära tõttu võeti tempot maha) ja oligi midagi uut valmis. Tango sündis perioodil, mil taaskordne kollapalavik oli laastamas BA rahvast ning rikkad inimesed kolisid massiliselt linnast välja. Tühja kohta mitte salliv loodus ei teinud kõssamagi, et uued immigrandid kolisid meeletute hulkadena tühjaks jäänud ühepere kvartalisuurustesse hoonetesse. Inimesi oli palju, kuid naised moodustasid vaid kümnendiku seltskonnast. Himu tõusis enneolematutele kõrgustele olla hetkki ainsa inimese seltsis. Tants olla alanud kahe mehe vahelisest jõudemonstratsioonist, milles pealejääja läks teisele ringile “auhinnaga”. Mingil hetkel keelati siiski noad ära. Ju siis oli aidatud piisavalt kaasa demograafilise puu aeglasele tasakaalustumisele mees-naine vaheliseks tantsuks, mida tänapäeval seostame tangoga. Rrrodrrigo sõnad, minu tõlgendus.

Tango populaarsus on tegelikult käinud üles alla läbi kümnendite alates tekkest 19.saj lõpuosas. Loomulikult pole Astor Piazzolla ainus tangole värviandja, kuigi ehk äkki kõige kuulsam ja kindel nuevo tango (erineb tangost, kuna sisaldab jazzi elemente, dissonants harmooniat ja klassikalist kontrapunkti) isakuju. Ta vääriks loomulikult eraldi peatükki. Pajatusi jätkub saatuslikest juhustest kuni töökusest läbinõrgunud geeniaalsete saavutatusteni. Ja juhuse tahtel oleks võinud kõik ka olemata olla. Oma lennuka karjääri alguses keelas noormehe isa 14-aastasel poisil tuurile minna Carlos Gardeliga, kes oli selle hetke suurkuju tangomaailmas. Lennuk kogu orkestriga kukkus alla, kõik hukkusid. Piazolla on takkajärgi naljatanud, et ta oleks äärepealt läinud harfile üle bandeooni asemel.

Õnneks teeb silla üleminekuga lubatud jalgpallile eelnev foto. Ma olen loata laenanud pea kõik illustratsioonid selle blogipidamise aja vältel, ega tee ka erandit seekord. Kindlasti olen parim kandidaat kirjeldama detailselt Argentiina-jalgpalli suhte kvintessentse eelkõige seetõttu, et ei tea mängust suurt midagi ning minagi hooman, et Argentiinat ja jalgpalli on võimatu lahutada, mistap ei hoia tagasi ka sõnakordustega. Maskuliinne versioon Tuhkatriinu loost ühendab paljusid paduandekaid madala stardipunktiga edulugusid seotud selle mänguga. Eks see plahvatusohtlik, nakatav pühendumus ole inspiratsiooniks paljudele ühe läbi aegade edukaima spordiala jälgijaile. Kui minusugune võhik tunneb ilmeksimatult ära Maradona, Messi või Di Stefano, siis nad on jätnud ikka sügava jälje.

Jalutasime oma tuuri ajal San Telmo linnaosa karikatuuride tänava. Seal peatusime pingi juures, mille juures olev fotojärjekord oli ennekogematu. Sestap laenasin ka pildi webiavarustest. Saage tuttavaks Mafaldaga! M ja tema sõbrad, kellest igaüks esindab kõigi Argentiina ühiskonnaklasside alastatuid stereotüüpe, on olnud kohaliku poliitilise satiiri ning ühiskonnakriitilise (ja samas allhoovusi pigem juhtivaid) liikumise kõigutamatu käilakuju. Nii palju kui juurde guugeldasin, siis enamik kannab ajatut sõnumit uudishimuliku rikkumata hinge silmade läbi, mis kirjastatud 1964-73.

Homme juba uued väljakutsed, väikesed tsirkusekoeradki tahavad tähelepanu
h
25.11.25
(kassanäe, kuupäev vat et palindrom)