Kontsert “The composers – Arvo Pärt: A Sacred Journey”:
7. aprill Sydney ooperimaja
Kavas:
Magnificat
Spiegel im Spiegel
7 Magnificat-Antiphonen
Tabula Rasa
Fratres
Salve Regina
Cantus Benjamin Britteni mälestuseks
Aadama itk
Solistid: Helena Rathbone, Kirsty Hilton, Veronique Serret (viiul)
Sydney Sümfooniaorkestri muusikud
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Tõnu Kaljuste
29. märtsi õhtul kell seitse kogunesid Eesti Filharmoonia Kammerkoori artistid Tallinna lennujaama, et alustada oma pikka teekonda Austraaliasse.
Seekordne kogunemise kellaaeg oli väga teretulnud vaheldus meie viimasel ajal tavapäraseks saanud üli-vara-hommikustele startimistele. Ja kingituseks saadud päev oli meeldiv, seda enam, et oli Suur Reede ja pealegi olid eelneval kahel õhtul olnud kontserdid Pärnus ja Tallinnas. Lisaks ebatavalisele kellaajale ootas meid ees ka ebatavaliselt pikk sõit marsruudil Tallinn – Helsinki – Singapur – Sydney kestvusega ca 24 tundi. Üllataval kombel möödus ööpäevane reis oodatust valutumalt, kuigi esimene päev Sydneys möödus ilmselt enamikul lauljatest hotellivoodis. Minu esimene kokkupuude Sydneyga oli esimese päeva õhtul kella kuue paiku, pärast seda, kui olin maganud kaheksa tundi jutti ning otsustanud poolteadvusel seisundis minna hotelli katusel asuva basseiniga tutvust tegema. Vaade, mis sealt avanes, raputas mind ühe hoobiga ärkvele. See oli lihtsalt imeline! Hotelli katusele paistis osa linnast hämmastavalt rohkete roheliste parkidega ning sini-sinise veega jahisadam. Ja loomulikult oli ühe pika ja pimeda talve üle elanud eestlase jaoks 25-kraadisesse päikesepaistesse sattuda täielik õndsus.
Pärast värskendavat suplust suundusime tüdrukutega linna peale süüa otsima. Hilisõhtune Sydney hämmastas mind oma tohutu mitmekesisusega. Tänavatel võis kohata igasugusest rahvusest, igasuguse orientatsiooni ja nahavärviga inimesi. Aga kõik olid kuidagi sõbralikud ja tolerantsed üksteise suhtes. Istudes oma kolmest sopranist koosneva seltskonnaga pargis, süües kebabi ja juues punast veini tundus elu lihtsalt ülinauditav ning esimene päev oligi edukalt öösse veeretatud.
1. aprill
Hommikusöögi ning paaritunnise basseini ääres peesitamise järel otsustasime hakata kultuurseteks ning külastasime Austraalia muuseumi. Ajavahe andis kergelt tunda, seetõttu võtsime päeva rahulikult. Muuseum oli piisavalt kompaktne, et ka meiesugused jet-lag’i all kannatajad suudaksid seda hoomata. Erilist silmailu pakkusid vääriskivide saal ning dinosauruste skeletid. Muljetavaldav oli ka mereteemaline saal, kust saime lugeda kõigi nende arvukate elukate kohta, kes võivad Austraalia randades ettevaatamatule ujujale saatuslikuks saada. Üks nendest elukatest kandis nime jellyfish – meduusiline, kelle kohta mul jäi meelde niipalju, et tõsisema rünnaku järel võib inimene 4 minuti jooksul surra. Sel hetkel polnud meil muidugi aimugi, et juba järgmisel päeval teeb Karoliina ühega neist isiklikult tutvust…
Botaanikaaed, mida külastasime järgmisena, oli lihtsalt hingematvalt ilus. Austraalias on harukordselt lopsakas loodus ning kõikvõimalikele taimedele paistab sealne kliima meeldivat
2. aprill
Käisime Bondi Beachil. Minul isiklikult oli see esimene kord Vaikses ookeanis ujuda. Lained olid võimsad, vesi hirmus soolane, päike mõnusalt soe ja liiv… noh seda võis pärast igalt poolt leida :) Karoliina tegi tutvust jellyfish’iga nagu eelpool juba mainitud. 4 minuti möödudes ta õnneks surnult maha ei kukkunud, aga korralik vorp jäi tükiks ajaks reit kaunistama selle koha peale, kuhu meduus oli oma kombitsa kinni haakinud.
Õhtul oli Eesti Majas vastuvõtt, mis kujunes väga meeleolukaks. Vastuvõtt oli ülimalt soe ja sõbralik, süüa ja juua sai korralikult ja loomulikult ei jäänud EFK poolt ka Tuljak ja veel paar eesti kullavaramusse kuuluvat koorilaulu laulmata. Õhtu edenedes sain jutu peale baari peremehega ning mul õnnestust talt välja kaubelda üks pudel üsna harukordset veini. Maksin selle eest küll (Eesti mõistes) üpris korralikku hinda, aga ega iga päev ei näe Austraalia veini, mis pärineb eestlase loodud viinamarjaistandusest.
3. aprill
Kui siiani on jäänud mulje, et me seal Austraalias muud ei teinudki kui puhkasime, siis… :) jah, tõepoolest, nii see oli. Sain meie direktori jutust aru, et reisi planeerides oli esialgne kava oluliselt tihedam olnud, aga lõpuks kujunes kuidagi nii, et ühte-teist jäi ära ja lõplik plaan jäi töö poolest üsna hõredaks. Ja siiski… reisi neljandal päeval (või siis viiendal – sõltub, kuidas võtta) oli lõpuks esimene proov. Töötegemiseks oli ilm igati sobiv – vihma ladistas nagu oavarrest.
4. aprill
Vastuvõtjate poolt organiseeritud väljasõit Featherdale’i loomaparki ja Blue Mountains’isse. Featherdale Wildlife Park oli midagi sellist, mida iga Austraaliasse sattuv turist võiks külastada. Arvutul hulgal linde, koaalasid, kängurusid, roomajaid; dingod, vombatid, pingviinid, emud, kitsed ja isegi üks krokodill. Tunnist ajast, mis meile anti pargi külastuseks, piisas ainult kiirkorras territooriumi läbi kappamiseks, kuid emotsioone jagus küllaga.
Blue Mountains aga… nojah, sellega läks pisut kehvasti. Paari väiksemat koske õnnestus ikka näha, aga mis puutub uhketesse mägedesse ja kanjonitesse, siis need jäid sedakorda nägemata, sest selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli paks piimjas udu saavutanud sellise tiheduse, et vaevu võis näha endast paari meetri kaugusele, mis siis rääkida vaadetest, mis oleks pidanud avanema mitme kilomeetri raadiuses.
Õhtul oli esimene proov orkestriga. Läbisime sujuvalt Salve Regina ja Aadama Lamendi. Kohalik orkester üllatas meeldivalt eriti mahlaka bassirühma soundiga. Tegelikult on hästi põnev teha sellist teost nagu Adam’s Lament erinevate orkestritega. Lugu on ju ikka sama, aga kui palju see võib muutuda erinevate mängijate käe all! Tallinna Kammerorkestriga ja ERSO-ga prevaleerib näiteks enamasti esimeste viiulite meloodia, kus eesti mängijad panevad rohkem rõhku liinide vedamisele. Sydney orkestri viiulite rühm pidas küll täpselt kinni noodis esinevatest non legatodest, aga kõla oli kuidagi kange. Seda kompenseerisidki sügavad bassiliinid, mille puhul mul tekkis tunne nagu kuuleks ma neid esimest korda, kuigi oleme kammerkooriga teost alates selle loomisest korduvalt laulnud.
5. aprill
Olime eelmisel õhtul tüdrukutega kokku leppinud, et juhul kui hommikul mingi ime läbi päike paistab, lähme uuesti Bondi Beachile. Suur oli aga mu pettumus, kui hommikul rulood üles kerides paksude pilvedega kaetud taevast nägin. Natuke nukralt sõin hommikust ning valmistusin mõttes leppima siseruumiliste tegevustega (ehk sii mõne muuseumi külastusega). Seda positiivsem oli Hele-Mai uudis, et tema hotellitoa aknast paistab igatahes sinine taevas ning randamineku plaan on endiselt jõus. Ilm oli ikkagi tiba kahtlane, aga otsustasime, et isegi kui päikest ei õnnestu väga palju näha, saab ehk siiski ujuma minna ning õhuvanne võtta. Lisaks oli Bondi rand ka visuaalselt ju erakordselt nauditav. Järjekordse seiklemise järel rongi ja bussiga sai meie kannatlikkus ja otsusekindlus pärast mõningat ootamist ja väikest vihmasabinat tasutud ilusa sooja rannailmaga. Ujumine (või täpsemalt öeldes siis hüppamine) Vaikse ookeani lainetes möödus seekord ilma ekstsessideta – ei mingeid rünnakuid meduusiliste poolt.
Teise poole päevast veetsime Sydney China Townis. Paddy’s Marketile jätsime me kõik kes suurema kes väiksema summa raha. On ju ilmselge, et kui käid nii kauges paigas nagu seda on Austraalia, siis on peaaegu kohustuslik sugulastele ja sõpradele nänni viia. Ning ma usun, et China Town oli soodsa hinnaga nänni leidmiseks kõige sobivam koht Sydneys, sest üldiselt on hinnad Austraalias ikka üpris karmid. Pärast väsitavat shoppingut ning kehakinnitamist meeldivalt odavas kuid maitsvate hiina toitudega söögikohas matkasime läbi China Towni tagasi kesklinna. Tee oli pikk, aga kuna õhtu oli mõnusalt sume, siis nautisime jalutuskäiku ning võimalust näha nädalavahetuse-eelset sagimist ja melu. Tänavad olid täis õhtusöökideks ja (tõenäoliselt) ööklubikülastusteks üles löödud inimesi. Selleks ajaks olin juba aru saanud, et ööelu on Sydneys sama kihav nagu soojas seisnud šampus. Õhtu oli nii imeline, et ei raatsinudki kohe bussiga hotelli sõita, vaid jalutasime natuke öisel promenaadil ning tegime pilte üle vee paistvast Sydney ooperimajast.
Õhtu lõpetasime hotelli katusel klaasi veini juues. Olime väsinud aga õnnelikud.
6. aprill
Töine päev. Hommikul startisime hotellist varakult, et jõuda kella kümneks ooperimajja proovi. Ilm oli jälle vihmane. Mulle hakkas tunduma, et Austraalia ilmataat oligi asjad sättinud meie töögraafiku järgi – vabadel päevadel paistis päike, töistel päevadel sadas vihma. Kõik oli paigas :) Pärast proovi oli mõni tund vaba aega ning õhtul oli meie esimene ülesastumine Sydney ooperimajas. Et aga mitte traumeerida puhkuselainele häälestunud artiste, siis esimesel kontserdil oli meie kanda ainult 4-minutiline osa ehk siis Arvo Pärdi poolt kammerkoorile 2012 aasta Mehhiko reisiks kirjutatud a capella lugu Virgencita. Ülejäänud kava täitsid Sydney Youth Orchestra muusikud.
7. aprill
Pärast nii rasket kontserti tuli loomulikult puhata. Kuna hommik algas päikesepaistega, siis oli peaaegu kohustuslik veeta paar tundi hotelli basseini ääres. Ja pärast seda väsitavat tegevust pidi pisut puhkama. Seega muuseumid ja muud linnas kappamised olid välistatud.
Aga kui tõsiselt rääkida, siis ootas meid õhtul ees sündmus, milleks me tegelikult kohale olime lennanud: mastaapne kontsert pealkirjaga „The composers – Arvo Pärt: A Sacred Journey“. Võin üsna kindlalt väita, et isegi kui siiani on jäänud mulje, et me seal Austraalias muud ei teinud kui lebotasime, võtsime päikest ja nautisime kohaliku elu võlusid, siis selle kontserdiga korvasime kõik. „Magnificat“ läks kenasti, „7 Magnificati antifoni“ oli vist üks meie parimaid esitusi, „Salve Regina“ samuti ning „Adam’s Lament“… Ühesõnaga – lugege arvustusi! :)
http://www.theaustralian.com.au/arts/ring-the-bell-for-tonal-purity/story-e6frg8n6-1226615187295
Ma usun, et me andsime sel kontserdil endast kõik. Kavas olid veel ka „Fratres“, „Tabula Rasa“, „Cantus in Memoriam Benjamin Britten“ 8 tšellole ning „Spiegel im Spiegel“ Helena Rathbone’i esituses. Loetletutest viimast saime laval istudes ka kuulata ning see oli absoluutselt maagiline! Oma panuse maagilisuse tekkeks olid muidugi andnud ka kujundajad, kes olid loonud publiku jaoks illusiooni lumesajust. Aga võib-olla tahtsid nad lihtsalt eesti artiste valmistada ette kodusesse kliimasse naasmiseks…
8.-9. aprill
8h+12h+25min lennukites. Kuni Helsinkini sujus kõik jälle oodatust libedamalt. Sydney-Singapur ja Singapur-Helsinki otsad ei olnud nii koledad nagu ma kartnud olin, aga väga ebameeldivalt üllatas Vantaa lennujaam oma asjade korraldamatusega. Singapuri lennuk maandus õigeaegselt ning järgmise lennuni oli kenasti tund aega, mille jooksul oleks rahulikult saanud jalgu sirutada, riideid vahetada ja muid vajalikke toiminguid teha. Aga ootamatult selgus, et meid ootab ees veel üks turvakontroll. Püüdsime ühele ringilonkivale lennujaamatöötajale selgeks teha, et meil algab peagi boarding järgmisele lennule, lootuses, et äkki nihutatakse meid siis järjekorras ettepoole. Aga ei midagi. Kell muudkui läks, boarding Tallinna lennule kuulutati välja, aga meie seisime ikka järjekorras. Nuta või naera. Silme ees terendas tõsine võimalus lennust maha jääda. No kas pole absurdsemat olukorda? Lendad kohale teisest maailma otsast, elad üle ebainimlikult pikad lennukites istumised ja siis ei saa sellest viimasest jupist üle mingi idiootse korraldamatuse tõttu. Asi kulmineerus maratonjooksuga läbi Vantaa lennujaama. Väravasse jõudsime kohale sõna otseses mõttes viimasel minutil hing paelaga kaelas. Aga vähemalt saime ikka koju.
Tallinn võttis meid vastu -4 kraadise ilmaga. Heameel kojujõudmise üle segunes kerge nukrusega, kui mõtlesin sellele, et järgmist sooja suveilma annab oodata ikka veel täitsa mitu kuud.
/Annika Lõhmus/