Abu Ghosh, Iisrael ehk kuidas jääda ellu iseendaga

Hooaeg hakkab läbi saama. Ning milline hooaeg see on olnud! Tõeline olümpia-aasta, koos kõigi asjassepuutuvate ja -puutumatute draamadega, tipp-vormi ajastamiste ning paratamatult ka traumade ja langenutega. Hooaja kestel vahetati “hobuseidki” (liikmeid koosseisus) ja selle mõju on tänaseni tunda. Olen varemgi toonud paralleele koorilaulja ning sõduri elude vahel ning kirjeldanud olukorda militaarterminites. Verd me just tihti ei näe, küll aga treenime samuti manöövriteks ning marsime rivis vaguralt lahingusse. Kohati on ülesastumised osa suurest kampaaniast, puhuti jälle üksikud lokaalsed ülestõusud.

Eks igal karastunud veteranil ole oma väljakujunenud meetod ja strateegia, kuidas saavutada ning hoida oma kestvat vormi läbi hooaegade. Kindlasti pole kõigil võitlejail võimalik kõigis lahinguis osaleda koori “Kolmekümneaastases sõjas” igi-kõrgeneva tõhususega. Traagelniidina läbiv tähelepanek – isiklik südidus siiski kas kasvab või murrab pihuks, vahel põrmukski. Mõtlesin, et lahkaks “teadjamehelikult” meie elukutse edukat lahinguplaani, mis küll omamoodi siililegi selge, kuid tasub teinekord ikkagi meeldetuletamist või ehk pakub põnevust meie kuulajatel lugeda. Järgnev on primitiivne nimekiri minu väljakujunenud harjumustest/tähelepanekutest/lihtsustustest, mis vähemalt tundukse töötavat vääramatu regulaarsusega. (Siin künka otsas nagunii kuhugi pääsu pole, olen päiksevangis pühapäeval oma numbritoas ja ootan lähenevat kontserti, mis lahutab mind koju naasemisest.)

1. Ettevalmistus. Iga uut kava või tundmatut pala on mõistlik individuaalselt läbi kaede enne proovi. Piisab raskematest kohtadest silmadega üle käimisest ja nende asukohtade kaardistamisest, kasvõi selleks, et oskaks paremini kulminatsioone ajastada. Mitte ainult ei kosta sa pädevam laisemate kolleegide kõrval, vaid säästad enda häält ja meelt (need kaks on kriitilise tähtsusega kõigi punktide juures.)

2. Lahinguvarustus. Töövahendite vajadus sõltub kahtlemata kavast, aga pole mõistlik end lahutada liialt kirjavahenditest, helihargist, mustast mapist, puhtast särgist sokkideni välja. Aga ka hommikuks ettetellitud taksost, väljaprinditud lennukipiletist ja passist, krediitkaardist. Mida vähem jääb sulle muutujaid valemisse, seda enam saad keskenduda sellele, mis tegelikult loeb – lahingule.

3. Vorm ja selle ajastamine. Me peame olema kammerkooris kõik sprinterivõimetega maratonijooksjad. Mis tähendab seda, et hoolimata traumadest olema valmis sööstudeks ning ootamatuteks pidurdusteks/põigeteks nii kokkulepitud, kui ka interpretatsioonipuhangute ajel. Me saame harva harjutada eesootavas saalis, pahatihti kogeme uut akustikat (ja maastikku) tunnikese vältel enne kontserti. Pead olema tark ja valmis kõigeks. Õrn tasakaal proovida läbi raskerelvastuse mõju kahasse hiiliva sussisahistusega ilma enesele liiga tegemata, on määravaks nii edukas lahingus, kui ka ellujämises.

3.1. Kui vorm alt veab. Keegi pole kaitstud taudide/tõvede eest, pidavat nad käima ju mööda inimesi, mitte kive ja kände. Hoia end, säilita ka ligimeste tervis ja jää koju. Välkkiire paranemine on alati olulisim, sest kuni inimene rivvi naaseb, peavad teised löögi enda vahel jagama. (Sellel hooajal oli puhk, kus 7 inimest olid korraga pingilt jälgimas proovi!)

4. Lahing. Dirigendi/kindrali märk kogupauguks pole kunagi lahingu algus. See algab tegelikult kõigi jaoks erinevas punktis. Mõni keskendub juba hommikust süües, teine teostab kompulssiivseid hingamisharjutusi enne rivimarssi, kolmas juba siis, kui pakib noote kaasa. Veepealne osa, tund-poolteist, aga otsustab kuidas vaadata teineteisele otsa pärast spektaakli lõppvaatust – aplausi.

5. Taastumine. Õnneks pole seegi kõigil sama, igav oleks see maailm kui kõigile meeldiksid samad asjad. On essentsiaalne teha järeldusi, õppida eksimustest, kogemusi koguda ning end mitte seejuures ära lõhkuda.

6. Langenud. On tark võidelda, nagu oleks see su viimane lahing, milles võitled ka järgmisel päeval. Kuidas seda võtta jääb igaühe oma rehnuti tulemiks. Harjutades üheskoos manöövreid relvavendade ja -õdedega, peaksime hoomama enda ja teiste tugevusi ühes nõrgemate külgedega. Viimaseid kompenseerides oleme koos tugevamad ja ühtlasemad kui eraldi. Tuleb teadvustada, kes kuulub raskekahurväesse, kes on snaiperid, ratsavägi ja luurajad. Neid õigesti komplekteerides, erivates lahinguolukordades rakendades, on võit näiliselt imelihtne. Ülioluline on ka vanade lahinguratsude errusaatmine. Kõik sõdurid peaksid olema valmis oma jumaliku hiilguse valguses nägema elu ka teispoolsuses. Kohtugem kõik Valhallas, kus pikad lookas lauad ootavad meid!

Laulmine ja tuuritamine on imelised asjad. Ma ei teeks seda, kui see mulle sisimas ülimat naudingut ei pakuks. On palju lihtsamaid ja tulusamaid viise päevi õhtusse veeretada, kuid mitte üht, mis mulle enam passiks.

Lõpetan Sõjakunsti autori Sun Tzu ühe lemmikmõttega – Edukad sõdalased võidavad enne ja lähevad siis lahingusse, edutud lähevad sõtta ning proovivad seal võita.

rindereporter, sadulas ja valmis
henry
9. juuni 2019