EFK, Klaaspärlimäng Sinfonietta ja maestro Andres Kaljuste (Foto: Ali Karakas)
Armas lugeja! Eile oli kauaoodatud kontserdipäev, teine sellel mandril. Sellest postitusest saab tuuri viimane. Tahan tänada kõiki lugejaid, kaasteelisi ja organiseerijaid. Elu on sujunud ja veereb kui hernes gravitatsiooni meelevallas. Kirjutan neid ridu taaskordses lennujaamahotellis. Sarnases, kus veetsime esimese öö Istanbulis teel siia. Tundub, et saatus toob kõik ringiga tagasi. Meil nimelt jäi eilne lend ära lennuki tehnilise vea tõttu ning kojunaasemine viibib ühe väga pika päeva võrra, aja kulg on ju suhteline. Kuivõrd eelkõige ei tahaks olla tujurikkuja tüütul hetkel, siis mõtlesin kirjutada eelnevatest kirjutistest väljajäänud seikadest, hea lugeja loal loomulikult. 
Mind on alati kütkestanud sellised väikesed erinevused, mille peenekoelised tikandid annavad lõpliku iseloomu lapitekile, mida me erinevatest rahvastest rääkides nimetame kultuurilisteks eripäradeks. São Paulo ei sära suurlinlikult neoonvärvides. Kunagi otsustati, et bränd tohib end afišeerida vaid 10% ulatuses aknapinnast. Mistap näiteks Mäki suurejoonelised kuldkaared on tagasihoidlikud ja väikesed. Eks selles kassi-hiire mängus on ka reklaamimüüjad kavalad, ntx suur prantsuse spordipood ehitas enda vaateakna kahekihiliseks. Meetrise sammu kaugusel välisfassaadist paistab nende nimi gigantsena teiste seas.
Paulista tänav on São Paulo tuiksoon ja suursugususe visiitkaart, tõeline promenaad. Juba aastaid on nad sulgenud selle pühapäeviti, et pered saaksid tulla kokku ning veeta päev muusika ja meluga. Kohalik puhkpilliorkester mängis täiesti ennastunustanult 1,5h ja jäi meite kaugenevat bussi saatma oma helidega.
SP-s on teedel 6M autot kahasse lugematu hulga kaherattaliste liikuritega . Liiklus on tihe ja kaootiline. Pole ime, et siin on maailma tihedaim helikopteriliiklus. Uber pakkus helikopteri teenust siin aastani 2020. Oleks kihvt kogemus kindlasti.
Trianoni Park enne teist ilmasõda
Keset Paulista tänavat on SP-s park, õieti näeb see välja kui dzungel. Trianoni pargis tavatsesid käia linna kõige jõukamad jalutamas, kuivõrd nende mõisad ääristasid peatänavat. Kõrglinnastumine on aga pöördumatu protsess ning tikutopsidena mõjuvad majad jäid lihtsalt elule jalgu. Edasikolimine oli lahendus. Kahjuks tähendas see ka inglise stiilis pargi tühjaks jäämist. Viimane omanik kinkis maalapi linnale klausliga, et pargist peab alati olema tagatud vaade alla orule. Üle tee ehitatud kunstimuuseum (MASP) toetub seepärast massivsetele punastele postidele, mis kannavad 74m sildega edevat ikoonilist ehitist. Küll aga ei saanud memo kätte järgmised rajatised, aastatega on rohelistest lehtedest “jõgi” kuhtunud nireks.
Trianoni Park ja MASP
Kisub palju mahukamaks kui algselt plaanisin siinne kirjutis taas, aga mis sa ikka pikaleveninud tuuril teed – nuumad end ja naudid kolleegide seltskonda. Viimasega on suhted kaugenenud mu kirjutamismaania tõttu. Parandan ennast. Panen punkti ja istun kaardilauda.
Järgmise korrani!
h
1. detsember 2025
PS Kogu netiavarus on täis klantspilte. Järgneb väike valimik möödaniku hiilgusest.
Kurva saatusega maja, kus viimane omanik veetis oma õdakupäevad säärasuses. Ülalpidamiseks raha pole, müüa pole kellelegi. Pildi ees giid Raffa.
Näidis vana ja uue fusioonist. Loomulikult keelab kohalik muinsuskaitse fassaadide moderniseerimist, sestap ka uus sümbiootiline petekas
Covid tegi siinsel kinnisvaratandril kurja tööd. Paljud juba rahastuse ja uue planeeringu saanud hoonete saatus pandi ootele.