Colonia del Sacramento, Uruguay ehk kääbus hiilgaste vahel

Väikesed jänesehaagid on ainult loomalikud, kui vabu päevi reisile satub ning kui väljakutsed asuvad vaid praamisõidu kaugusel. Uruguay on omamoodi reeglit kinnitav erand siinsel mandril. Asupaik kahe hiiglase vahel. Argentiina 47miljoni ja Brasiilia oma 212M-ga, Uruguays elab 3,5M inimest (pealinnas Montevideos 2M). Pindalalt sama suur kui Baltikumi kolm riiki kokku. Hispaanlased omastasid esimeste eurooplastena piirkonna 1515.a. Kahasse kohalike vihase vastupanu ja ressursside vajakusega, jäi ala algselt suurema tähelepanuta. Paratamatult jäi see lame karjakasvatajate jaoks justkui loodud maalapike portugaallaste ja hispaanlastele omavahel siiski pureda. Käpa pani lühidalt peale hoopis Brasiilia. Vahepeal alanud patriootliku iseseisvusliikumise ning siinsete tavapäraste huvipoolte vahel kulmineerus olukord relvakonfliktiks. Sõjategevuse ootamatuks lõpetajaks osutus UK aastal 1828. Brittide saadik soovitas sisuliselt eikellegimaa lahendust, peaasi et oleks rahu ja saaks kaubelda.

Tänane Uruguay meenutab oma elukorralduselt Euroopa riike. Hüüdnimeks on “Ameerikate Šveits”. Tegemist on riigiga, kus laiahaardeline sotsiaalsüsteem, tasuta arstiabi ja haridus. Loen veel, et esimene kanepilegaliseerija maailmas, kus lubatud ka samasooliste abielud, abort ja eutanaasia. Seega on ka erinevusi Euroopaga. Riigi nimi tuleneb ala läänest piirava jõe järgi. Rio Uruguay – linnujõgi kohalikus guarani keeles, “urú” öeldakse kohaliku kana kohta.

Eraldi rubriigi peaks tegema väikestest erinevustest. Olgugi, et väisame piirkonda talve lõpul (täna väljas 28C, talv tähendab kohalikele igapäevast temperatuuri kõikumist väikese miinuse ja 20C vahel, aga niiskus pidi olema ebamugav), pole sääskede nuhtlus veel lahti läinud. Meie giid Laura mainis, et see on tõsine teema senini. 3 suve tagasi viibis ta haiglas mingi tõlkimatu sääsehaigusega. Meie jaoks täiesti mõistusevastane, et rannakultuur kiratseb kui sul säärane rannajoon on. Buenos Aireses pole randa, kuigi kohalikud käivad nendepoolsel jõekaldal ka ujumas. Eks see oligi meie üks eesmärkidest minna Uruguay poolele, kus on liivarannad olemas. Eile käisid vees vaid eesti salgad, kohalikud lapsed ja hulkuvad koerad. See koerte teema on samuti üks neist väikestest asjadest. Samuti kui käisime ekskursioonil Tigres, leidis meid jalutuskäigul üks hulkuv neljajalgne, kes jäi meile juhtloomaks terveks jalutuskäiguks ning hoidis teised koerad eemal.

Sadamas oli üks veidramaid piiriületuskogemusi. Olgu saateks veel öeldud, et erinevad teadjamehed on maininud argentiinlaste jonotamislembelisust. Kõigepealt seisime Argentiinapoolse passikontrolli sabas, pärast mida juhatati meid Uruguay omasse. Passilauad olid kõrvuti paaris ja paaritute numbritega tähistatud, küll aga algasid järjekorrad teineteisel pool ametnikke ning jonotada sai seal nii et seda nägu. Selle asemel, et panna lihtsalt pikem laud, et piiriületaja saaks oma templid järjest kätte, aga noh, erinevused. Ruumi selleks kõigeks nappis ning järjekorrad läksid kordi segamini lisaks keelebarjäärile ja varajasele hommikutunnile. Meie väljasõit viibis 45minutit, sest kedagi ei jäetud maha, tembeldati täis ja järjekorrastati uhkelt.

Colonia andis edasi vahemerelikku vibe-i. Rangelt klassikalise arhitektuuriga ametiasutused segamini riparapa püsti visatud eluhoonetega. Ehk taandus see siiski plantaanpuude alleedele, mis nagu hiljem selgus, ongi kõik siia istutatud võõrliikidena Euroopast linnaarhitektide poolt. Koos jacarandadega moodustasid nad kireva värvilise mustri. Kevad on käes.

Kirjutan neid ridu lennujaamas, kus järgmine peatus on São Paolo.
Väikesed koerad on kampas koos, kõhud täis ja sära silmis.
h
27.11.25