Laupäeval, 5. veebruaril 2005 kell 19.00 Pärnu Kontserdimajas


Pühapäeval, 6. veebruaril 2005 kell 18.00 Estonia kontserdisaalis


 


VENEETSIA MISSA


 


Eesti Filharmoonia Kammerkoor


His Majesty's Sagbutts and Cornetts (Inglismaa)


Dirigent PAUL HILLIER


 


Koostöös Eesti Kontserdiga festivali opeNBaroque raames. 


 


KAVAS:


Giovanni Gabrieli  – Kyrie                                  


                       – Canzon Noni toni a 8 (His Majesty's Sagbutts and Cornetts = HMSC)   


Andrea Gabrieli    – Gloria                                


Giovanni Gabrieli   – Canzona Prima toni a 8 


                       – Sanctus


                             - Canzon Septimi toni a 8


* *  *  * *


Heinrich Schütz     – Herr unser Herrscher                     
Claudio Monteverdi – Zefiro torna a 5   


                          – Beatus Vir                


Francesco Usper    – Sonata a 8                           
Claudio Monteverdi – Zefiro torna a 2 


Biagio Marini          – Sinfonia Grave "La Zorzi"


Heinrich Schütz      – Deutsches Magnificat        


 


Kaastegevad instrumentalistid Peter Spissky (viiul, Taani), Lasma Meldere (viiul, Läti), Imre Eenmaa (violone) ja Imbi Tarum (orel)


 


 * * * * *


 


   Kohtumispaik Veneetsia


 


   Veneetsiast on meil kõigil oma ettekujutus, isegi kui me seal kunagi käinud ei ole. Erilisi seoseid manab see linn esile muusikute kujutluses, nii  ajaloolisi kui ka palju uuemast ajast pärinevaid. Hilisemate kujutluspiltide hulka kuuluvad näiteks Britteni viimane ooper "Surm Veneetsias", mis põhineb Thomas Manni novellil, ning mitmed Stravinski teosed, mille esmaettekanded toimusid just Veneetsias – sealhulgas Canticum Sacrum ja ooper Rake's Progress ("Elupõletaja tähelend"). Helilooja ise on maetud San Michele saare omapärasele surnuaiale.


   Tänasel kontserdil vaatame ajas veel kaugemale. 16. sajandi lõpus meelitas kuulsate muusikatraditsioonidega San Marco basiilika ligi mitmeid suurepäraseid orelimängijaid-heliloojaid, kelle hulgas olid madrigalist Adrian Willaert, Cipriano de Rore, Girolamo Frescobaldi, Claudio Merulo, Andrea Gabrieli, tema vennapoeg Giovanni Gabrieli, Giovanni Croce ja Claudio Monteverdi. Veneetsia oli sihtpunktiks ka mitmetele põhjamaa heliloojatele, kellel soov  tundma õppida oma aja modernseimat muusikat; suurim neist oli Heinrich Schütz.


   Jättes kõrvale  küpse itaalia madrigali traditsiooni, soolodeklamatsiooni tõusu ja ooperiarengu, – millel kõigel oli oma koht Veneetsias ja teistes tolleaegsetes Itaalia linnades – kujunes Veneetsiale eriliselt iseloomulikuks muusikanähtuseks just cori spezzati, mis tähendab lõhutud koore: muusikud jaotatakse väiksemateks "koori"-rühmadeks (nii instrumentaalseteks kui vokaalseteks) ning neid ruumis kahte või enamasse positsiooni asetades luuakse muusika, mis hõlmab nii ruumi kui ka aega. Loomulikult ei olnud selline praktika ainuomane üksnes Veneetsiale – Orlando di Lasso tegeles sellega Münchenis – ja tegelikult ulatuvad selle juured varaseimate psalmoodia traditsioonideni, kui kaks rühma lauljaid vaheldumisi koraale laulsid. Kuid 16. sajandi Veneetsias sai sellest omamoodi "majastiil", mida mõjutasid loendamatute rõdude ja galeriidega ehitud San Marco kiriku ruumilised võimalused.


   Veneetslaste poolt arendatud tehnikate hulka kuulusid vastanduvate kooride kasutus (üks kõrgete, teine madalate häältega), kajaefektid ning solisti(de) ja pillide koosluse mitmekülgne struktuur, millele vastandub suur koor. Mõned variatsioonid on heliloojate poolt ette kirjutatud, harilikult aga jääb olemasolevate jõudude osadeks jagamine esitajate endi otsustada. Nagu täna õhtul kuuleme, on Giovanni Gabrieli kasutanud cori spezzati meetodit edukalt ka instrumentaalse canzona puhul, mille tulemuseks on tõeline instrumentaalkompositsioon.


   1609. aasta kevadel saabus Veneetsiasse noor Heinrich Schütz, et õppida neli aastat Giovanni Gabrieli juures (viimase surmani 1612. aastal). Veel linnas viibimise ajal avaldas Schütz raamatu Itaalia madrigalidest ning suundus siis tagasi põhja poole, et panna alus oma pikale ja värvikale karjäärile. Kõige selgemalt on Schütz  cori spezzati mudelile austust avaldanud oma Taaveti psalmides 1619. aastast (sealhulgas Herr unser Herrscher) ning samuti karjääri lõpu Luigelaulus (sealhulgas Magnificat), mis ilmus trükist 1671. aastal, kui helilooja oli 86-aastane.


   Mitte kõigis tänasel kontserdil esitatavates teostes ei kasutata cori spezzati tehnikat. Mitmekesisuse huvides kuuleme ka kolme lugu Monteverdi sulest, need on stiililt palju lüürilisemad. Neist kaks on kirjutatud tekstidele, mis algavad sõnadega Zefiro torna ja kannavad sarnast sõnumit (kontrast rõõmsalt saabuva kevade ja õnnetu armastaja viletsuse vahel), kuid seda erinevates muusikastiilides: üks on imitatsioonilist polüfooniat rakendav traditsiooniline madrigal, lauldud konsordis viie hääle poolt ja teine esindab uuemat virtuooslikku stiili (antud juhul tenori duett continuo saatega), mille suurim meister Monteverdi oli.


 


Paul Hillier 


 


* ** * *


 


His Majestys Sagbutts and Cornetts (Tema Majesteedi Pasunad ja Kornetid, sõpradele lühidalt HMSC) on rühm virtuoosseid puhkpillimängijaid, kes on spetsialiseerunud varajase muusika esitamisele autentses stiilis ja originaalpillidel.


            Kornetite ja pasunate õilis kõla oli üks mitmekülgsemaid instrumentaalvärve, mis 16. ja 17. sajandi heliloojatel käepärast oli. Neid võis kuulda paljudes kontekstides: ühe-aegselt või vaheldumisi inimhäältega suurtes Itaalia ja Hispaania kirikutes ekstravagantse liturgia teenistuses – eelkõige Veneetsia Püha Markuse basiilikas; Põhja-Itaalia aristokraatidele etendatud meelelahutuslikes intermeediates või Jakobi-aegse Inglismaa maskiballidel; samuti luterliku Saksamaa õukondades ja vabalinnades kõlanud tseremoniaalses ja religioosses muusikas.


            Ansambli põhituumik koosneb kahest kornetist ja neljast pasunast koos kammeroreliga (tavaliselt paralleelselt klavessiiniga). See tuumik laieneb – või vahetevahel kahaneb – vastavalt esitatavale laiahaardelisele ja värvikale repertuaarile.


            HMSC asutati algselt aastal 1516 ja ligi kolm sajandit peeti neid Inglise kuningliku muusika kroonipärleiks. Mõningaid kuulsale ansamblile kirjutatud suurepäraseid teoseid – sealhulgas Matthew Locke'i "For His Majestys Sagbutts and Cornetts" – saab kuulda ansambli kontsertidel ja samanimelisel plaadil.


            Kaasaegse HMSC uuestisünd toimus 1982. aastal ja ansambel saavutas omataoliste hulgas kiiresti juhtpositsiooni. Nende järele tõusis festivalide ja muusikaühingute seas otsekohe suur nõudlus, seda nii Briti saartel kui mandri-Euroopas. Pärastpoole sõitis HMSC kontsertturneele Austraaliasse ja Edela-Aasiasse ja on nüüdseks esinenud enamas kui kaheteistkümnes Euroopa riigis. Nad on mänginud televisioonis ja videosalvestustes, teinud otseülekandeid raadios ja salvestanud 15 heliplaati. 1994. aastast alates on salvestatud regulaarselt Hyperioni plaadifirmale ja  1995. aastal nimetati nad Londoni Kuningliku Muusikakolledži resideeruvaks ansambliks.


            HMSC on mänginud muuhulgas järgnevates paikades ja koos selliste kollektiividega nagu Ateena, BBC raadio ja televisioon, Canterbury Cathedral, Deutsche Gramophon, Edinburgh, Finland, Granada, Hong Kong, Iirimaa, John Eliot Gardiner, King's College Cambridge, Lufthansa Festival London, Melbourne, Nigel Rogers, Opera House Sydney, Paris and Prague, Queen's University Belfast, Roger Norrington, Salzburg Festival, Tallis Scholars, Utrecht Festival, Veneetsia, Westminster Abbey, EXeter Cathedral, York, Zaragoza.