Vaid riigieelarvega seotud kultuuri rahastusmudel on tupiktee. Erasektori panust saaks suurendada, kui käima lükata institutsionaliseeritud filantroopia programm, kirjutab juhtimiskonsultant ja väärtusahelate uurija Birgit Linnamäe arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud töös.
/…/
Professionaalne klassikaline muusika on üks valdkondi, kus Eesti on aastakümnete jooksul loonud rahvusvaheliselt äratuntava kvaliteedimärgi. Tippkontserdisaalid nagu Carnegie Hall New Yorgis, festivalid ja rahvusvahelised koostööd on kohad, kus Eesti nimi seostub järjepidevalt kõrgtasemega.
/…/
Kvaliteedi püsimine sõltub peaaegu täielikult riigieelarve võimest. Kui avaliku sektori surve kasvab, puudub mehhanism, mis tooks süsteemi automaatselt juurde erasektori kapitali. Arenguseire Keskuse raport osutab, et avaliku raha osakaalu vähenemine kultuuris on rahvusvaheline trend ning erasektori rolli kasv eeldab sobivaid stiimuleid ja raamistikke.
Paljudes riikides on see risk lahendatud filantroopia institutsionaliseerimise kaudu. Eesti kontekstis paistab mõistlik rakendada kolme praktilist sammu.
Esiteks, annetuste riiklik võimendus. Kui eraisik või ettevõte teeb sihitud panuse professionaalsele kultuuriasutusele, lisab riik sellele kindlaksmääratud protsendi. Riigi kulu tekib ainult siis, kui erasektor juba panustab. Suurbritannia Gift Aidi loogika on siinkohal õpetlik, kusjuures annetuste puhul n-ö lisatakse juurde läbi maksusüsteemi ning teada-tuntud reegel teeb panustamise ühiskonnas harjumuseks mitte erandiks.
Eesti analoogina võiks vastesumma tulla kas avalikust allikast, erasektori fondist või nende kombinatsioonist, mis vähendab riigi koormust ja suurendab motiveerivat efekti “mu euro teeb rohkem”.
/…/
Loe täispikka artiklit Äripäevas