Eesti Filharmoonia Kammerkoori tegevdirektori Esper Linnamägi sõnul teevad koroona-aastatel alguse saanud muutused, sealhulgas aina pitsitavam rahapuudus nende elu väga keeruliseks.
Pommi lõhkas ERSO avakontserdil dirigent Olari Elts, talle on riburada pidi sekundeerinud avalike sõnavõttudega ja pöördumistega PÖFFI juht Tiina Lokk, lavastaja Tiit Ojasoo, helilooja Jüri Randvere ja paljud teised, lõpetades MUBA noorte muusikutega, kes tunnevad, et neid pole kellelegi vaja…
1981.aastal Tõnu Kaljuste poolt asutatud, maailma koorimuusika absoluutsesse tippu kuuluv ja üle neljakümne aasta Eesti üheks säravaimaks kultuuridiplomaati saadikuks olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on Arvo Pärdi 90.juubeliaastal maailmas enim lavale astunud Eesti muusikakollektiiv. Laia kõlapinda ja ohtralt kiidusõnu pälvinud Carnegie Hallis andis kollektiiv lisaks Eesti Festivaliorkestriga ka kontserdi koos Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste juhatamisel, ja see polnud koorile sel laval esimene kord. Ometi on EFK tegevjuhil Esper Linnamägil süvenev nõutus, sest koroona-aastatel alguse saanud muutused ja aina pitsitavam finantseerimismudel tõstatavad aina enam küsimuse valdkonnas jätkusuutlikust tegutsemisest.
Riina Luik (RL): Kultuurikollektiivid ei ole kunagi tahtnud rahast rääkida, põhjusi on mitmeid: kardetakse näida hädaldajatena, jääda ilma sellestki vähesest, mis on, või tõmmata ligi kadedaid – saate niigi rohkem kui teised! Täna on olukord täiesti teine – ainult rahast räägitaksegi! Alustame maailma tipptasemel laulja palgast: kui suur see on?
Esper Linnamägi (EL): Ega ka meie ei taha rahast sellises võtmes rääkida! Soovime pigem tähelepanu pöörata sellele, et kõik rahvad ja riigid räägivad mingit oma lugu. Eesti üks edulugusid ja märgilisi tugevusi, mille najale saame toetuda, on muusika. See on üks suur tugevus, mille järgi meid teatakse ja tuntakse. Kuid selle tagab ainult järjepidev rahvusvaheline töö oma erinevates vormides, kõrge tase ning selle loonud kindlad inimesed – kollektiivid ja dirigendid, tutvustades läbi oma tegevuse Eestit, meie kultuuri ja heliloojaid. Neid inimesi ja institutsioone ei ole väga palju, räägime ju mõnest sajast inimesest, kes on oma alal maailmatasemel tipus, nad on oma valdkonna tippspetsialistid. Süvenev murekoht on see, et tippspetsialist on meil täna väärtustatud 1750-1800 eurose brutopalgaga. Iga raha on loomulikult oluline ja tuleb väga hinnata seda, kui maksumaksja on nõus mingeid valdkondi toetama. Kuid selline palgaskaalade tase tippspetsialistile ei too valdkonda noori, ei tekita konkurentsi ega taga pikas perspektiivis jätkusuutlikku eksisteerimist.
RL: Millised on olnud EFK jaoks finantsiliselt kõige raskemad aastad, või on need just praegu?
EL: Päris sellist murdepunkti, kus tegevus küsimärgi alla satub, pole meil olnud. Ja me peame olema ka enda vastu ausad – meil on läinud suhteliselt hästi ja me ei saa kindlasti ka praegust olukorda nimetada otseselt «hädaolukorraks». Elame aga aina kallinevas ühiskonnas, teame, mis toimub hindadega ja kuidas inimesed tajuvad oma hakkama saamist. Kui me olenemata valdkonnast räägime vajadusest leida oma organisatsioonidesse talente ja häid spetsialiste ning neid samuti väärtustada, siis millegipärast need inimesed, kes seda edulugu kannavad, nagu seda on näiteks Carnegie Hallis üles astumine, ei ole väärt riigi keskmist palka. See on mõtteaine. Vaikselt jõuamegi sinna välja, et teatud kaunite kunstidega tegeletakse palju hobi tasemel ning inimesed, kelle anne ka lubaks, ei vali seda endale tööks. Kahtlemata on sissetulek oluline, kuid meie valdkond paraku ei paku suurt finantsilist kindlust. Me ei räägi rikkaks saamisest, vaid elementaarse riigi keskmise taseme vajadusest. Sihtasutuste tegevustoetuste täpne tagasiside tuleb aasta lõpus, kuigi toetuse numbrid on juba välja käidud. Kuna 2025. aasta oli kultuuri valdkonnas eelarve kärbe, siis EFK jaoks tähendab antud eelarve projekt 2024. aasta seisu tagasi jõudmist. Samal ajal on keskmine palk Eestis näidanud kasvu. See ongi üldiselt muret tekitav olukord: kuidas on meil perspektiivis inimestega, kellega teatud kunstivorme elus hoida? Meil on olemas väärtuslikud ja väärtust andvad institutsioonid, kuid kas me oskame neid hoida? Miks me üldse räägime kultuuritöötajate puhul valdavalt miinimum-, mitte keskmisest palgast? Ja nagu igas valdkonnas, tuleks ka kultuurivaldkonnas rääkida ausalt palkade diferentseerimisest, sest just tippspetsialist on meie valdkonnas väärtustamata ja see ongi põhiprobleem, mis sel sügisel erinevate kultuurivaldkonna inimeste poolt on üles tõstetud.
RL: Kas see on üks põhjus, miks olete kogu aeg lennus ja esinete raja taga – te peate oma inimestele pakkuma tööd ja leiba.
EL: EFK puhul olen ma väga palju kuulnud seda, et te olete ju kogu aeg ära. Me ei ole alati ära, kuid tänavune aasta on olnud tõesti nii, me oleme pea kogu aeg ära. See pole seotud ainult Pärdi juubeliga, mis on üks väga oluline kiht EFK hooajas. Peame organisatsioonina olema efektiivsed, et oma missioonipõhist tegevust ellu viia ja võtame aeg-ajalt väga suuri riske, et üks või teine pikka aega ettevalmistatud sündmus (esinemine) teoks saaks. Lõppenud Aasia, ja eesseisev Lõuna-Ameerika tuur (intervjuu salvestatud 17.novembril – R.L) jäävad finantsiliselt nulli, teatud miinus ei ole suures plaanis märkimisväärne. Ameerika Ühendriikide puhul on aga vaja juurde leida kümneid tuhandeid dollareid, et kulud saaksid kaetud. Vaatame alati aastat tervikuna, mitte vaid üht kontserti ning selge on see, et konterttegevusse tuleb aasta-aastalt ka aina enam endal finantsiliselt palju panustada. Näiteks Suurbritannias käies tuleb esinemistele võrreldes teiste Euroopa riikidega üsna palju peale maksta. See on just viimastel aastatel kõikjal süvenenud trend, sest reisikulude hinnad on nii palju tõusnud ja paljudes riikides kultuurieelarved vähenenud. Neis oludes ongi lihtne küsimus: kas lähed või ei lähe? Aga sa ju artistina tahad, et oleksid maailma parimates saalides esil ja teed iseenda poolt kõik, et sa sinna pääseksid. Ettevalmistus ideest teostuseni võib mõnede projektide puhul võtta aastaid. Oleme välja sõitnud ka väiksema koosseisuga, et kulusid optimeerida, olles lõppeesmärgi teostamise nimel võimalikult paindlikud ja efektiivsed.
RL: Carnegie Hallis toimunud kontserdid pälvisid tohutut meediatähelepanu, kriitika oli positiivne, emotsioonid kõigil laes. Mis oli aga koori jaoks kriitikute poolt välja öeldust olulisim?
EL: EFK juba mitukümmend aastat Arvo Pärdi repertuaariga koos käidud tee läbi arvukate kontsertide ja plaadistuste on kujundanud meist tema muusika usaldusväärse ja kvaliteetse esindaja kuvandi. See ongi kõige suurem kompliment.
RL: Aga missugune oli nende kahe kontserdi organisatoorne ja finantsiline taust EFK jaoks – mis hinnaga sellisele lavale välja jõutakse?
EL: Carnegie Hall on muidugi omaette fenomen, üks maailma tippsaalidest ja artistid, olgu nad rohkem või vähem tuntud, tahavad loomulikult sinna esinemise kutse saada. Nii EFK, Tõnu Kaljuste kui Tallinna Kammerorkester on sealses suures saalis täismajale varemgi Pärdi kavaga esinenud (31.05.2014 – R.L). Kahtlemata on seal esinemine väga suur asi ja sinna jõudmist ei saa kuidagi alahinnata, kuid seda pole vaja ka ülehinnata. Sellepärast, et maailmas on samuti palju teisi väga häid saale, kus Eesti tippmuusikud ja dirigendid esinevad. Sel aastal on EFK üles astutud väga mitmetes maailma väärikates ja tunnustatud saalides. EFK jaoks algas oktoobris toimunud Carnegie Halli kontsertidega seonduv protsess umbes poolteist aastat tagasi. Pärdi muusika puhul konsulteerivad promootorid solistide ja esinejate osas samuti Arvo Pärdi Keskusega. See on üks algallikas programmi kooskõlastamisel ja esinejate valikul. Meie kontserdid Carnegie Halli suures ja väikeses saalis õnnestusid kunstilises plaanis suurepäraselt ja ka kriitika oli väga positiivne. Rääkides anglo-ameerika kultuuriruumis klassikalise muusika kontserdikorraldusest, siis kaalutakse seal korraldusriskid väga põhjalikult läbi, sest promootor soovib tema tehtud investeeringu kontserdile piletimüügist tagasi saada. Piletimüük aga ei kata kõike kontserdiga seonduvat. See tähendab, et ka artist ise peab sündmuste elluviimiseks tegema väga palju tööd finantside leidmise nimel. Sõltuvalt kontserdimajast katab korraldaja vaid osad kulud. EFK-l on olnud suurepärased väliseestlasest toetajad Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides näol, kes on aidanud meid kahe viimase USA turnee teostamisel.
RL: See tähendab, et artistil tuleb ka endal kontserdi toimumise eest raha välja käia? Missugusest suurusjärgust me räägime?
EL: Ikka, iga projekt on omadel tingimustel ning artisti panus võib olla väga suur.Tavapärane eeldus on ise sõidukulude tasumine, võivad lisanduda viisakulud ja päevarahad, samuti majutus. Seda kõike tuleb vaadata laiemas kontekstis. Näiteks USAs, Suurbritannias, Kanadas ja Austraalias on riigi poolne kultuuri panustamine rahaliselt suhteliselt väike. Seal on kontserdile lisaraha leidmine, olenevalt žanrist ja esitatavast materjalist, ääretult oluline. Klassikalises muusikas sõltuvalt sellest, kes esineb, mis on tema rahvusvaheline nö turuväärtus, kui suur on kollektiiv jne. Ameerika Ühendriikide puhul toon sellise näite: EFK on seal regulaarselt käinud alates 90ndatest, intervalliga iga 1-3 aasta järel. Kakskümmend aastat tagasi teeniti tuuridega USAs veel raha, umbes kümme aastat tagasi jäädi enam-vähem nulli, täna tuleb tasuda enamik oma kulusid ise. See on hind, mida tuleb maksta, et rahvusvahelises kontserdikorralduses teatud riikides esil olla. Kes rohkem, kes vähem, aga artist peab mõtlema, kuidas katta oma kulude-tulude vahe ja võtma finantsriskid. Sündmused sünnivad koostöös, riske ei võta ainult kontserdikorraldaja, vaid ka klassikalise muusika artist – kas ta jõuab enda missioonipõhise tegevuse lõppkokkuvõttes kinni maksta. See on süvenev trend.
RL: Kui tuli koroona, arvasime, et see on kõige raskem võitlus kultuurimaastikul, kuid oli ka teadmine, et see lõpeb kord. Täna on selge, et maski kandmine ja etenduste ajutine ära jäämine oli lihtne väljakutse, sest järgnevad protsessid on olnud oluliselt eksistentsiaalsema iseloomuga ja lõppu pole nähagi.
EL: Keskkond muutub, tuleb end oludele kohandada. EFK kohustus on hoida oma kvaliteeti, teiseks rahvusvaheliselt säilitada huvi enda kui artisti vastu, olla atraktiivne ning oodatud partner. Peamine väljakutse paralleelselt mis iganes valdkonnaga on ikka inimesed, nende olemasolu ning hoidmine. Geopoliitilised arengud on murrangulised ning mõjutavad meid kõiki. Me ei tea nende protsesside tulemust.
RL: Olete kooriga seotud pikki aastaid ja näinud igasuguseid aegu. Mis on täna võtmesõnad, mis koori jätkusuutlikkust kõige enam mõjutavad?
EL: Jätkusuutlikkust mõjutab meie endi kohanemisvõime. Saame teha igasuguseid lühi- ning pikaajalisi strateegiaid, kuid tänastes oludes loeb igapäevane paindlikkus. Soov olla rahvusvaheliselt aktiivne. Kõige olulisem on koostööle suunatud tahe ning samamoodi mõtlevate partnerite olemasolu kõrgetasemeliste kunstiliste eesmärkide saavutamisel. Artistina pead olema kogu aeg avatud, eelarvamuste vaba. Julgen arvata, et just avatus on olnud EFK üks edu võtmeid – me ei ole jäänud samadesse kingadesse. Koostöö erinevate dirigentide ja orkestritega üle maailma, tegutseme näiteks ka ooperižanris, kombineerime koosseisu, et teha koostööd oma valdkonna tippudega erinevas repertuaaris.
RL: Mitte ainult organisatsioonile, vaid ka igale lauljale tähendab see pidevat valmisolekut väljakutseteks, äärmist paindlikkust ja suutlikkust rutiinist väljuda. Mida on teil juhina oma inimestele pakkuda?
EL: Meile tulnud inimesed on kindlasti juba loomult valmis palju õppima, panustama erinevas repertuaaris ning kohati ka üsna kurnavas ja intensiivses rahvusvahelises kontsertelus. Nõuded on kõrged, viimastel aastatel on koori lauljate koosseis üsna palju vahetunud: veerand meie lauljatest on välismaalased, mitte kunagi varem pole see arv nii suur olnud. Meil on lauljad näiteks Lõuna-Koreast, Singapurist, Armeeniast, Lätist ja Portugalist. See kõik viitab paraku ka sellele, et Eestis hoolimata suurest laulutraditsioonist teatud tasemel väga suurt konkurentsi ei ole. Kuidas inimesi hoida ja mida neile pakkuda? Muusikat ja kauneid kunste ei saa teha vist siiski pikalt töövõtu korras, selleks peab olema sisemine soov ja see tegevus sinu elustiili osa. EFK-s olevate inimese sisemine distsipliin peab olema väga tugev, et olenevalt hooajast ühildada tihe turneede graafik enda pereluga ning hoida tervist, et suurtel lavadel heas kvaliteedis muusikat luua. Minu jaoks on EFK Eesti parim ja kõige suuremate rahvusvaheliste võimalustega muusikaorganisatsioon enda igakülgseks teostamiseks. Loodan, et kolleegid jagavad seda arvamust ning selle kõrvale on raske midagi rohkemat pakkuda.
RL: Pean tunnistama, et kõikidest senistest pöördumistest puudutabki mind eelöeldu taustal enim just MUBA õpilaste pöördumine. Kui meie andekas järelkasv ei näe põhjust muusikat ja tantsu õppida, ei tunne end ja oma tulevast tööd väärtustatuna, siis on varsti järel vaid tühi maa. Ja see ei puuduta ju ainult artiste, vaid ka tulevasi potentsiaalseid õpetajaid ja muusikateadlikku publikut. Kas kõlan liiga dramaatiline seda katastroofiks nimetades?
EL: Võib-olla küll, sest katastroofiks võime nimetada seda, mis toimub meist tuhat kilomeetrit lõuna pool – seal juba aastaid vältav õudus ning inimese suutmatus seda lõpetada. Meie muusikaelu toimib, kuid tõusetunud teemadega peab tegelema ja otsima võimalusi kitsaskohtade parendamiseks. Väljakutseid on kõigil ning kõikjal. Nii riigil, organisatsioonidel kui üksikisikutel. Esitatud noorte küsimused on kogu ühiskonnale: kas kultuur ja kultuurierialad on väärtustatud.
RL: Kas ellujäämisvõitlus on professionaalses koorimaailmas ka kuidagi laiemalt märgatav?
EL: Jah, ikka on. Sõda, mis tundub olevat justkui Euroopa probleem, mõjutab paljusid riike üle maailma. Avalik raha suundub rohkem eksistentsiaalsematele valdkondadele. Nii sõjast tingitud prioriteetide muutusest, kui ka majandusolukorrast tulenevalt on Euroopas kultuurisektoris raha oluliselt vähem. Kuid see sõltub ka riigiti poliitilise võimu valikutest. See tõstatab taaskord küsimuse: mida me ühiskonnas väärtustame, millised institutsioonid on meile olulised. Klassikaline muusika on üks neist väga tugevatest Eesti lugudest. Kas me tahame, et see nii on ja jääb. Raske on see, kui inimesed lahkuvad kultuurivaldkonnast palga pärast. Me kaotame andekad inimesed ja talendid.
RL: Milles seisneb tipptegija jaoks sissetuleku kõrval väärtustatus laiemalt, millest puudust tuntakse?
EL: Päris väärtustamise puudusest ma EFK puhul rääkida ei saa ja oleme tänulikud selle tegevustoetuse üle, mis meil on. Mis puudutab EFK sisulist ja loomingulist poolt, siis sellega on väga hästi – meil on olnud COVID-i järgselt suurepärased loomingulised aastad, head salvestused, meid on väga soojalt eri riikides vastu võetud. Ma isegi ei tea, mida selle koha pealt artistina veel võiks rohkem tahta või millist väärtustamist soovida. Spordis ei ole küsimus, et mõelda näiteks jalgpalluritest kui miljonäridest, kuid meil on kohati raske mõista, et inimesed, kes on teinud kogu oma elu varasest lapsepõlvest peale tööd, et olla oma valdkonna tipud, ei paigutu riigi keskmise sissetuleku vaatesse. Siit on ajas tekkinud palju pingeid ning see loob fooni inimeste üleüldise väärtustamise küsimusele. Materiaalset rahulolematust meie elukorralduse osas on palju ja inimeste hakkama saamine on teemaks paljudes kohtades. Meil nii indiviididena kui riigina on võime asju prioritiseerida ja luua tähtsuste järjekord. Vaadata, millega meil on hästi läinud ja hoida seda käigus ning üleval. Me oleme väike riik ja meil on vaja kultuuri eestkõnelejaid kõikides valdkondades. Meie kultuuri hea käekäik ja valdkondade vaheline sidusus on meie oleviku ja tuleviku eksisteerimise tugevus.
EFK tegus aasta.
* Tänavu 78 kontserti 14 riigis.
* Arvo Pärdi looming kõlas EFK esituses Tõnu Kaljuste juhatusel: Pariisi Filharmoonias, Müncheni Prinzregententheateris, Berliini Filharmoonias, Dresdeni ja Bremeni muusikafestivalidel, Praha ja Košice kevadfestivalidel, Britten Pears Arts festivalil, George Enescu Festivalil, BBC Promsil Londoni Albert Hallis, Glasgow City Halls’is, Londoni Barbicani keskuses, Pärdi Päevadel Eestis.
* Kaks kontserti anti New Yorgi Carnegie Hallis: koos solisti Maria Listra ja Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste juhatusel ning koos Eesti Festivaliorkestriga Paavo Järvi juhatusel.
* Turneed toimusid koos Flandria SO ja Kristiina Poskaga Belgias, Hollandis ja Prantsusmaal, koos Concerto Copenhageniga Hollandis, Saksamaal ja Taanis, ning koos Ensemble Resonanziga esineti Hamburgi Elbphilharmonie’s.
* Osaleti Aix-en-Provence’i ooperifestivalil Mozarti „Don Giovanni“ etendustel Simon Rattle käe all.
* Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva tähistati Kõrveaial ja Naissaarel.
* Tõnu Kaljuste juhatusel astus koor üles kahel olulisimal Aasia festivalil: Macau Rahvusvahelisel Festivalil ja Shanghai International Arts Festivalil ning andis kontserdid Wuhanis ja Nanjingis.
* Koos Klaaspärlimäng Sinfoniettaga Andres Kaljuste juhatusel esineti Buenos Aireses, Argentinas, tulemas on kontsert São Paulos, Brasiilias.
* Detsembris osaleb EFK Ryoji Ikeda autoriõhtul Pariisi Filharmoonias ja Arvo Pärdi autoriõhtul Dublini kontserdimajas.
* Otseülekanded ja salvestused EFK kontsertidest meediakanalites: STAGE+, Deutschlandfunk Kultur, Medici.tv, Tšehhi raadio, BBC Radio 3, Eesti Klassikaraadio, Arte ja Mezzo.
*2025. aastal ilmunud albumid: Arvo Pärt „Tractus“ (2-LP Vinyl Edition, ECM), Arvo Pärt „…Lente“ (Berlin Classics), Rudolf Tobias „Joonas“ (Ondine).
* Tuleval aastal: 8.-15.02.2026 toimub Põhja-Ameerika turnee, mille raames antakse neli kontserti USAs ja kaks Kanadas.
* Eelarvest 70% riigi toetust, 30% välistulu ja toetajad.
EFK KONTSERDID EESTIS
Reedel, 19.12 kl 19 Vanemuise kontserdimaja
Laupäeval, 20.12 kl 19 Estonia kontserdisaal
Kavas:
Haydn. Sümfoonia nr 90 C-duur Hob. I:90
Mozart. Exsultate, jubilate KV 165
Beethoven. Missa C-duur op. 86
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Tallinna Kammerorkester
Yena Choi (sopran)
Cätly Talvik (alt)
Heldur Harry Põlda (tenor, Rahvusooper Estonia)
Raiko Raalik (bass, Rahvusooper Estonia)
Dirigent Tõnu Kaljuste
Pühapäeval, 1.02.2026 kl 17 Arvo Pärdi Keskus
Kavas: Pärt, Berio, Seppar, Tormis, Glass
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Tõnu Kaljuste