Henry Tiisma

 

Armas lugeja. Mu siirad õnnitlused kui oled jõudnud juba kolmanda peatükini! Pajatasin viimati Hispaania kuningate koloniaalambitsioonist ning selle lõplikust takerdumisest. Viisakalt väljendudes ei aidanud kaasa, et Habsburgidel oli kombeks peresiseselt asju ajada 😛. 1700.a edasi läks kroon Prantsuse väiksema kõrvalliini Hispaania Bourboonide kätte, kellede saatusele mängis hingekella üks auahne soldat Korsikalt. Samal ajal kui tolle soldati vend Joosep Hispaania kuningaks sokutati 1808-1813, kasutas kogu Ameerikamanner ära olukorda Euroopas ning see viis riburadapidi kolooniate iseseisvumiseni (edetabel on guugeldamise kaugusel).

Pildilt puuduvad laama/alpaka, kaheküüruline kaamel, põhjapõder ja kits

Euroopal oli kõik olemas, 14st suurest koduloomast elab Euraasias kogu Suur Viisik (lammas, kits, siga, lehm ja hobune). Metallurgia ja sõjatööstus oli samuti karastunud sisenägelustes. Jäi vaid merede vallutamine ja tee selleks oli avatud pärast uue ressursirikka mandri avastamist. Kui uskuda Jared Diamondi (ja uskuma peaks teda ikka piiiika hambaga) menuraamatut Guns, Germs and Steel, siis suurima rõugete eksportijana maailmas, toodi importkaubana Ladina-Ameerikast kaasa süüfilis. Ilmselt ei aidanud reisisaatja manuaali manitsus võtta kaasa FFP seeria maske. ¿Tú matarme? Yo matarte de vuelta.

Eelnevas kirjutises jõudsin otsaga Argentiina tänapäevaste piirde juurde. Riik on maavaradelt ikka väga rikas. Lisaks hõbedale, kullale ja vasele leidub siin ka uraani ja liitiumit. Ühtlasi on kogu Patagoonia (lõunapiirkond, kus hoolimata poolest riigi pindalast elab alla 5% rahvast) perforeeritud nafta ja maagaasi leiukohtadega. Mis siis juhtus, et Argentiina ühel ja teiselpool vaesuspiiri tantsib? Kes parem vastata säärastele lihtsatele küsimustele kui mina. 😀

Isegi Evita eelistab oma perekonda Recoleta surnuaias. Kohalikud torkavad Eva pildiga 100-peso kupüüre krüpti trellide vahele. 1€ on ca 1450 pesot.

Argentiinal oli oma belle époque 20.sajandi alguses. Nad olid suured toidu, villa ja nahatoodete eksportijad. 1946.a, pärast teist ilmasõda, valisid endale uueks ninameheks Juan Peroni (keda õhtumaad tunnevad pigem eduka muusikali kõrvaltegelasena). Ta pidas end suureks Mussolini ja Hitleri õpipoisiks, mistap lisaks 8h tööpäeva kehtestamisele, hakkas ta usinaks kollektiviseerijaks, isolatsioonipoliitika ning teadusliku kommunismi elluviijaks. Kõik 20.saj parimad katsetused ühes perioodis. Kui lugesin selle lõigu tarbeks lektüüri, komistasin ühe majandusteadlase hea lause otsa – Argentiina pole kunagi jätnud kasutamata võimalust lasta võimalus käest. (Argentina has never missed an opportunity to miss an opportunity). Riigi majandussurutised 80.ndatel ja taaskord 90.ndatel ja veelkord 2000.ndatel toimuvad teatud korrapäraste lainetega ning teevad kõigile silmad ette inflatsiooninumbritega, mis on kohati kolmekohalisedki (hetkel 31,3%). Riigi võlg IMFi ees on kaks korda suurem kui nr2 võlglasel Egiptusel. Ning ometi rühitakse edasi varimajanduse ja pretsedenditute maksustamistega (rahvakeeli ntx sojaubade dollar (põllumajanduses), Coldplay dollar (välisartistidega meelelahutuses) ja Qatari dollar (juhuks kui lähed reisima)).

Hetkel siinkohal lõpetan, õhtul on kontsert ning rändtsirkuse väikesed koerad tahavad õues palli mängida.
h
24.11.25

PS Luban, et järgmises kirjutises on jalgpall, tango ja Mafalda ning õige põgusalt kontserdist.

Täismaja 2478 kohaga, 6 järjestikust rõdu. Üllatus oli suur kui lõppeks tuled põlema pandi, nii palju inimesi!

Mozart-Pärt samal õhtul, EFK ja Klaaspärlimäng Sinfonietta Andres Kaljuste käe all