Filharmoonia Kammerkoori esinemist BBC Promsil on saatnud suur välismeedia huvi, nädala jooksul on ilmunud seitse kajastust, kõik väga heatahtlikud. Mainekamatest väljaannetest pöörasid kontserdile tähelepanu näiteks Financial Times, The Telegraph, The Times, The Arts Desk.Suurbritannia ajakirjanduse lipulaev The Times andis eestlaste kontserdile viis tärni viiest.
Arvustuses tuuakse välja, et müstilise atmosfäärigaiga kontserdil esines Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste vaoshoitud hiilguse, ootamatu soojuse ja suurepärase helikäsitlusega. Kriitik leiab, et tegemist oli kauni austusavaldusega, kontserdiga, mis kutsus aeglustuma ja kuulama vaikust.
Kiita saavad kõikide teoste esitused, mainitakse, et koori särav ja tundlik lähenemine Bachile oli üllatav, ühe õhtu tipphetkena tuuakse välja sopran Yena Choi hingematvalt puhas soolo Galina Grigorjeva hüpnotiseerivas teoses.
Ben Hogwood Arcana.fm-ist leiab, et Arvo Pärdi muusika sobib ideaalselt hilisõhtuse Promsi-kontserdi erilise atmosfääriga. Ta kiidab publikut, kes kuulas süvenenult koori kristallpuhast kõla. Eraldi toob ta välja Kadri Toomoja, kes on suutnud Royal Albert Halli oreli registri täielikult välja tuua.
Lausa taevalikuks nimetab ta Grigorjeva teoses soleerinud Yena Choi erakordselt selget, kellukesena helisenud häält.
Kriitik kiidab kõiki esitusi, ent erilise tähelepanu pälvib Tormise «Raua needmine». Hogwood kirjutab, et kuulates oli võimatu mitte mõelda Ukraina traagilisele olukorrale ja Balti riikide hirmudele. Tema hinnangul oli see erakordne ettekanne, mis jääb kauaks meelde.
Kontserdi lõpus lisaloona kõlanud Pärdi hällilaulu kohta kirjutab kriitik, et see oli erakordse kontserdi äärmiselt mõjuv lõpp, Arvo Pärdi muusika olemus jõudis kirka destillaadina tänuliku publiku kõrvu.
Kriitikud Ivan Hewett ja Ben Lawrence ütlevad The Telegraphis küll, et eestlaste kontsert tõi pisarad silma, eriti Pärdi «Magnificati» esitus, kuid annavad viiest punktist kolm. Nad kirjutavad, et sõna «ilmutuslik» on ülekasutatud, kuid sel kontserdil tuleb seda kasutada, sest kammerkoor tõi erakordselt selgelt esile Pärdi oskuse panna meid kuulma tuttavaid helisid uuel viisil. Kontserdil oli imelisi hetki, kuid probleemiks peavad nad üksluisust, nad oodanuks rohkem kõlavärvi ja tonaalset vaheldust.
Õhtu suurimaks üllatajaks osutus neile Tormise «Raua needmine», mis oli kriitikute hinnangul rabav ja pani peaaegu kinni terve õhtu.
Richard Fairman annab Financial Timesis kontserdile viiest punktist neli ja küsib: kes oleks osanud ette näha Pärdi tohutut populaarsust tema karjääri esimeses pooles? Seejärel toob ta välja, et kontserdi eel seisis Royal Albert Hallis järjekorras palju noori. Kriitik kirjeldab, et kontserdisaalis valitses publikus peaaegu täielik vaikus, mainib ka seda, et eestlaste koor naaseb Ühendkuningriiki oktoobris, et osaleda Barbicanis festivalil «Arvo Pärt 90».
Bernard Hughes The Arts Deskist ei mäleta Promsilt teist nii rahvarohket hilisõhtust kontserti. Ta on kuuldust vaimustuses, ühe erandiga – suure elevusega oodatud Tormis valmistas talle kerge pettumuse. «Raua needmine» vajanuks tema hinnangul rohkem metsikust. Kriitik pakub, et võib-olla polnud koor piisavalt suur, et nii suur saal korralikult ära raputada. Teose toorest energiat ta lihtsalt ei tajunud, samas leiab ta, et sellest hoolimata on «Raua needmine» koorimuusika meistriteos, mida oli hea kuulda.
Kokkuvõtteks ütleb kriitik, et kontsert oli läbimõeldud ja õhtu õhkas rituaalsust. Tõnu Kaljustet kirjeldab ta kui karismaatilist tseremooniameistrit, kelle dirigeerimine oli sama minimalistlik kui muusika ise, välja arvatud hetked, mil ta peksis trummi või puudutas efektse žestiga kellamängu.
Portaalis Planet Hugill möönab Robert Hugill, et on Eesti Filharmoonia Kammerkoori varemgi kuulnud, ja sobivamates saalides, ent esitada Arvo Pärdi muusikat nii legendaarse festivali laval oli kindlasti märkimisväärne sündmus. Tema hinnangul ei saanud Royal Albert Hallis täielikult nautida koori tonaalset erksust, mis väiksemas saalis paremini esile tuleb, kuid kogu õhtu vältel oli esitus muljetavaldavalt jõuline, pakkudes kontrasti inglise koolkonna pehmemale Pärdi-tõlgendusele.