澎湃新闻
Vt artiklit originaalis: 专访｜指挥家托努·卡尔尤斯特：爱沙尼亚的远古和现代之声
Intervjuu | Dirigent Tõnu Kaljuste: Eesti muusika muistne ja moodne hääl
The Paper / Pengpai Xinwen
2025-11-13 15:29
Dirigent Tõnu Kaljuste (foto: Chen Yuzhou)
2025.aasta Shanghai rahvusvahelise kunstifestivali ajal alustas hinnatud „universaalne dirigent“ Tõnu Kaljuste oma esimese Hiina-turneega koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Põhja- ja Ida-Euroopa nüüdismuusika olulise tõlgendajana on ta pälvinud mitmeid Grammy auhindu ning teda peetakse Arvo Pärdi ja mitme teise helilooja teoste autoriteetseks esitajaks.
Intervjuus räägib ta koori ja instrumentaalmuusika põimumisest, Eesti rahvalaulu traditsioonist ja oma pikaajalisest koostööst Pärdiga. Ta meenutab esinemisi Carnegie Hallis ja BBC Promsil ning jagab oma arusaamu Berio, Sibeliuse, Debussy ja teiste meistrite loomingust. Samuti kirjeldab ta oma esimest Hiina-kogemust ning väljendab lootust, et muusika võiks saada sillaks, mis ühendab erinevaid kultuure.
Inimhäälest instrumentideni
The Paper: Sinu sellekordne Hiina teekond on väga tihe – neli linna. Kuidas sina ja koor suudate hoida hääled vormis?
Kaljuste: Tegime New Yorgis mõned „soojenduskontserdid“ (naerab). Esinesime kaks korda kuulsas Carnegie Hallis. See hoidis vormi üsna hästi ja seni on kõik ladusalt läinud.
The Paper: Shanghai vabaõhukontserdil esinemine erineb kindlasti saalikontserdist. Milles see vahe seisneb?
Kaljuste: Vabaõhukontsert sobis väga hästi, sest suur osa Eesti rahvalauludest, mida me esitasime, on algselt mõeldudki õues laulmiseks. Muusika sündis rahva seas just vabas looduses – see on tihedalt seotud meie pärimuskultuuriga.
The Paper: Kas koori ja suure sümfooniaorkestri dirigeerimine nõuab väga erinevaid oskusi?
Kaljuste: Minu jaoks ei ole need nii erinevad. Olen õppinud nii koori- kui orkestridirigeerimist ja näen neis pigem sarnasusi. Olgu tegemist hääle või instrumendiga – mõlemal juhul juhid sa muusikat. Kui kuulad näiteks minu salvestusi Arvo Pärdi sümfooniatest või norra helilooja Ståle Kleibergi ooperitest, märkad, et nende kese on kõla ühtsus. Koos töötavad Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei jaga end rangelt kahte leeri – „koor“ ja „orkester“. Inimhääl on instrument, hingega instrument. Instrumentalistid ja lauljad inspireerivad üksteist oma häälduse, fraasikujunduse ja kõlavärvi kaudu.
The Paper: Kas dirigenditöös on vaja absoluutset kuulmist?
Kaljuste: Mul pole absoluutset kuulmist, mul on suhteline. Kuid ma ei pea seda kõige olulisemaks. Dirigenditöö ei tähenda ainult intonatsiooni jälgimist – tähtsam on mõista muusika mõtet ja dramaatilist arengut. Erinevad stiilid nõuavad väga erinevat lähenemist: barokkmuusikas on fraas ja rütm hoopis teistsugune kui moodsas sümfoonias.
Ida ja lääne piirialade rahvamuusika
The Paper: Kui tähtis on muusika Eesti ajaloo ja kultuuri seisukohalt?
Kaljuste: Eesti on väga väike riik, miljon inimest – umbes sama palju kui ühelainsal linnaosal Hiinas (naerab). Meie muistne kultuur on tihedalt seotud soome-ugri traditsiooniga, eriti vana Põhjala ruunikujulise laulutraditsiooniga. Seal kasutatakse sageli pentatoonikat ning rituaalse kõlaga meloodiaid, mille kaudu anti suuliselt edasi kangelaseeposi. Üks meie olulisi heliloojaid, Veljo Tormis, lõi palju koorimuusikat just sellel pärandil põhinedes. Erinevad murded ja hääldused teevad meie folkloori väga mitmekesiseks. Kuigi riik on väike, on meie kultuurile mõjunud nii saksa, vene, balti kui põhjamaine traditsioon. Ajalooliselt on Eesti olnud suurte riikide vahel – see on mõjutanud ka meie muusikalist iseloomu.
The Paper: Palun tutvusta veidi Veljo Tormise loomingut.
Kaljuste: Tormis õppis Moskvas, kuid teda mõjutas sügavalt Eesti pärimus. Üks tema tähtteoseid on „Unustatud rahvad“, mille salvestasime ECM-ile. See tugineb mitme soome-ugri rahva – näiteks liivlaste, karjalaste, vepslaste – laulutraditsioonile. Kuigi need keeled sarnanevad soomele ja eesti keelele, on igal rahval oma eriline kultuuripärand. Tormis sidus need allikad meisterlikult oma muusikaga.
The Paper: Milline on sinu enda muusikaline taust?
Kaljuste: Meie põlvkonna muusikaharidus oli paljuski vene koolkonna mõjutada, sest õppisin ajal, mil Eesti kuulus Nõukogude Liitu. Kuid mu isa ja vanaisa põlvkond olid saanud ka Lääne-Euroopa haridust. Tänapäeval õpivad noored üha enam Lääne-Euroopas ning toovad sealt tagasi teistsuguse esteetika ja kogemused. Eesti kultuur asub ida ja lääne piiril – seetõttu on meie muusikaline pilt loomulikult mitmekesine.
Sibelius, Debussy ja „London Calling“
The Paper: Publik teab hästi Sibeliuse sümfooniaid ja Debussy klaverimuusikat, aga harvem nende vokaalteoseid. Mida need paljastavad?
Kaljuste: Sibeliuse „Armsad“ (The Lovers) peegeldab soome-ugri muusikale tüüpilist korduslikkust ja atmosfääri. Seal on tuttavat romantilist joont, kuid intiimsemalt, peaaegu minimalistlikult. See on hea sissejuhatus kuulajatele, kes teavad teda eeskätt sümfooniatest. Tol ajal otsis iga rahvus oma muusikalist keelt: prantslastel oli Debussy rafineeritud harmooniaga, itaallastel bel canto, ja soomlased leidsid oma eripära Sibeliuse kaudu. Meie kontserdi esimeses pooles mängime ka itaalia helilooja Luciano Berio teost „London Calling“, tänavu on tema 100. sünniaastapäev; teises pooles kõlab Eesti rahvamuusika. Nii näitame, kuidas Euroopa muusika kasvab kultuuride põimumisest – see ületab tavapäraseid riigipiire, mis ongi omamoodi „Euroopa ühisvaim“.
The Paper: Berio „London Calling“ on väga keeruline teos. Mis teeb selle raskeks?
Kaljuste: Originaal on kirjutatud kaheksa solisti jaoks, mina tegin sellest kooriversiooni. Esmaesitus toimus Rootsi Raadio kooriga ja Berio istus ise saalis. Pärast kontserti tuli ta mulle ütlema, et see seade on suurepärane. Teoses jäljendatakse Londoni tänavamüüjate hõikeid – keel, rütm ja harmoonia põimuvad elavalt. Kooriversioonis muutub teos veelgi jõulisemaks ja kihilisemaks.
The Paper: Kas lauljatele see meeldib?
Kaljuste: Muidugi meeldib, ehkki proovid on kurnavad. See teos on väga nõudlik, kuid pakub palju vabadust ja loovust – kaasaja muusika annab lauljatele tihti suurema väljendusruumi.
Ruum, kultuur ja kogemus
The Paper: Kuidas kohaned eri kontserdisaalidega, alates väikestest ruumidest kuni Carnegie Halli suurteni?
Kaljuste: Iga kontsert on nagu kontseptuaalne album, omaenda maailm. Enne seda turneed esitasime Arvo Pärdi muusikat paljudes paikades – Pariisi filharmoonias, Hamburgi Elbphilharmonie’s, Londoni Royal Albert Hallis. Loomulikult kuulame alati, kuidas ruum kõlab, kuid lõpuks keskendume ikka muusika tuumale, mitte ainult akustikale.
The Paper: Sel suvel toimunud BBC Promsi esinemine pälvis palju tähelepanu. Milline see kogemus oli?
Kaljuste: Väga eriline! See oli hilisõhtune kontsert, saal oli täis ning osa inimesi kuulas lausa põrandal lamades. Mind hämmastas, et kell üksteist õhtul suutsid nad üle tunni aja täielikult muusikasse süveneda – paljud seisid, ruum oli täiesti vaikne. See oli peaaegu vaimne kogemus.
The Paper: Kas muusika on sinu arvates universaalne vaimne kogemus?
Kaljuste: Jah. Muusika ilma hingeta on tühi. Inimhääl on kõige ürgsem pill – see kannab sügavaimaid tundeid. Erinevad keeled loovad erinevaid kõlavärve ning seetõttu on vokaalmuusika emotsionaalselt mitmetahulisem kui ainult instrumentaalne.
The Paper: Kas mõistad emotsioone ka siis, kui sa keelt ei tunne – näiteks Aasia või Aafrika rahvalauludes?
Kaljuste: Loomulikult. Aga iga kultuur väljendab tundeid omal viisil. Mõni ei näita emotsioone otseselt, vaid sügavamates alltekstides. Pead kuulama korduva tähelepanuga, et muusika olemust mõista. Esimesel korral võib olla raske sisse elada, kuid see rikastab maailma muusikat. Kuigi tänapäeva muusikakultuur globaliseerub ja muutub ühtlasemaks, peame hoidma neid kultuure, mis säilitavad oma muistsed keeled ja laulutraditsioonid.
The Paper: Sa oled korduvalt rääkinud Arvo Pärdiga koostööst. Milline see on olnud?
Kaljuste: Alustasime koostööd 1990. aastate alguses, kõigepealt stuudios, teosega „Te Deum“. Kuigi Pärdi muusika põhineb enamasti religioossetel tekstidel, on selle tähendus universaalne. Tema tintinnabuli-stiil, nagu kellade helin, on kristallselge. Iga kord tema muusikat dirigeerides tunnen, et laskun hingeliselt sügavale. Partituur on alati vundament, kuid vestlused temaga toovad täiesti uue arusaama.
The Paper: Miks tema muusika sinu arvates kogu maailmas kõnetab?
Kaljuste: Sest see toob inimestesse tasakaalu ja soojust. See minimalistlik, kuid sügavalt hingestatud kõla annab tunda elu rahu ja jõudu.
Järelsõna
[Järelsõna]
Intervjuu lõpus väljendas Tõnu Kaljuste ootust Shanghai kontserdisaali suurepärase akustika suhtes ning oma kiindumust linna võlu vastu. Ajakirjanik jagas omalt poolt huvi Balti muusikakultuuri ja Ida-Euroopa ajaloolise tausta vastu. Dirigent ütles: „Mul on väga hea meel suhelda ajakirjanikuga, kes mõistab meie kultuurilist tausta.“ Mõlemad tänasid teineteist muusika ja kultuuri vastastikuse mõistmise eest ning avaldasid lootust tulevikus taas Hiinas kohtuda.
Xu Han
(Artikkel pärineb väljaandest The Paper / Pengpai News. Rohkem originaalsisu leiab „Pengpai News“ rakendusest.)