Intervjuu Gilda Karuga (ERKÜ juhatuse liige ja kõige staažikam ERKÜ esindaja aastast 1977).
Küsitles Annika Kuuda (Eesti Filharmoonia Kammerkoori partnerlussuhete juht)
Intervjuu on valminud jaanuar-veebruar 2024.
Annika Kuuda: Kirjeldage lühidalt nn. “Suure Põgenemise” nime all ajalukku läinud eestlaste liikumist või ümberasumist 1944. aastal Rootsi või Saksamaale ning sealtkaudu edasi USA-sse.
Gilda Karu: Paljud lahkusid seetõttu, et nad kartsid arreteerimist ja Siberisse saatmist ja ehk isegi surma, kuna nad olid kas riigivalitsuses töötanud või sõdinud ja välja astunud kommunistide vastu. Näiteks, minu vanaisa ja vanaema olid aktiivsed kaitseliidus Elva’s Tartumaal. Kommunistid piinasid minu vanaisa. Minu vanaema, tänu Jumalale, pääses küüditamisest. Ta oli raamatupidajana hilja tööl, oli just tuled kustutanud, et koju minna, kui mustad autod saabusid. Ta peitis end ja küüditajad ei saanud sisse ning lahkusid, arvates, et kedagi ei olnud seal. Minu vanaemal ja emal oli võimalus lahkuda varem ühe Saksa haigla laevaga, sest vanaema sõbranna abikaasa sai Saksa sõjaväelt teada sakslaste lahkumisest laevaga, kus oli vabu kohti. Juba mõni nädal hiljem olid laevad puupüsti täis ja siis oleks minek olnud võimatu. Ma ei tea, kuidas minu vanaisa lahkus, aga perekond jäi lahku. Kui põgenikelaagrites hakkasid ilmuma teated inimeste otsimisest, siis mu vanavanemad tunti ära ning tänu sellele sai perekond jälle kokku.
Missugused olid eestlaste peamised põgenemise põhjused? Miks nähti pääseteed just USA-s?
Inimesed kartsid arreteerimist, piinamist, Siberisse küüditamist ja surma. Paljud ei uskunud, et lääneriigid lubavad Nõukogude Liidul okupeerida neid riike pikaks ajaks. Arvati, et mõne kuu pärast saadakse tagasi Eestisse.
Inimesed, kes olid põgenikelaagrites, pidid sealt lahkumiseks sisse andma sooviavaldused. See ei tähendanud, et neile anti kohe valida, mis riiki minna. Näiteks, minu vanavanemad ja 17-aastane ema, olid Geislingenis, kui hakati 1948. aastal inimesi teistesse riikidesse saatma. Hiljem toimusid sõelumised (screening) ehk ülekuulamised, mille põhjal otsustati ´kõlblikkuse´ üle. Ema rääkis mulle, et alguses taheti pere saata Kanadasse, kuid kuna sealne ülekuulaja pidas meid liiga nõrgaks, et külmas ja keerulistes tingimustes vastu pidada, soovitati USAsse proovida. See õnnestus: USAsse saabusime 5. märtsil 1950. aastal. Selleks pidi tulijal olema ka sponsor, kas inimene või organisatsioon, kes lubas kindlustada töökoha ja elukoha, et nad ei jääks riigi hoole alla.
Peab märkima, et 1948. aastal võttis USA Kongress vastu seaduse, millele kirjutas alla president Harry Truman: „Displaced Persons Act of 1948“. Tänu sellele seadusele pääses USAsse 393,542 inimest, kellest 2.6% ehk üle 10,000 olid eestlased. Soovitan selle seaduse kohta lugeda.
Minu vanavanemate ja ema sponsorid ehk hooldajad olid eestlased, kes olid varem USA’sse saabunud. Nad elasid Lakewoodis, New Jersey lähedal. Minu vanavanemad said tööd vabrikus, kus nad õmblesid käsitsi langevarjusid. Ema läks teenijaks. Isa sponsor oli Luterlik kirik ja teda saadeti New Yorgi osariiki lehma farmi tööle. (Mu vanemad kohtusid Geislingenis ja said jälle USA’s kokku, kus nad hiljem abiellusid.)
Kui palju eestlasi oli USA-sse rännanud enne Teist maailmasõda? Kuidas kirjeldaksite neid inimesi, kes jõudsid põgenemislainega Ameerikasse (vanus, sugu, haritlased, eliit, perekonniti, juhuslikud inimesed)?
Ma ei tea täpset eestlaste arvu, kes tulid Ameerikasse enne Teist maailmasõda, aga neid oli erinevates osariikides. Mõned olid endised ümberasunud meremehed. Põgenemislainega saabunuid oli erinevaid – nii haritlasi kui ka ilma hariduseta. Siia pääses palju noori, sest neil oli kergem tööd leida. Sõja ajal olid paljudel ka dokumendid kaduma läinud ning mõned tegid ennast uute dokumentide vormistamisel 10 aastat nooremaks, et USA’sse pääseda ja tööd leida. (Muidugi, see vale tähendas ka seda, et nad pidid 10 aastat kauem töötama enne, kui said pensionile.) Siia tulek ja elamine võõrsil ei olnud kerge. Paljud kõrgharidusega inimesed ei saanud oma oskusi ja annet kasutada, paljud, kes inglise keelt hästi ei osanud, pidid loobuma oma elukutsest ning minema tööle, kus haridust ei olnud vaja. Tunnen näiteks inimest, kes oli arstiks õppinud, aga USAs hakkas ehitusettevõtjaks, sest inglise keele oskus puudus. Tulijate seas olid nii perekonnad kui ka üksikud inimesed.
Kirjeldage palun lähemalt Teise maailmasõja aegseid immigratsioonivõimalusi USAs ja eestlaste toonaseid seoseid selle riigiga.
Nagu mainitud, enamik Teise maailmasõja põgenikke tuli USAsse „Displaced Persons Act of 1948“ seaduse alusel. See võimaldas põgenikel USAs uut elu alustada. Näiteks, Seabrook New Jerseys sai üheks eestlaste keskuseks seetõttu, et aedviljakasvataja, kellel oli töölisi vaja, tõi sinna palju eestlasi. Seal oli ka tuntud laulja Heinz Riivald, keda kutsuti „singing truck driver“ ehk veoauto laulumeheks. Nii eestlaste elust Geislingenis kui ka Seabrook Farmsis on valminud ajaloolase Helga Maritsa poolt dokumentaalfilme, mida rahaliselt toetas ERKÜ.
Mis olid (ja on siiani?) peamised piirkonnad, kuhu eestlased jäid paikses ning kuidas on nende omavaheline koostöö seal olles toiminud?
Eestlasi leidub igal pool, aga peamised piirkonnad, kuhu asuti, olid USA idarannikul New Yorgi osariigis, New Yorgi linnas, Long Islandil ja Buffalo kandis. Samuti tekkisid eestlaskonnad mitmes linnas põhja pool New Jersey osariigis Lakewoodi kandis, ka Seabrookis. Aktiivseid kogukondi tekkis ka Connecticut ja Massachusettsi osariikides. Lõuna pool oli keskus ka Marylandi osariigis, Baltimore piirkonnas. Läänes olid peamised piirkonnad: Cleveland, Ohio, Indianapolis, Indiana, Chicago, Illinois, Minneapolis, Minnesota, Kalifornia, Oregon ja Washington’i osariigid. Viimasel ajal on lõunaosariigid nagu Florida ja Texas hakanud eestlastele meeldima.
Kas varem USA-s elanud eestlased olid kuidagi abiks eestlastest põgenikele, kes tulid Ühendriikidesse pärast Teist maailmasõda?
Jaa, seda kindlasti, oldi abiks. Eriti Lakewoodis oli perekond Lacht suureks abiks. Lakewoodi Eesti Maja tegutses tänu temale. Mõned olid sponsorid ja muidugi aitasid inimestel kohaneda kohanemisega. Connecticuti piirkonnas olid sponsorid ja vastuvõtjad Lee ja Helgi Randall, Helga Ungerson.
Kirjeldage täpsemalt USA kodakondsusseadusi ja seda, kas ja millistel tingimustel oli võõrast riigist tulnud isikul võimalik seal kodakondsust saada ja kui keeruline see protsess oli?
Seda ei saa lühidalt kirjeldada, aga alguses olid nad alalised elanikud välismaalased (permanent resident aliens) – neil oli nn ´roheline kaart´ (Green Card), mis näitas nende legaalset seisu. Isik pidi vähemalt viis aastat legaalselt USAs olema enne kui kvalifitseerus kodakondsuse sooviavalduse esitamiseks. Oli vaja õppida ja eksam läbida. Infot kodakondsuse kohta leiab siit: https://www.uscis.gov/citizenship/learn-about-citizenship/10-steps-to-naturalization . USA sõjaväes teenivatel inimestel olid soodustingimused.
Millised olid suurimad väljakutsed, millega eesti põgenikud USAsse saabudes silmitsi seisid?
Neid väljakutseid oli kindlasti palju ja erinevaid. Üheks suuremaks ja valdavamaks võiks pidada inglise keele oskuse puudumine, nii kirja- kui kõnekeele puudliku valdamisega võis probleeme tekkida kõikjal – tööl, koolis, arsti juures, poes… Mäletan, kuidas ema kurtis, et kõik räägivad nii kiiresti. Ema oli varem küll gümnaasiumis õppinud Briti inglise keelt, kuid see on Ameerika inglise keelest erinev, eriti kõnekeel. Oluline oli ka leida endale perspektiivikas töökoht, et liikuda edasi algsest tööotsast, mida sponsor või hooldaja oli korraldanud. Väljakutseteks olid veel sobiliku korteri leidmine, koolilaste kohanemisega kaasnev, uute kommete õppimine, kultuurierinevustega harjumine. Muretseti pere pärast Eestis.
Kuidas nende väljakutsetega toime tuldi?
Minu meelest said inimesed hakkama. Eestlased on nupukad ja inimesed aitasid üksteist. Suurt rolli mängis see, et eestlased olid tagasihoidlikud ja viisakad ning head ja haritud töötajad – neid hinnati. Koolis oli suurem osa eestlasi head õpilased ja viisaka käitumisega, ka neid hinnati. Teaduslikud uuringud on näidanud, et oma juurte, keele ja kultuuriga tegelemine annab suurema võimaluse traumast üle saamiseks. Tänu varem siin olnutele ja ka oma algatusvõimele, oli ja on siiani aktiivseid eestlasi, kes seavad prioriteediks hoida eesti kultuuri, kombeid, keelt ja kogukonda. See kindlasti aitas siia tulnutele ka Ameerikas ennast julgemini tunda.
Milline oli Eesti kogukond USAs enne põgenemislainet ja selle ajal? Mis olid kogukonna toonased peamised eesmärgid?
Ma ei oska sellele hästi vastata. Siin olid ka varem Eesti kogukonnad, kuid need ei olnud nii suured, kui pärast põgenike saabumist.
Kuidas säilitasid Eesti põgenikud USAs oma kultuurilise identiteedi ja traditsioonid, sealhulgas keele?
Kodune keel oli ikka enamikel eesti keel. Inglise keel oli võõrkeel, seda oli keerulisem rääkida, eriti kui puudus sõnavara. Leiti eestlastest sõpru ja keskusi, tänu millele oli võimalik hoida vanu traditsioone ning selle kaudu hoiti südames sidet ka Eestiga. Peame arvestama, et paljud olid kindlad, et pääsevad mõne aasta pärast tagasi kodumaale. Seega oli tähtis ka traditsioone ja keelt edasi kanda ja lastele õpetada. Oli aga ka neid, kes tahtsid kohe ‘ameeriklasteks’ saada ja ei rääkinud eesti keelt ega õpetanud seda oma lastele, arvates, et nii on lihtsam läbi lüüa. Mõned lastevanemad arvasid, et lastele tekitaks segadust või raskusi mitme keele omandamine. Mõned isegi muutsid oma nime, et oleksid rohkem USA-pärased.
Milline seos on eestlaste rändel ja Eesti Rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides (ERKÜ) tekkel?
ERKÜ asutati Eesti põgenike poolt, kes saabusid peale Teist maailmasõda 19. juulil 1952, New Yorgis, eesmärgiga taastada Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik, samal ajal kui põgenikud püüdsid rajada uut elu USAs. Leiti, et oli vajadus asutada keskne organisatsioon, mis koondaks ja juhiks eestlasi USAs. Põhjuseks oli vajadus koordineerida tööd kommunismi vastases lahingus ja et saavutada Eestile vabadust. Kõik tehti selle nimel.
Kuidas aitas ERKÜ eestlastel USAs kohaneda ja oma kogukonda üles ehitada?
Tegelikult ERKÜ siht ei olnud aidata eestlastel USAs kohaneda ja kogukonda üles ehitada. ERKÜ töö oli alguses poliitiline. Kohanemine ja kogukondade ülesehitamine toimus kohalike Eesti seltside ja kiriku koguduste kaudu. Mõned organisatsioonid, nagu Eesti Abi, olid ka selles aktiivsed.
Millist rolli mängis eesti keele õpetamine, muusika, kultuuri ja traditsioonide säilitamine eestlaste kogukonnas USAs? Millist rolli kannab see tänapäeval?
Seal, kus eestlased asusid elama, asutati täienduskoole ja kiriku pühapäevakoole, noortele õpetati keelt, ajalugu, maateadust, usku, muusikat, kultuuri, traditsioone, rahvatantsu, sporti ja muud. Isegi enne Suurt põgenemist olid eestlased aktiivsed kultuuri hoidmisel ja kooskäimisel. Põgenike saabudes andis see veel hoogu juurde ja sai suurema tähenduse. Mina olen Ameerikas sündinud ja käisin Lakewoodi Eesti täienduskoolis New Jersey osariigis. Eesti gaidide ja skautide rühmad, üksused ja lippkonnad olid ka aktiivsed ning pakkusid noorele eestlasele palju. Tänapäevani tulevad igal suvel ameerika skaudid ja gaidid kokku eestlaste oma alal Järvemetsa laagris, Lakewoodi lähedal. See oli ja on endiselt suur elamus. Korraldati ka maailmalaagreid, nt Koguja laager, kuhu tulid kokku eesti skaudid ja gaidid ka teistest riikidest nagu Kanadast, Rootsist, Suurbritanniast, Saksamaalt ja mujalt. Saime aru eesti keele erilisest väärtusest, kui suhtlesime näiteks Rootsist tulnud gaidide ja skautidega, nende teine keel oli ju rootsi keel. Aga Eesti kultuuriga seotud tegevusi ja kooskäimise võimalusi on USAs olnud nii palju, et igaühel on võimalus suhelda teiste eestlastega, olgu see siis koorilaul, käsitöö, sport, rahvatants, teater vms. Ettenägelikult osteti maad, kus sai koos käia, loodi Eesti Maju, kuhu sai koonduda. Sidet ja teavet jagati ka Vaba Eesti Sõna ajalehe kaudu. Sealt lugesime kodumaa uudiseid samuti teavet selle kohta ürituste aj kontsertide kohta, samuti selle kohta, kust leida USAs vajalikku abi, kuidas seista Eesti vabaduse ja huvide eest. USA on väga suur, vahemaad pikad, aga seltsid, koorid, rühmad jt andsid võimaluse eestlastel taas koos olla, jagada kultuuri ja hoida end kursis Eestiga. Tänapäeval on Eesti koolidel olnud uus ärkamisaeg ja koolid tegutsevad hoogsasti olgugi, et vahepeal on mõned uksed sulgenud. Muidugi on nüüd palju rohkem õppevahendeid ja saab isegi Interneti kaudu keelt ja kõike muud õppida. Paljud kolisid tagasi enne taasiseseisvumist või kohe peale seda, et aidata Eestit üles ehitada. Eestisse on võimalik reisida ja sellega avaneb palju uusi sidemeid, kultuuris ja ka äris.
Kui suur on ERKÜ mõju olnud Eesti identiteedi, kultuuri ja pärandi edendamisele ja säilitamisele Ameerika Ühendriikides, aga ka Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitamisel?
ERKÜ’l on olnud mõju Eesti identiteedi, kultuuri ja pärandi edendamises ja säilitamises rahaliste toetuste kaudu ja ka tähelepanu pööramisega. Näiteks, vanasti kuulutas ERKÜ välja ühisteema, nt Eesti Raamatu Aasta, mille kaudu asetati rõhk lugemisele, teisel aastal hoopis millelegi muule. ERKÜ suur panus oli aga Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitamisel. ERKÜ tähistas alati Vabariigi Aastapäeva ja USA Eesti vaimulikud isegi pidasid avapalvusi Ameerika kongressis 24. veebruaril. ERKÜ hoidis kontakti Ameerika uudiste meediakanalitega ja selgitas väsimatult Eesti olukorda ja nõudis Eesti ja teiste Balti riikidele vabadust. ERKÜ töötas teiste Baltimaade keskorganisatsioonidega ja teiste ikestatud rahvaste organisatsioonidega, et vabadust nõuda ning Nõukogude Liidu valesid paljastada. ERKÜ hoolitses selle eest, et Ameerika Hääle raadiosaated eesti keeles püsiksid. ERKÜ esimehed ja liikmed pidasid kontakti poliitikutega ja osalesid üle Ameerika eestlaste kokkutulekutel, demonstratsioonidel ja aktustel, et hoida eestlasi ja kogukondi informeerituna, nende seas tuua uut energiat ja algatada ideid ning kampaaniaid vabadusvõitluse edasi kandmiseks. Väga palju sai tehtud.
Kuidas ja milliste vahenditega toetas eestlaste kogukond USAs Eesti iseseisvuspüüdlusi?
Eestlaste kogukond USAs tõi esile Eesti iseseisvuspüüdlusi igal pool, kus võimalik. Raske uskuda, et USAs oleks ükski eesti päritoluga inimene, kes poleks kasutanud igat võimalust, igat kokkusaamist selleks, et tutvustada Eestit, valgustada Eestis toimuvat. Isegi koolilapsed leidsid vajadust ja võimaluse valgustada ja informeerida neid õpetajaid, kes ei kaasanud Eestit ajalootundidesse. Olgugi, et USA valitsus ei tunnustanud Nõukogude võimu legaalseks, ei teadnud paljud ameeriklased päris olukorda. Sellepärast kasutasid kõik iga võimalust, näiteks kui mõnel eestlasel on huvitav nimi ja selle kohta küsiti, andis see järjekordse võimaluse Eestist rääkida ja meie olukorda selgitada. Oli ülimalt tähtis selgeks teha, et Eesti oli sunniviisiliselt okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, et see ei olnud Eesti vabatahtlik samm. Tähtis oli selgitada ka, et eesti keel, muusika ja kultuur olid täiesti erinevad vene keelest ja kultuurist – sellest ei saanud paljud USAs aru, neil puudus selle kohta info. Kui ütlesin tol ajal, et ‘Olen eestlane’, siis vaatasid palju mõistmatult otsa, aga sellest sündis võimalus inimeste harimiseks. Meid on väga vähe ja seetõttu on siiani hämmastav, kui keegi mainib, et tundis mõnd teist eestlast. Väga tihti on see ´teine´ eestlane tuttav, elades võibolla mitme osariigi kaugusel. See näitab meie kogukondade tegevused ja võrgustikud toimivad, tuntakse suurt uhkust eestlaseks olemisest. ERKÜ ja teised organisatsioonid hoidsid kontakti meediakanalite ja poliitikutega ning panid kokku ja jagasid voldikuid, brošüüre infoga. Esineti plakatitega ja rahvariietes ka demonstratsioonidel ja meeleavaldustel.
Kui palju on ERKÜ missioon ja eesmärgid läbi ajaloo muutunud?
ERKÜ missioon ja eesmärgid käivad ajaga kaasas. Kindlasti on see suurelt muutunud sellest ajast, kui Eesti saavutas taasiseseisvumise, aga ERKÜ ikka töötab Eesti Vabariigi vabaduse eest ja julgeoleku nimel ja Ameerika eestlaste huvides. ERKÜ töö ja ettevõtmised on rahastatud annetustest, mis on kogutud Ameerika eestlaskonnalt. Tänu mõnele lahkele pärandusele on ERKÜ’l olnud võimalik toetada organisatsioone ja projekte, millel on olnud head tulemused, mis on saavutanud laiemat kõlapinda. Näiteks, ERKÜ toetas rahaliselt filmi „The Singing Revolution“ tegemist, samas andis ERKÜ juhatus filmi tegijale palju soovitusi. Hiljuti sai ERKÜ rahastamisega tehtud 4-osaline erisaade Eesti kohta, mida näidati Ameerika avalikuõigusliku ringhäälingu kanalitel. See osa meie missioonist ei vanane. On endiselt tähtis hoida Eestit Ameerikas fookuses. Selleks et saavutada võimalikult suur teadlikkus, teeb ERKÜ nüüd rohkem koostööd kultuuriga, aga on ikka poliitiliselt aktiivne. ERKÜ on toetanud Ukrainat. Enne 1952. aastat oli suurem rõhk poliitikal, kommunismi vastu võitlemisel ja Eesti vabaduse taastamisel.
Millised on praeguse aja suurimad väljakutsed eestlaste kogukonnal USAs. Kuidas sealsed eestlased end suurriigis tunnevad ja kuidas nad Eestist mõtlevad?
Kõige suuremad väljakutsed seisnevad selles, et inimesed ei taha enam koos käia ja on raske leida ühiseid huvisid, mis tooks inimesed kokku. See on aga samamoodi ka Ameerika organisatsioonides ja kirikutes, kus osavõtt üritustest on langenud. Tundub, et noorte jaoks on sport on ainuke, mille populaarsus on kasvamas, aga see nõuab palju aega ja raha, inimesed on nõus ka selle peale kulutama, sest see on ühiskonnas hinnatud. Eestlaste kasuks räägib see, et meid on nii vähe, kuid me oleme väga erinevad nagu harukordsed väga hinnatud kalliskivid. Teatakse ja hinnatakse ka Eesti kõrget taset tehnoloogia valdkonnas. Muidugi on Eestit hästi tutvustatud läbi Eesti muusika – Arvo Pärt ja Järvide perekond. Kõik kes USAsse on tulnud käivad kokkusaamistel ning hindavad oma Eesti päritolu.
Kui tihedad on eestlaste kogukonna sidemed Eestiga?
Isiklikud sidemed ja ka kogukondade sidemed muutuvad järjest tihedamaks. Ka firmade ja riikidevahelised suhted tihenevad. On tekkinud sõpruslinnu. Inimesed käivad tihti Eesti ja USA vahet. Paljudel on sugulased Eestis, mõnel on Eestis firmad, teistel kinnisvara. Skautidel ja gaididel on olnud vahetusprogrammid ning koorid ja tantsurühmad harjutavad ja pürgivad laulukaare alla ja tantsupeo väljakule. Telefon ja Internet võimaldavad kerget ja tihedat kontakti, ka keeleõpet. Inimesed USAs kuulavad Eesti raadiot, vaatavad Eesti TVd ja loevad Eesti ajalehti Interneti kaudu.
Kuidas ja kas on tänapäeval USA-Eesti sidemed muutunud võrreldes varasema ajaga?
Minu meelest on sidemed tugevamad. Eesti riigitegelased – ametnikud, valitsuse liikmed ja ka kultuurivaldkonna tegijad tunnevad viimastel aastatel rohkem huvi väliseestlaste vastu. Vist mõistetakse et saame vajadusel kosta Eesti eest, tutvustada seda riiki ja seista Eesti julgeoleku huvide eest. Okupatsiooni ajal olid sidemed põranda all usaldusväärsete isikute vahel. Kirjad loeti tookord riigi poolt läbi ja teisi kommunikatsioonivahendeid polnud. Tänaseks on terve maailm muutunud, aga peame endiselt Eesti huvide eest seisma, Eesti ilu ja kultuuri tutvustama.
Millisena nähakse täna sealpool ookeani Eestit ning kuidas mõistetakse kaasaegset vaba Eesti ühiskonda?
Mõnes mõttes tundub, et Eestis on tänapäeval rohkem vabadust kui USAs. Kuid seda on raske hinnata. Poliitiliselt on Eesti väga hästi esindatud maailma tasemel – hoiab kindlat joont, toetades Ukrainat ning esinedes selgelt ja julgelt Venemaa ähvarduste ja ohtude kontekstis. Muidugi hinnatakse Eesti loodust ja kõrget kultuuritaset. On alati hea ja isegi oluline, kui tulevad grupid nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor Ameerikasse esinema – sellised kontserdireisid ja kultuurisündmused loovad uusi ja tähtsaid kontakte ning need tutvustavad Eestit positiivselt suuremale ühiskonnale. Muidugi tunnevad USA-eestlased suurt au vastu võta selliseid Eesti aardeid, siin tuntakse suurt uhkust ja meeleliigutatust, kui saame Ameerika publikule jagada ja siinsetele tuttavatele tutvustada, kui andekas ja ilus, ettevõtlik ja intelligentne on Eesti rahvas, see iidne kultuur ja värske tänapäevane lähenemine.