Londoni Royal Albert Halli kontserdisaal võib jätta ulmelise mulje. Punase sametiga vooderdatud ruumi mahub ca 6000 inimest ja jätab kuidagi mulje tulnukate kosmoselaevast. Tuhandetest kuulajatest mõned on kõrgel-kõrgel lae all seisukohtadel teraselt ruumi jälgimas, nendel all asub veel neli erinevat tasapinda, seal on nii uhkeid ja privaatseid rõdusid kui ka mugavaid ritta asetatud toole. Otse lava ees on taas seiskohad, nagu popartisti kontserdil, sinna saamiseks tuleb seista pikas sabas.
Saalis on vaid mõni üksik vaba koht, needki on pigem kõrgematel tasanditel. On öö, ja sellel kummalisel ufo-laeval laulavad inglid, õrnalt-õrnalt, nende kuulmiseks tuleb olla väga vaikselt ja keskendunult. Millest nad laulavad, kõrv liiga hästi ei seletagi, sest nad laulavad võõras (loe: ladina) keeles, aga pühalikkus ja sõnumi tähtsus on sõnadetagi selge. Muusika uinutab või on see öö; on ilus on olla maagilises õhkkonnas.
Ka mõista, mitte vaid tajuda!
Kõlab Arvo Pärdi rahupalve «Da pacem Domine», sealt edasi «Veni creator», «Magnificat», «The Deer’s Cry» ja «Für Jan van Eyck». Üks laul sulab teiseks. Kõik see kokku mõjub rahustavalt, lauljad meenutavad ingleid, kelle hääl võtab ära ärevuse, hirmu ja juhib vaikusesse. Ei pea mõistma teksti, kogu see muusika jõuab kuulajateni ka läbi naha, aga põhjalikus kavalehes on toodud ära ka sõnad, sh tõlge inglise keelde, sest siinne publik soovib ka mõista, mitte ainult tajuda.
Just sellist kosmoselaeva eraldatust, väljavalitust ja pühalikkust kogesin Royal Albert Hallis, seepärast ühel hetkel tajusin, et olen selle ringikujulise saaliga koos õhku tõusnud, viidud tiirlema avakosmosesse. Eemale argistest muredest, sinna, kus ootab ees uus maailm, parem ilm, igavene rahu koos igavese eluga.
Royal Albert Hall ja BBC Proms on klassikalise muusika hierarhias erilise tähtsusega, sinna ei pääse lihtsalt ei esinema ega kuulama, sest huvilisi on meeletult. Festival asutati 1895. aastal ideega viia klassikaline muusika laiema kuulajaskonnani, pakkudes mitmekesist repertuaari, vabamat õhkkonda ja soodsaid pileteid. Promsi nimi tuleneb sõnast «promeneerima», mis iseloomustab mõne sajandi taguseid Londoni vabaõhukontserte, kus inimesed said muusika ajal ringi jalutada. Traditsioon on säilinud siiani – lisaks istekohtadele on publiku jaoks ka soodsate hindadega seisuala – lavaesine ning laealused kohad.
Promsil pole tavaks tähistada kellegi juubeleid, see, et Arvo Pärdi 90. sünnipäeva eel kõlab peamiselt tema muusikaga kava, on erandlik. Pärt ise on ju ka erandlik!
Eesti Filharmoonia Kammerkoor on varem Promsil esinenud kahel korral. 2005. aastal esitati Arvo Pärdi loomingut põimituna varajase muusikaga ning 2008. aastal kõlas Rahmaninovi «Koguöine jumalateenistus», mõlemaid kontserte juhatas kammerkoori toonane peadirigent Paul Hillier. Tõnu Kaljuste juhatab BBC Promsil esimest korda. Miks see temale emotsionaalselt oluline on, sellest saab lugeda uuel nädalal Postimehes ilmuvas intervjuus.
Inglid ja Coca-Cola
Peaaegu ebainimlik katsumus häälepaeltele ja nende omanikele on Eesti aja järgi südaöösel hakata laulma Arvo Pärdi väga keerulist repertuaari, sinna otsa veel Rahmaninovi ja Bachi. Saalis on aga väga nõudlik ja suurepäraste teoste ning esinejatega ära hellitatud publik. Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad teavad, et õhtuse väsimuse vastu aitab kõige paremini pudel Coca-Colat, vahel ka energiajook. Kas inglid ja Coca-Cola käivad kokku? Jah, kui vaja on esinemiseks turgutust saada. «Välismaal, enne esinemist, käivad kõik Coca-Cola näpus,» tunnistas mulle hommikusöögilauas üks laulja.
Öine aplaus on soe, kohati ka tuline, tänulikkusest tormine. Ei kosta meeletult huilgamist või jalgade trampimist, aga see kõik oli aga absoluutselt tasakaalus esitatavaga. Kaljuste koostatud kava idee oli kantud rahust, muusika ise pigem voogavalt meditatiivne, erandiks Veljo Tormise «Raua needmine», mille lõppedes ka saali reaktsioon oli äkilisem. See on üks väga äge lugu, suurepärane energialaks öises kulgemises. Erandlik ja samas suurepäraselt kavva sobituv.
«Raua needmise» eel ja Pärdi esimese laulude põimiku järel kõlab Galina Grigorjeva «Svyatki – 5. osa, On saabumas kena kevade», Sergei Rahmaninovi «Koguöine jumalateenistus – Слава в вышних Богу, Богородице Дево, радуйся», Bachi «Motet ’Ich lasse dich nicht’», Arvo Pärdi «Peace upon you, Jerusalem», «De profundis» ja enne lisalugu, milleks oli Pärdi imeline hälliaul, veel teinegi Pärt, tema meie isa palvele loodud «Vater unser».
Suurepäraselt koostatud kava, kostusid hinnangud. Nii oligi, Pärt ja Bach sobivad imeliselt, aga ka Grigorjeva oma õrnas jõulises oli muljet avaldav, sekka veel Rahmaninov, solistideks orelil Kadri Toomoja ning lauljatena Yena Choi, Annika Lõhmus, Geir Luht ja Toomas Tohert.
Vaikne, nii vaikne!
See kõik oli liiga vaikne, oleks tahtnud volüüminuppu peale keerata, tunnistasin pärast kontserti kaaslastele ja ka lauljatele. Selgus, et see polnud mitte ainult minu soov, vaid pea kõik eestlased, kes BBC Promsi kontserdil viibisid, nentisid seda, sest me ju teame, kuidas peab kõlama Arvo Pärt ja Veljo Tormis Tõnu Kaljuste ja filharmoonia kammerkoori esituses.
Vähemalt on meil ettekujutus, et me teame. Seepärast oli küsimus «kas koori oli ikka piisavalt hästi kuulda, kas kõik nüansid jõudsid kuulajateni» number üks kõneteema neljapäeva ööl vastu reedet Londoni ühe hotelli baaris, kus tumedast puidust seinu kaunistavad fotod 5. detsembrist 1968. aastast, mil just selles samas ruumis Rolling Stones oma uut albumit «Beggars Banquet» oli esitlenud.
Tõenäoliselt Tõnu Kaljuste ega Arvo Pärdi fotosid Rollingute kõrvale ei riputata, aga väga uhke oli ikkagi vaadata, kuidas Kaljuste – tühi Coca-Cola pudel ja valge kingakott näpus, seljakott seljas – baari sisenes ja teda võeti vastu kui olümpiavõitjat pereringis: tunnustavalt, toetavalt, õnnelikult ja uhkena. Põhjusega. Sest äsja oli lõppenud Eesti kultuuriloos ülimalt oluline kontsert – Eesti Filharmoonia Kammerkoor esines 31. juulil kuulsal BBC Promsil Royal Albert Hallis.
Tõde valjuse kohta peitub iga ühe kõrvades ehk inimvõimetel on omad piirid, nii kuulajatel kui lauljatel. Royal Albert Hall on kõike muud kui kammersaal – punase sametiga vooderdatud 5200 istekohaga (pluss siis seiskohad!) saalis seisis publiku ees täpselt 27 lauljat ja üks dirigent, nad ei saanudki võimenduseta rohkem häält teha! See ei olnud Kaljuste ega koori soov, nii ütlesid korraldajad, et ei mingit võimendust.
Põhipublik on kodudes
Võhikuna on lihtne arvata, et alati saab kõvemini laulda. Ent alati saab kuulajana saalis sajaprotsendiliselt keskenduda, lasta muusikal end kaasa viia ja lasta end puudutada. Just see juhtus eile Londonis Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Publiku täielik keskendumine ja kohaolek oli erakordne. Pärdi vaikus, peenused ning täiuslikkus saalis kõlama ei pääsenud, ent seda imelisem oli heli otseülekandes – kuulake Klassikaraadiost järelkuulamisest!
See ongi ju raadiofestival, nende peamine publik ongi väljaspool saali. Nii nentis Kaljuste kontserdile järgnenud hommikul. Ta oli esinemisega ülimalt rahul, kooriga, aga ennekõike publikuga – see vaikus ja oskus kuulata on midagi, mida kohtab harva, aga just BBC Promsil seda osatakse, see oli ka üks põhjus, miks Kaljuste soovis juhatada kunagi ses saalis ja nendele inimestele.
Esimene köhalaviin vallandus umbes kahekümnendal kontserdi minutil, mil lõppes Arvo Pärdi viiest teosest koosnenud tsükli neljas laul. Ja köha kõlas ses saalis ootamatult valjult – Royal Albert Hall on kuulus, aga ka halastamatu saal, mis võimendab igat müra. Ent seda müra eilsel kontserdil peaaegu ei olnud, sest Promsi publik on teadlik, kuidas ka nõudlikku materjali – seda kahtlemata Arvo Pärdi teosed on –, vastu võtta.
Varahommikune häire
Pidu Royal Albert Halli lähedal asuvas hotellis pärast igati õnnestunud kontserti ei kestnud pikalt, sest juba järgmise päeva varahommikul lahkuti Londonist, et 1. augustil esineda Britten Pears Artsi festivalil Aldeburghis. Ent hommikune äratus oli täna eriti varajane – umbes 6.45 hakkasid Imperiali öömajas, tudengitele mõeldud ühiselamus, mida suvekuudel ka gruppidele renditakse, tuletõrjealarmid tööle. Unised lauljad hüppasid vooditest välja, et siis keset karget hommikut nõutult Londonis tänaval seista. Üsna pea selgus, et ei midagi hullu polnudki õnneks juhtunud – keegi oli oma juukseid föönitanud liialt anduri lähedal ja nii saigi kogu maja varase äratuse.
Mõned tänavad eemal aga magas dirigent Kaljuste ühes teises hotellis, tal oli tsipa peenem öömaja valitud, rahulikult magas, sest tähtis kontsert oli selja taga. Kõik oli läinud nii hästi kui võimalik. Kuid enne BBC Promsi ei tulnud tal sugugi und, sest peas tiirlesid mõtted, unenäod olid kirjud ja elavad. «Nagu ikka siis, kui midagi tähtsat ees on, igal ühel on nii,» kommenteerib ta naerusui. Kui Kaljustele otsa vaatan, siis temas pole grammigi väsimust, ta näeb suurepärane välja, pakatab energiast ja temas on see rahu, mida ta eilsel kontserdil ka publikuga jagas.