Eesti helilooja Arvo Pärdi 90. sünniaasta tähistamise avaüritusena võõrustab Pariisi Filharmoonia Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja selle dirigenti Tõnu Kaljustet kontserdil, mis on täielikult pühendatud Pärdi vokaalmuusikale.
Tuntumaid Eesti heliloojaid, Arvo Pärt, saab 11. septembril 90-aastaseks. Selle olulise tähtpäeva tähistamiseks alustab Eesti Filharmoonia Kammerkoor rahvusvahelist kontserdireisi, mis saab alguse just Pariisist ning jätkub Berliini Filharmoonias, Londoni Royal Albert Hallis, New Yorgi Carnegie Hallis ja mujalgi. Tõnu Kaljuste – helilooja kauaaegne sõber ja koostööpartner – on juba pikka aega olnud üks Pärdi muusika väljapaistvamaid tõlgendajaid, kandes ette paljusid tema teoseid.
Sel korral esitab koor koos oreli ja klaveriga läbilõike Arvo Pärdi vokaalloomingust – täielikult sakraalne, kristlik ja oikumeeniline muusika, mis on loodud viimase 60 aasta jooksul katoliku, õigeusu ja isegi protestantlike liturgiate jaoks.
Tähtpäevade tähistamise aasta kulmineerub septembris Tallinnas festivali „Arvo Pärdi päevad“ raames.
Kontserdi repertuaar koosneb peaaegu täielikult teostest, mis on loodud erinevate religioossete või ilmalike tähtpäevade puhul, mitmes keeles ja helilooja (sageli tormilise) elu erinevatel perioodidel – sealhulgas ajal, mil ta pidi 1980. aastal koos perega Nõukogude Liidust põgenema. Pariisi publikule kõlasid muu hulgas katked 1990. aasta Berliini missast, pühendatud taasühinenud Saksamaa pealinnale, Kahetsuskanonist Kölnis asuva toomkiriku 750. aastapäevaks ning kantaadist Dopo la vittoria, mis loodi Milanos 1997. aastal püha Ambrosiuse surma 1600. aastapäevaks.
Tõnu Kaljuste, kes tunneb Arvo Pärdi loomingut ja tema tintinnabuli-esteetikat intiimselt, juhatab koori suure autoriteedi ja muusikalise peenetundelisusega, pakkudes rikkalikku kõlavärvide ja nüansside skaalat, kõik hoolikalt kadenditud rütmilise kulgemisega. Vokaalansambel on kompaktne ja ühtne, tasakaalustatud dünaamika ning veatu intonatsiooniga (eriti kõlas see välja teoses The Deer’s Cry). Emotsionaalse väljendusrikkuse ulatus on särav ja mitmekesine – pühalikust kirkusest ja rahust kuni helilise külluseni, sekka energiapuhangud ja lõbusad akustilised “kõditused” Milano kantaadis. Välja arvatud mõned mõistetavuse raskused itaalia keeles, toimus keelte ja registrite vaheldus ladusalt ja selgelt, sobitudes hästi akustiliselt tundlikku kontserdisaali.
Sopran Annika Lõhmuse hääl sulandus kaunilt oma vokaalgruppi, kõlades kõrgregistris jõuliselt ja kindlalt – kohati veidi kriipivalt, ent stabiilselt ja resoneerivalt, pika fraasiga ja hoolega intoneeritult. Tema kolleeg Yena Choi paistis silma kerguse ja tehnilise osavuse, särava tämbriga ning õrna ja meloodilise fraaseerimisega. Sopran Marie Roos hiilgas täpse intonatsiooni, sirge ja avatud projektsiooni ning kõrgete nootide resonantsiga, mis täitsid kontserdisaali “helipilved”.
Meesolistidest laulis tenor Danila Frantou Kahetsuskanoni slavooniakeelseid palveid väljendusrikkalt, ümaralt, laitmatu prosoodia ja selge tämbriga. Tema partner, bass Henry Tiisma, ühildus ansambliga sujuvalt – tema hääl oli toitev, ehkki mitte väga avar, ent mahukas ja kindla helitugevusega.
Kadri Toomoja orelil tõstis esile koori bassiliini ja täitis ruumi mitmevärviliste, võimsate akordidega. Tema kooskõla dirigendi ja ansambliga oli erakordne, eriti rütmi ja intensiivsuse osas. Kui ta asus klaveri taha, lummas publikut tema pehmus ja muusikaline tundlikkus.
Täissaalis olnud Pariisi publik tervitas esitajaid valjude ovatsioonidega – artistid jätkavad nüüd oma rahvusvahelist teekonda, tähistades Arvo Pärdi nime ja loomingut üle maailma.