“Kellukeselik” üheksakümneaastane oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori monograafilise kontserdi keskmes. Õppetund koorikunstis.
2025 – Arvo Pärdi aasta. Pariisi filharmoonia tähistab helilooja 90. sünnipäeva mõned kuud enne tähtaega (11. september). Seda võib rõõmuga tõdeda: eestlasel on au esineda Pierre Boulez’ nimelises suures saalis ning kavasse ei kuulu ainsatki teost tema põgusast dodekafoonilisest ja seeriaalsest perioodist. Kontsert, mis oli 100% koorimuusika ja sakraalne, kas a cappella või vaoshoitult klahvpillidega saatjaga, oli ood “tintinnabuli-stiilile” – sellele helimaailma grammatikale, mida iseloomustavad taevakellade ja helisevate konsonantside kõlad, mida meister on viljelenud juba ligi pool sajandit.
⸻
Märgilised teosed,
Pärt ise ei olnud küll kohal, kuid kohal oli tema kõige ustavam tõlgendaja – Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EPCC) ja Tõnu Kaljuste, selle looja 1981. aastal, kes naasis koori ette 2021. aastal pärast kahekümneaastast pausi. Dirigent oli kavandanud kava targalt kahes osas, kumbki raamitud ühe suurteose katketega: esmalt Berliini missa (1990), seejärel Kanon Pokajanen (1997).
Koor esitas Berliini missa ja selle valitseva askeetlikkuse suure sõnatäpsusega, mida saatis Kadri Toomoja napp ja läbipaistev mäng Riegeri liigutataval orelil. Kaljuste dirigeeris imetlusväärselt – tema žest oli kokkuhoidlik, kuid äärmiselt tulemuslik. Ta juhtis ansambli mööda käänulist, ent järjekindlat rada Pärdi esteetika alustalani Summa (1977), mis on kui usutunnistus selle stiili algusaegadest. Ta kasutas saali suuremeelset akustikat maksimaalselt ära, et avada Nunc dimittise (2001) särav tipphetk – Lumen – ning valgustas oskuslikult väikekantaadi Dopo la vittoria (1996–1998) vastandlikku dramaturgiat alates selle kergest, trippivast algusest.
⸻
Koorikunsti tipphetk
Pärast vaheaega täitis kammerlik koosseis (27 lauljat) endiselt suurt Philharmonie saali ilma pingutuseta, esitades veelgi tähenduslikke teoseid nagu märgilised Magnificat (1989) ja The Deer’s Cry (2007), mis on küll vähem “tintinnabuli”, ent mitte vähem tonaalne oma minimalistlikus korduses ümber ingliskeelse “Christ”-i.
Teise poole ühendavaks jooneks oli “Patukahetsuse kaanon”, mis pole juhuslikult pühendatud EPCC-le ja selle rajajale. Koor kõlas selle vana kirikuslaavi keeles kirjutatud ortodoksse traditsiooni tekstis suurepäraselt idiomaatiliselt. Finaali suur liikumine tõi esile koori solistide taseme: ühtlane sopranigrupp ka kõige kõrgemates nootides, kuldse tämbriga metsosopranid ja tenorid nagu Bütsantsi katedraalide kuplid, sügavad bassid, kes laskusid otsekui vene oktavistide jälgedes…
See oli vaimne kõrghetk ja aeg peatus hetkeks Jean Nouveli kujundatud hõljuvate pilvede all.
Kontsert: Arvo Pärt – Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Pariis, Philharmonie, Pierre Boulez’ suur saal, 29. aprill.