Oma eelmisel juubelil ütles Tõnu Kaljuste, et ei pea seda millekski eraldiseisvaks. “Ma väga ei mõtle sellele. Igal inimesel on oma suhe nende numbritega. Ma ei ole kettaheitja või odaviskaja, kus numbrid panevad asjad paika. Aga inimese eluga on nii, et seda tuleb selles osas vabamalt võtta.”
Tänavune 70. juubelisünnipäeva aasta on Kaljustel eriti viljakas ja särav. Ideid voolab nagu küllusesarvest ja kuulajale avaneb heldelt üha uuemaid ja erilisemaid sündmusi. Seal on Tom Stoppardi “Dissonantsed”, kus on koos kammerorkester ja teater, “Birgitta festival” Beethoveni 9. sümfoonia ettekandega, “Pärdi päevad”, Tormise ja Pärdi uued plaadid ECMile, Tobiase “Joonase” esitus. Kaljustes on peidus nagu salalaboratoorium, mis erinevad koostisosad kullaks muudab. Ise ütleb ta sellest, mida ta teeb: “See miski, mida me ei oska kunagi seletada, on see, mis muusika meis muudab. Muusika muudab tihtipeale meid vastuvõtlikumaks igasuguste nähtuste suhtes, aga Arvo Pärdi muusika – nagu ma olen kuulnud arhitektidest kuni mis iganes eriala inimesteni – tasakaalustab.”
Teie juubeliaasta sisaldab palju erilisi sündmusi: Tom Stoppardi näidendi “Dissonantsed” lavastus, “Birgitta festival”, juubelikontserdid Mozarti, Haydni, Pärdi, Tormise ja Emmyga pärjatud Süüria-Ameerika helilooja Kareem Roustomi teostega. Siis tihedad “Pärdi päevad”, Tobiase “Joonase” uusversiooni ettekanne. Etenduses “Dissonantsed” on üheks kaastegelaseks orkester – Tallinna Kammerorkester. Kuidas sündis selle lavastuse idee?
Tõnu Kaljuste: Idee sündis meie iga-aastase näidendiotsingu käigus. Nimelt kogun pidevalt ideid “Nargenfestivalile”
Naissaarele Omari küüni. Seekordse valikuni viisid vihjed Kinoteatri ja Priit Võigemasti poolt, et on üks näidend orkestri ja näitlejatega – Tom Stoppardi “Dissonantsed”. Sobiv materjal tänapäeva, kuid saarel tegemiseks liialt kulukas. Nüüd saab seda kuni oktoobrini vaadata Viimsi Artiumis.
“Dissonantsed” räägib poliitilistest teisitimõtlejatest – aktuaalne teema meie praeguses ajas. Milliseid paralleele ja mõtteid see etendus endaga kaasa toob?
Nende teemade ringis olime kogu nõukogude aja. Nüüd, kui oleme sellest suurriigist välja pääsenud, ei tahakski võibolla kogu selle kurja peale tagasi mõelda. Aga Venemaal järjest kasvanud vihafoon naabrite ja oma maa vabalt mõtlevate inimeste vastu on viinud nii kaugele, et me oleme suisa kohustatud Stoppardi 1977. aastal kirjutatud teksti inimesteni tooma.
Tänavu on ka meie suure rahvusklassiku Rudolf Tobiase juubeliaasta. On erakordselt oluline, et sel puhul toimus temale pühendatud võimas ja sisukas juubelifestival. Millise tähendusega helilooja on Tobias teie pilgu läbi meie muusikaloos?
Euroopasse pürgivate tärkavate väikerahvaste kultuurijanu ja enese harimine oli see, mis ka Tobiase läände viis. Need
ideaalid, mille poole ta püüdles, olid Eesti kohalikust kultuurielust kaugel. Ta oli kui “hooandja” siinsetele muusikutele uue helikeele mõistmisel. Selle aja muusikamaailma informatsiooni ja võimaluste leidmise protsessid olid tänapäevasega võrreldes väga aeglased. Tobias aitas eesti muusikat viia nendele protsessidele lähemale.
Kas Tobias võiks olla ka üks meie esindusheliloojaid, esindusfiguure maailmas? Kas ta võiks rahvusvahelisele publikule huvi pakkuda, nii nagu pakub seda Arvo Pärt?
See, kuidas maailm üht või teist heliloojat hakkab vastu võtma, on meie kätes vaid niipalju, kuivõrd saame nende muusikat esitada ja levitada. Esindusfiguur võib tänapäeva Eestis olla iga looja, kelle muusika maailmas levib. Esindusfiguur – sellist mõistet ma meelsasti ei kasutaks. Mulle meeldib mõelda, et igal õhtul kuskil maailma kontserdisaalides, kui kõlab hea eesti muusika, on
keegi meie helilooja nn esindusfiguur.
“Birgitta festivalil” oli teil kavas üks üle aegade märgilisemaid teoseid – Beethoveni 9. sümfoonia. Millised on teie mõtted ja seosed selle teosega?
Ühtepidi on Beethoveni 9. sümfoonia seotud mälestustega, see tähendab – teose tõlgendustega aegade jooksul. See on huvitav teemade ring. Teiselt poolt on see Beethoveni loomingu algus ja lõpp. Oma loomingu algusaastatel kirjutas Beethoven kantaate keisri surma ja kroonimise puhuks. Tuleb tunnistada, et neis on midagi, mis 9. sümfoonia viimast osa nagu ette ennustaks.
“Birgitta festivali” üks erakordselt huvitav teos on briti helilooja James MacMillani kammerooper “Halastus”. Selle suure heliloojaga seob teid pikaaegne koostöö. Mis on tema sõnum praegusele ajale? Miks tema looming teile huvi pakub?
Piibli teemad on ajatud. Nii ka see kammerooper. “Birgitta festivali” tervikus on kohane neid esitada. Mu kiindumus
MacMillani muusikasse sai alguse, kui esimest korda tema muusikat Eestis esitasin. See teos oli “7 viimast sõna ristil”, mis on mu üks lemmikutest tänase päevani. Tulemas on tema 5. sümfoonia ja viimane teos “Composed in August”, mille tellisime temalt koostöös Šoti kammerorkestriga.
Mida tooksite välja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri uue hooaja kavadest ja esitusplaanidest?
Lisaks MacMillani uuemate teoste ettekannetele osaleb koor järgmistel Eesti muusika päevadel. Tallinna Kammerorkestril
on kavas mitmed kontserdiseeriad, mille avalikustame loodetavasti õige pea. Lisaks ka “Joonase” plaadistus.