Tõnu Kaljuste uus plaat sobib väga hästi praeguse kaamose peletamiseks ja uue lootuseks. Kaljuste dirigeerimisel ning Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses kõlab kava „Jõul” sel laupäeval kell 19 ka Tallinna Jaani kirikus.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste värske album “Jõul” on otsast lõpuni eestikeelne ja helgemeelne, sobides oma meloodiarohkusega suurepäraselt kaamose peletuseks, jõulude ootuseks ja uue lootuseks.
Plaadi esimene pool kuulub Margo Kõlari 2009. aastal loodud suurvormile “Pirita missa”, mis sai selle salvestuse tarvis uue seade kammerorkestrile ja orelile (mängib Kadri Toomoja). Vello Salo suunamisel ja julgustusel sündinud kodukeelse missa kandev liin on koori ühehäälne modaalne, vaimulike tekstide impulsse järgiv meloodika. Orkester pakub soojakõlalist saadet, täidab koori hingamishetki kaunite (eelkõige puupuhkpillide) figuratsioonidega ning tuleb lauljatega kaasa teose paljudel emotsionaalsetel ja dünaamilistel tõusuhetkedel. “Pirita missa” võlubki oma joovastust tekitavate, lausa ekstaatiliste puhangutega, mis avardavad heliruumi ning lennutavad vokaalseid ja instrumentaalseid partiisid kõrguste poole, nii sõna otses mõttes kui ka kujundlikult väljendudes. Kõlarohkete missa osade vahele on pikitud intiimsed harfimeditatsioonid, teos lõpeb aga ulatuslikuma (vastu ootusi) instrumentaalse osaga “Et tõusta taevasse”, kus kohati ebapüsiva loomuga muusika suubub selgusesse ja valgusesse. “Olen näinud Armastust,” ütleb Margo Kõlar plaadi saatetekstis. Armastusest sünnib Ilu ja seda leiab “Pirita missast” kindlasti iga kuulaja.
Missale järgneb kümnest loost koosnev “jõulupärg” lauludest, mida me kõik teame ning kord aastas ka kuulame-laulame: “Maa on nii kaunis”, “Oh kuusepuu”, “Jõulukellad”, “Oh sa õnnistav”, “Püha öö” jt. Ilmselt meelega pole siin otsitud uut ja uuenduslikku lähenemisnurka, ei seadete ega esituse osas, tuttavad viisid kõlavad tava- ja ootuspäraselt. Keni laule kaunistab tundlik esitus. Seal, kus võimalik ja vajalik, musitseeritakse barokselt nõtke fraseerimisega (“Karjased, oh öelge meile”, “Üks roosike on tõusnud”).
Vt veel: Eesti Päevaleht