Suurejooneline muusikalavastus „Ringlemisi“ teebsügava kummarduse Veljo Tormisele
Koreograafist lavastajal Teet Kasel (52) on õnnestunud Veljo Tormise vokaalminiatuuridest ja kooriteostest kokku panna niivõrd suurejooneline etendus, et Eesti Televisioon peaks selle salvestama ja näitama vana-aastaõhtul. Vahetult enne presidendi uusaastakõnet. Kontserti jälgides meenub president Lennart Meri ammune uusaastaläkitus: „Me kuulume ühte. Oleme sandimateski oludes toime tulnud, ammugi siis nüüd!“
Presidendid tulevad ja lähevad, aga Tormise „Pikse litaaniat“, meie koorimuusika meistriteost, jäävad koorid laulma ka saja aasta pärast. „Pikse litaania“ on kontserdil muuseas pea ainus etteaste, mida lauldes on Filharmoonia kammerkooril käes iPadid. Kõikide teiste esituste partituurid on pähe õpitud. „Tehnoloogia eelised. Kooril on kasutada iPadid noodipaberi asemel. Aga siis on ju pilk ekraanis kinni. Ekraanisõltuvus on jõudnud ka sellisesse valdkonda. Ekraan on muutunud nii armsaks, seda usaldatakse rohkem kui ennast, isegi esinedes ei soovita nendest lahkuda. Aga kujutage ette publiku reaktsiooni, kui lavale ilmub baleriin, kellel on käes iPad, ja esitab ekraanil olevat koreograafiat,“ ütleb lavastaja Teet Kask.
Tema meelest iPadid Tormise kontserdile ei sobi ja nii jõutigi lauljatega lõpuks kompromissile. Veelgi enam. Etenduse muusikajuht ja dirigent Kaspars Putniņš pidi pähe õppima terve pika „Jaanilaulude“ partituuri. „Talle kui mitte-eestlasele oli see eriti keeruline, aga kuna Teet pani lauljad laval dirigendi ümber liikuma, ei jäänud tal lihtsalt muud üle,“ nendib kammerkoori kommunikatsioonijuht Anneli Ivaste ja lisab, et nii keerulist ülesannet kui sel nädalal eelseisvad kolm kontserti pole ka kooril juba aastaid olnud.
Kuidas kõnetab Tormise muusika praeguseid noori?
„Eelkõige on „Ringlemisi“ kummardus suurepärasele heliloojale Veljo Tormisele ja tema loomingule,“ räägib lavastaja Teet Kask. „Veljo Tormis püüdis oma loomingus raamida püsiväärtust. Ta võttis instrumendiks midagi, mis on pikalt olnud eesti kultuuris – eesti rahvaviisid -, ja proovis neid käsitleda n-ö tänapäeva inimese silmade kaudu. Minul tekkis tema teostesse süvenedes vajadus see püsiväärtus, mida ta on neisse nootidesse kätkenud, välja tuua. Mismoodi tänane põlvkond kuuleb Tormist, mida ta tema muusikas näeb?“
Lavastaja meenutab, et tal on olnud suur rõõm kogeda Veljo Tormise kohalolu pea iga oma projekti juures. „Ta istus oma abikaasaga sageli minu etendustel, tihti lausa esimeses reas. Me pole küll suurt palju vestelnud, aga tema pilk oli alati väga sügav ja mõistev ja toetav. See oli minu jaoks suur au, kui ma teda publiku hulgas silmasin, ta oli alati heas mõttes väga uudishimulik. Tahtis olla kohal, ise näha, kogeda, tunnetada. Olen väga tugevalt mõjutatud sellest, et ta käis kohal.“
Muusikalavastus „Ringlemisi“ jutustab Veljo Tormise muusika kaudu looduses vahelduvatest aastaaegadest, mis metafoorselt kujutavad ka inimese eluringi. „Avastasin Tormise muusikas võime puudutada erinevaid kihte, milles seisneb inimeseks olemise väärtus,“ ütleb Kask.
Eesti Filharmoonia kammerkoori esituses on lavastusse põimitud Veljo Tormise tuntud kooriteosed „Pikse litaaniast“ „Sügismaastikeni“. Kontserdil kuuleb aga ka Tormise vähem esitatud vokaalteoseid „Neli kildu“, „Kimbuke tähti“, „Kolm lille“ ja „Nukrad viivud“, esitajaks Liisi Koikson. Lauljanna esitab Tormise haikulaadseid äärmiselt nappe laule klaveriga, nii nagu heliloojal kirjas, kuid väikeste kõlaliste variatsioonidega. Üldse kõlavad kõik laulud sel õhtul enamjaolt originaalis.
„Koor liigub selles lavastuses nagu kala- või linnuparv,“ ütleb Kask. „Ühest nurgast teise, seisatades, ringi vaadates, kellegi eraldudes.“ Kask nimetab seda ruumidünaamikaks, mitte tantsuliseks koreograafiaks. „Liisi Koikson liigub rohkem, tema on loo vestja, ühendab isiklikku ja varjatut üleilmsega, kulgeb kahe dimensiooni vahel, kulgeb ühest aastaajast teise.“
Lavakujundus üliõpilastelt
Tänapäeva noori silmas pidades pöördus lavastaja ka kujunduse tarvis Eesti kunstiakadeemia poole. „Tahtsin lavastusse kaasata selliseid esimesi samme tegevaid kunstnikke, kes hakkavad kunagi teatris tööle või hakkavad tegelema kunstiga suuremas kontekstis. Mind huvitas, kuidas nemad kuulevad ja näevad Tormist. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks tajusid nad väga täpselt neid püsiväärtusi, mida Tormis tahab meile muusikaga edasi anda. Nad said aru, miks on Tormise muusika ajatu. Aga iga ajatus tahab väikest tutvustust või vahendajat.“
Lavastusega proovibki Kask oma sõnul luua vahendust, mis oleks tänapäeva inimesele mõistetav, ja siis viia ta teekonnale. Kujunduses domineerib loodus – mitte põõsas, pink ja puu, vaid loodus mikro- ja makrotasandil. EKA tudengid Anu Kadri Uustalu, Katharina Kuusemets, Katariina Kivi ja Kadri Vahar (juhendaja Sander Haugas) mässavad kilomeetripikkuste kangastega. „Nad on suurepäraselt hakkama saanud,“ tunnustab lavastaja. „Nad on motiveeritud ja kõiki on Tormise looming puudutanud sügavalt. Usalduse, selge eesmärgi ja lahendusi otsiva tegevusega saab saavutada uusi kvaliteete. Nad on mind suurelt inspireerinud. Koos jõudsime lihtsate ja muljet avaldavate lahendusteni.“
Etenduse lavakujundus paneb ahhetama juba esimestest minutitest alates. Pikad lumivalged kangasiilud, mille tähenduse laval võib iga kuulaja-vaataja enese jaoks erinevalt lahti mõtestada. Kelle jaoks sümboliseerivad lava tagaseinas olevad kangarullid puud ja pikad lahtitõmmatud kangasiilud meie juuri. Niisama hästi saab nende kangastega markeerida aga lõputuid talutöid. Viljalõikust, kartulivõttu, linakitkumist. Ehk nagu Lennart Meri on öelnud: „Eestis ei ole mitte kunagi mitte midagi kergesti tulnud. Kõik, mis siit on tulnud, on tulnud inimese kätetööst ja inimese mõistusest.“ Õnneks on etenduses ka rõõmsat külasimmanit puntratantsu ja kaerajaaniga. Koori iga etteaste on erineva liikumisega.
Lavastus ühendab kaks tasandit Niisama võimsad on Taavi Varmi alias Miisu videolahendused ja Margus Vaiguri valguskujundus. „Sügismaastike“, „Virmaliste“, „Helletuste“, „Ingerimaa õhtute“ ja Liisi Koiksoni esitatud imekauni pala „Kimbuke tähti“ saateks projitseerivad kunstnikud kontserdisaali hämmastavalt ehedalt mõjuvat lumetuisku, pehmet jõululist lumesadu ja varakevadist sula, õitsvaid õunapuid, sügistormi, rannamaastikke.
„Meie geograafilises areaalis on rituaalsed tegevused seotud aastaaegadega,“ tõdeb lavastaja. „Aga siin on ka teine paralleel: aastaring kui sünd, noorus, tegutsemine ja vanadussurm. Me oleme harjunud kevadet ootama, lilledega koos rõõmustama, sügistuule all küürutama, lumega peitu pugema. Aastaaegade vaheldumine mõjutab väga meie sotsiaalset käitumist, tundeelu, mõtteid. Nii ühinevad lavastuses kaks tasandit: esivanemate ammune pärand ja Tormise hiljutine pärand.“
Kontserdi finaal on nagu Lennart Meri kahekümne aasta tagune uusaastakõne: „Meil on meie rahvas, kes tahab ka järgmisel aastatuhandel elada, tegutseda ja oma riiki pidada siin Läänemere rannikul Eesti emakeelt kõneldes. See õnnestub juhul, kui oskame oma isiklikud huvid ja eesmärgid koondada ühiskonna liitunud huvideks ja eesmärkideks. Ja üheskoos tegutseda – visalt ja jonnakalt – nende saavutamiseks. Selleks ja ainult selleks riiki peetaksegi, et ta puudutaks, toetaks ja vajadusel kaitseks igat inimest üksikult ja kogu rahvast koos.“
LIISI KOIKSON: lapsepõlves ei mõistnud, miks Tormise muusika nii tume on „Kui inimesed mulle meeldivad, ütlen ma tavaliselt projektile jah,“ räägib Liisi Koikson, et muusikalavastuse „Ringlemisi“ meeskond on just üks neist, kelle ga on rõõm koostööd teha. „Meil on väga tore kamp. Teet Kasega olen esimest korda proovisaalis, samuti helilooja Ülo Kriguliga, kes aitab muusikaliselt kokku panna. Sander Mölderiga olen varem töötanud. Me kõik proovime panustada sellega, mida oskame, ja vaatame, mis sümbioos sellest tuleb. See on väga põnev.“ Veljo Tormise loomingut ei ole Koikson varem esitanud. „Minu jaoks on nii põnev korraks koorimaailma astuda. Ma olen laulnud küll neidude kooris, aga Tormise seaded on rohkem segakooridele.“ Lapsepõlvest on tal aga meeles tunne, mis teda valdas Tormise muusikat kuulates. „Mäletan lapsepõlvest tema muusika kõla telekast, see võis olla „Raua needmine“. See tundus mulle siis nii sünge. Ma ei mõistnud, miks see muusika nii tume on. See ei tõmmanud mind. Praegu aga saan sellest rohkem aru ja näen, kui eriline tema muusika on – see on nagu eestlase säsi. Tormis on püüdnud tabada eestlase olemust rahvalaulu kaudu ja need lood, mis ta on inimeste suust kuulnud, on ta pannud sellisesse vormi, mis iseloomustab meid rahvana.“ Koikson ütleb, et esitab muusikalavastuses Tormise pildikesi – omaloomingut Juhan Liivi tekstidele. „Neid ma ei olnud kunagi varem kuulnud, nii et see oli täiesti uus materjal minu jaoks. Originaalis on need hoopis klassikalise soprani suust kõlanud. Mina nii kõrgele ei pürgi, aga teen oma versioonid nendest fragmentidest.“ KATRIN HELEND-AAVIKU
Veljo Tormise muusika lausa januneb lavale seadmise järele.“ Muusikalavastuse „Ringlemisi“ idee autor, dirigent Kaspars Putniņš (pildil lavastuse proovis): „Tormis oli mulle vanem kolleeg ja auväärt maestro. Ta häälestas end rahvamuusika sagedusel. Paljudel tema teostel on teatripotentsiaal, sest need põhinevad muusikal, mis oli elu osa. Seega rituaalne, toimingute ja uskumustega seotud helirida. Ta tõlkis rahvuse vaimu nüüdisaja muusika keelde, pani selle ümber pillidele ja häälele. Tõepoolest, midagi väga erilist ja hinnalist oli ta mulle. Veljo Tormise muusika lausa januneb lavale seadmise järele. Rahvamuusikas ürgalges ehk rituaalsuses pole ju tants, liikumine ja loo jutustamine üksteisest lahus. Aga me ei taha mingi uue Tormisega välja tulla. Me tahame vaid öelda, et Tormis on elus – oma loomingus, kõigis neis lavastustes ja kontsertides. Meie rakurss on kahene: vokaalminiatuuride kaudu näitame intiimset ja isiklikku, koorilaulude kaudu universaalset.“
Vt Õhtuleht