See muusika väärinuks kirikuakustikat
Puhas pühendumine ilma liigse ilutsemiseta – Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma tuntud headuses. Hollandis ei saa koori balti koorilaulutraditsiooni viljakast pinnasest tõusnud kõla just kuigi tihti nautida: koori viimane ringreis jääb 2016. aastasse. Heerleni teatrisaalis esitab koor peadirigent Kaspars Putniņši juhatusel Arvo Pärdi ja Sergei Rahmaninovi loomingut.
Pärdi „Summa“ on lühike teos stiilis, mille helilooja ise tintinnabuliks (kell või kelluke) on nimetanud ja mille järgi ta loomingu ilmeksimatult ära tunneb. Tavapärasest erinevalt seisavad bassid sopranite ja mitte altide selja taga. See lisab gregooriuse koraali laadsetele fraasidele sügavust. Korduvalt ülalt alla liikuvatel meloodialiinidel on tõepoolest kellamängu meditatiivne mõju. Kahjuks mattub see köhahoogudesse ja rögistamisse – ka Limburg vaevleb gripilaine haardes.
Putniņši rangete käelöökide järgi laulab koor niisama range Pärdi „Nunc dimittise“. Tüsedat bassikuminat on lausa luudes-kontides tunda, samas kui ülejäänud lauljad pooltoonides kõrgustesse ronivad. Suurihääli ja ideaalses kooskõlas lauldakse rõõmuhetkest, kus õiglane Siimeon – kes vaid Messiast kohates surra võib – templis viimaks Jeesust näeb.
Rahmaninovi „Püha Johannes Krisostomuse liturgias“ pigistavad Putniņši paluvad žestid koorilauljatest välja kogu teose rikkaliku tundeskaala: õrna lootuse, paindumatu pühendumuse ja meeltliigutava tröösti. „Meie isa…“ osas kaotab koor siiski veidi väljandusjõudu – kuiva kontserdisaali asemel oleks siia paremini sobinud kirikuakustika.
Maartje Stokkers, tõlkinud Maria Valdmaa
Vt veel: De Volksgrant