„Jõulujazzi“ parimad nopped olid koosseisud, kes kindlalt teadsid, mis neil on öelda ja milliste vahenditega saab ütlemine kõige mõjusam.
Festival „Jõulujazz“ 28. XI kuni 14. XII üle Eesti, kunstiline juht Anne Erm.
„Jõulujazz“ ilmutas külalislahkust ning kutsus kokku külalisi kaugelt ja lähedalt, seda nii geograafilises kui ka kuuldud koosseisude laia žanrispektri mõttes. Esitajate nimekirja mahtusid sõbralikult festivali avakontserdil „9 hümni vabadusele“ laval olnud Eesti džässmuusika koorekiht, meie oma folk- ja elektronmuusikud, koorilauljad kõrvuti nüüdisheliloojatega, maskuliinsed ja omanäolised Euroopa kollektiivid, samuti USA vokaaldžässi särav esindaja Lizz Wright ja Eurovisioni lauluvõistluse täht Salvador Sobral. Mõnegi puhul ei saa rääkida klassikalise džässi raamidesse jäämisest või üldse seal olemisest, aga küllap on „Jõulujazzi“ identiteet 23 aastaga kujunenud juba nii tugevaks, et võibki endale lubada piiride laiendamist, kartmata kaotada fookust. Kontserdielamused andsid tunnistust sellest, et „Jõulujazz“ ainult võitis oma programmi mitmekesisusest. Laia valikuga kaleidoskoopilisel festivalil pakuti midagi igale vanusele, tujule ja maitsele kaasakiskuvatest tantsurütmidest hinge läbistava eksistentsiaalsuseni, sisekaemuslikust olemisest pulbitseva elurõõmuni.
Võib julgelt öelda, et „Jõulujazzil“ läheb hästi. Kontserdilt kontserdile liikudes oli näha aina täissaale: vähemalt esimesel Eestil on piisavalt raha ja soovi oma õhtuid muusikale pühendada. Lavale jõuavad aina paremad muusikud – vähemalt nii neid presenteeritakse –, keda iseloomustatakse sõnadega „maailma põnevaim ja dünaamilisim džässtrio“, „ameerika vokaaldžässi absoluutsesse tippu kuuluv“, „briti esisaksofonist“, „maailma üks omapärasem ja produktiivsem trompetist“. On tunne, et oleme ümbritsetud parimast, mida tänapäeva džässimaailm pakub, et ka siin väikeses Eestis saab olla elu tuiksoonel ning sündmuste keskmes. Paradoksaalsel kombel on rikkaliku valikuga laua ääres istudes raskem üllatuda ja kergelt tekib täissöönud tunne. Kõrge tasemega harjub ära ja virtuoosne pillimäng ei avalda enam kustumatut muljet, kui kuulata nädala jooksul neljandat meisterlikku trummarit. Mõtiskledes selle üle, mis tegi üldiselt igati edukate kontsertide seas mõne eriliselt heaks ja meeldejäävaks, leidsin, et eristusid need muusikud, kes esitasid veenvalt isikupärast omaloomingut, suhtlesid ehedalt ja soojalt publikuga ning oskasid siduda muusika funktsionaalsuse, oma isiksuse ning kontserdipaiga eripära orgaaniliseks tervikuks.
/…/
Etteaste eri komponentide sidususe hea näide oli ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori, kitarrist Robert Jürjendali, norra trompetisti Arve Henrikseni ja löökpillimängija Madis Metsamardi ühisprojekt „Talvemaastikud“ Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Oskuslikult üles ehitatud kontserdi taga oli tunda tugevat kontseptsiooni. Kontserdi algus, mil koor alustas lavale liikumist, lauldes idamaise hõnguga vana hümni „Veni, veni, Emmanuel“, ja lõpp, kus lahkuti lisalooga „Mu süda, ärka üles“, andsid raamistiku ning lõpetatuse tunde. Ühelt loolt teisele sujuv katkestusteta ja aplausideta üleminek soodustas suure terviku kujundamist. Valitud teosed olid tunnetuslikult samal lainepikkusel ja sobitusid kargesse põhjamaisesse mustrisse. Niguliste iseäralik erakordselt pikk kaja tõi esile esitatavate lugude tugevuse. Pikad noodid ja motiivid, millel lasti kiirustamata võlvide alla lennelda, tekitasid mõtliku ja meditatiivse õhkkonna. Vaimulike teoste vaheldumine looduspiltidega lõi sakraalsuse ja loodusläheduse harmoonilise sümbioosi. Kõike kroonis Henrikseni õrn ja imeliselt puhas trompetimäng, mis lausa paitas kõrvu.
/…/
Vt veel : Sirp