Vitraažid. Unejõgi
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Kaspars Putniņš
Lill, Mahler/Gottwald, Pärt, Tulve
Kultuurikatel
16. aprill 2016

Laupäeval, 16. aprillil 2016 kõlas selle aasta Eesti Muusika Päevade viimane akord. Uhkelt rohelusse ehitud Kultuurikatla katelde saal ootas oma embusesse publikut ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos dirigent Kaspars Putniņšiga valmistus viima kuulajaid järjekordse elamuseni.

Kontserdile eelnes helilooja Märt-Matis Lille loeng. Saal oli kenasti huvilistega täidetud. Enamik neist oma kohta ei loovutanud ja hiljem liitujatel tuli end järelejäänud vabadele kohtadele ära mahutada. Julgemad läksid esimesse ritta, k.a mina. Ma istun kontsertidel alati võimalikult ees, sest siis saan kõigesse toimuvasse hästi sisse elada, kurjustamata, et keegi pikka kasvu inimene mulle ette istub.

Koor ning dirigent tulid lavale ning kontsert “Vitraažid. Unejõgi” algas. Ja algas kaunilt Arvo Pärdi (1935) muusikaga. “Summa” (1977) (tekst: Credo) liikus voolavalt ning tiksus kui kellavärk. Sellele järgnes “The Woman with the Alabaster Box” / “Naine alabasternõuga” (1997) (tekst: Matteuse 26, 6–13). Lugu oli esitatud emotsiooniga ja koor ei kartnud kulminatsioonis vibraatot kasutada, mis oli sümpaatne ning sobis antud looga. Lugu oleks olnud täiuslik, kui koor oleks olnud sõnade algustes ja lõppudes ühel nõul. Samas mõistan ka koori, sest inglise keeles ongi raske laulda, eriti kui lugu on jutustava iseloomuga. Igaüks võib seda interpreteerida täpselt nii, nagu tema meelest on õige, ning emotsiooniga kaasa minnes võib iga muusik teinekord rõhuasetusi erinevalt mõista. EFK on Arvo Pärdi loomingut esitanud väga palju ning on näha, et tema muusika on kollektiivi üks ja väga loomulik osa. Vaatamata väikestele erisustestele olid mõlemad Arvo Pärdi palad esitatud veenvalt.

Helena Tulve (1972) teost “Lost” (2014, tervikesiettekanne) ootasin huviga. Kavalehelt saab lugeda Helena Tulve enda mõtteid loole tekste valides. Teosel on kolm osa ja tekstidena on kasutatud kolme ameerika luuletaja loomingut. Eestikeelsed tõlked on teinud Maarja Kangro.

Kui algas teose esimene osa “Lost”/”Eksinud” (tekst: David Wagoner), leidsin end mõtetega metsast. “Stand still. The forest knows where you are. You must let it find you” / “Seisa paigal. Mets teab, kus sa oled. Pead laskma tal end leida”. Eestikeelset tõlget saaks samuti suurepäraselt kasutada uue muusikateose loomisel. Muusika illustreeris kaunist teksti suurepäraselt ja kujutluspildid silme ees olid kerged tekkima. Lauljate tekitatud kõlapilt, mis oli kohati ebamaine, oli teose esimese osaga sünergias.

Teose teine osa “Out of the Rolling Ocean, the Crowd” / “Rulluvast ookeanist, inimvoolust” (tekst: Walt Whitman) jätkas esimese osa mõtisklust looduse väe teemal. Kui esimese osa peaosaliseks oli mets, siis teises osas oli selleks ookean. Intensiivne kooripartii võimendas teksti kulminatsioonini ning edasi saabus rahunemine.

Teose kolmas osa “I Carry Your Heart with Me” / “Ma kannan su südant kaasas” (tekst: E. E. Cummings) kandis endaga kaasas armastust ning väljendas seda läbi kaunite luuleridade. Kava omanikel oli suurepärane võimalus lugeda paralleelselt teksti ning kuulata, kuidas koor ja dirigent selle muusikaks kujundasid.

Tulve teos oli kehaväline kogemus ilmselt enamikule saalisviibijatest. Koorile tuli teose esitamiseks appi sopran Jaanika Kuusik, kes võttis nõudlikke kõrgusi puhtalt ning pealtnäha väga kergelt ja loomulikult. Heliloojalt oleks aga võib-olla oodanud rohkem kaasatundmist lauljatele (eriti sopranitele), kes laulsid küll kõik noodid ära, kuid vahepeal oleks soovinud ehk keskregistris natukenegi hinge tõmmata, et jätkuks jõudu edasi liikuda. See on minu kui laulja subjektiivne arvamus.

Kontserdil oli teistmoodi vaheaeg. Dirigent lahkus positisoonilt, koorilauljad istusid selja taga asetsevatele toolidele, publik ei julgenud liigutada ega hingatagi. Tuled lasti meeldivalt sumedaks, kostuma hakkasid linnu- ja loodushääled. Lauljad ja kuulajad said momendiks silmad kinni panna, mõtiskleda olnu üle ja nautida hetke ning rohelust.

Kontserdi teist poolt alustas hilisromantismi ühe kõige kuulsama esindaja, Gustav Mahleri (1860–1911) muusika, mille seade koorile on teinud saksa helilooja, koorijuht ja muusikateadlane Clytus Gottwald (1925).

Maria Mölder kirjutab kavalehel: “Need seaded on tähelepanuväärsed selle poolest, kuidas Gottwald suudab enamasti klaveri- või ka orkestrisaatega soololaulude arranžeerimisel perspektiivi nihutada soolohäälelt kogu koorile.” Tõepoolest – kui koor Mahlerit laulis, tundus see mulle harmoonilises plaanis olevat mitte seade, vaid originaalversioon. Nagu see olekski eos koorile kirjutatud.

Esimesena kuulsime teost “Um Mitternacht” (“Keskööl”, 1901) saksa poeet Friedrich Rückerti (1788–1866) tekstile. Lool olid väga põnevad harmooniad. Tekst on väga müstiline ning tõlge suurepärane (eestikeelse tõlke tegi Kirke Kangro). Muusikaliselt korralikult esitatud, aga minu jaoks jäi vajaka just müstilisusest, sest originaaltekst pakub selleks väga palju võimalusi. Teada on, et saksa keel oma intensiivsuses võib lõhkuda kauni legaatokaare, kuid selles loos, aga ka kogu Mahleri loomingu esitamise vältel oleksin oodanud selgemat ja palju julgemat saksa keele artikulatsiooni.

Teisena tuli esitamisele “Urlicht” (“Ürgvalgus”, 1892, tõlge: Kadri-Ann Sumera) ja kolmandana  “Es sungen drei Engeln” (“Kolm inglit laulsid”, 1894, tõlge: Kirke Kangro), mis pärinevad tsüklist “Des Knaben Wunderhorn” (“Poisi võlusarv” 1892–1898, originaaltekst Anette von Dorste-Hülshoff (1797–1848)).

“Urlicht” on minu arvates üks kõige ilusamaid laule klassikalise muusika repertuaarist, mis räägib igavikuteele minemisest. Kuulsin seda laulu hiljuti klaverisaatega soololauluna. See laul kõlab hästi nii koori- kui ka soololauluna.

“Es sungen drei Engeln” eristus oma hoogsa algusega teistest Mahleri lauludest. Selles oli iseloomu ja kergust.

Viimasena Mahleri/Gottwaldi lauludest kuulsime nendest neljast ilmselt kõige nõudlikumat laulu “Im Abendrot” (“Õhtu eel”, 1901–1902, tõlge: Kirke Kangro), mis põhineb Adagiettol Mahleri 5. sümfooniast. Tegemist on äärmiselt nõudliku kooripartiiga ning koorilauljate nägudelt peegeldus publiku sekka põhjendatult murettekitavaid näoilmeid. Originaalteksti autor on saksa poeet Joseph von Eichendorff (1788–1857). Laulu tekst oli väga kaunis, unelev ja unistav ning interpreteerimiseks palju võimalusi pakkuv.

Kontserdi viimase palana kõlas Märt-Matis Lille (1975) “Niehkkoája”/”Unejõgi” segakoorile ja elektroonikale. Helilooja ütleb kavalehel, et antud teos lähtub erilisest meeleseisundist, mis on aluseks saami joigujatele. Joigudel ei ole tavaliselt selgeid ega kindlaid alguseid ega lõppe, vaid nad pigem viskavad midagi õhku, võtavad kusagilt kinni, püsivad mingil lainel.

See on üsna täpne kirjeldus sellele, mis laval toimus. Basside seast kõlas loo vältel hästi ja mängleva kergusega esitatud soolo, mis meenutas mulle kirjut lendavat liblikat kevade esimestel päevadel. Liblika paralleeli toob helilooja sisse kavalehel, kus kirjutab: “Mina võtsin aluseks ühe joiu, millele esitaja, Soome saam Wimme andis sellise nime ning tema sõnul kujutab ta seda joigu lauldes ette liblikat, kes lendleb piki oja vastuvoolu.” Koor laulis lugu entusiastlikult. “Unejõgi” oli oma helikeelelt põhjamaine – karge ja klaar. Lõppakordiks kõlas vallatu veevulin, mis antud lugu arvestades on loogiline.

Kuigi saan aru kava kokkupanija loodusläheduse ja unenäolisuse taotlusest, tundus siiski kava lauljate vaimule ja häälele küllaltki kurnav. Mahleri imeilus muusika pääseks kindlasti paremini mõjule, kui selle jaoks rohkem aega antaks, näiteks korraldataks eraldi kontsert ainult Mahleri muusikaga.

Poleks osanud valida kontserdiks paremat päeva kui rahvusvaheline häälepäev. EFK lauljad demonstreerisid hääle erinevaid võimalusi julgelt, kohati lausa inimvõimete piiril. Pakun, et kontserdil kõlasid kõik noodid, mida on võimalik inimhäälel tekitada.

Kokkuvõtvalt olid minu arvates selle aasta Eesti Muusika Päevadel väga huvitavad kontserdid ja kontserdipaikade valikud. Atmosfääri loomisel on kogu festivali õnnestumisel suur kaal ning siinkohal tunnustaksin korraldajaid, heliloojaid ja muusikuid suurepärase ning inspireeriva üheksa päeva eest Eesti muusika ja roheliste helide seltsis.

 

Eerika Eensalu: EMP viimane akord