Uuslavastus
“Aadama passioon”
Muusika: Arvo Pärt
Lavastus, kujundus ja valguse kontsept: Robert Wilson
Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste
Esiettekanne 12. mail Noblessneri Valukojas
Robert Wilsoni seatud “Aadama passioon” on segiajamatult wilsonlik – üliaeglaselt kulgev pildirida imekaunilt seatud valguste ja millimeetri täpsusega välja mõõdetud liigutustega. Olemas on ka Wilsoni firmamärgilised visuaalid: alguses horisontaalne valgustriip, siis vertikaalne; esitajate maskilaadselt valgeks grimeeritud näod; lavakõrgusest laskuv puu, võra all ja juured ülespidi; hiiglaslikku piljardikiid meenutav puitkepp; kummaliselt viltune redel; helendavatest neoonpulkadest kokku pandud kolmemõõtmeline majakarkass.
Ja muidugi vaimustab tehniline teostus. Valguste nüansid, esitajate plastika – need veidi tõstetud lõuad, pisut ülespoole murtud randmed, harali seatud sõrmed. Kuid kas see vaatemäng Arvo Pärdi muusikale mingi uue mõõtme või tähenduse lisas? Siin jään kõhklema nagu piimamees Tevje.
“Aadama passiooni” kavaleht jätab toimuva žanrimääratluse (targu) kirja panemata. Ja ehkki eelreklaamis kasutati sagedasti sõna “lavastus”, on Noblessneris aset leidev ilmselt lähemal installatsioonile, visuaalsele pannoole või kasvõi arhitektuurile kui harjumuspärasele teatrile. (Ehkki ka Robert Wilsoni koduleht liigitab “Passiooni” etenduskunsti lahtrisse.)
Ja asi pole selles, et Wilsoni töös puudub psühholoogia ja narratiiv. Asi on selles, et esitaja või etendaja või näitleja on “Aadama passioonis” marionett, nukk lavastaja käes. Nii et mõnes mõttes võiks seda vaatemängu nimetada suisa anti-teatriks: kui üldiselt on teatrietenduse võlu tema ainukordsuses, selles, et just täna võib näitleja teha mingi käigu, leida mingi intonatsiooni, ennast ületada ja vaatajat üllatada, siis Wilson nõuab vastupidist. Etendaja ülesanne on täita joonist. Ja siia ei kuulu üllatused. Üllatus võrdub selles lavamaailmas tehnilise apsuga ja on üheselt negatiivne nimisõna.
See paneb esitajatele meeletu koorma. Nad peavad täielikult alluma, oma vaatepunktist loobuma ja – last, but not least – olema tehniliselt laitmatud. Mida see nõuab… mõõtke kodus meeter põrandapinda ja läbige see kahe minutiga, peatumata, kogu aeg liikudes. Just seda teeb Wilsoni Aadam (Michalis Theophanus), kes alguse 22 minutiga nihkub kümmekond meetrit.
Teine erinevus harjumuslikust teatrist tuleb hästi esile vaadates “Aadama passiooni” fotosid. Muidugi on need suurepärased. Aga häid teatrijäädvustusi on teisigi. Kontrast Wilsoni ja mitte-Wilsoni vahel peitub selles, et kui tavateatri puhul ei suuda fotod (ja isegi videosalvestus) kunagi taasluua etenduse atmosfääri, siis “Aadama passiooni” puhul tundub mulle, et kui panna arvutis mängima Pärdi plaat ja avada teises aknas lavastuse fotodega slaidišõu, võib tervikmulje saada samaväärne või võimsamgi kui “elavas” esituses. Sest nii saab vaataja ise määrata visuaalsete piltide vahetumise kiiruse ja korrapära(tuse).
Kokkuvõttes on “Aadama passioon” kindlasti põnev kogemus vaatajale, mõistlik tegu Eesti paigutamisel maailma kultuurikaardile ja vägev samm Eesti Kontserdi rahvusvahelises produktsioonikogemuses. Muidugi, piletid on ülikallid ja teevad Noblessneri etendustest elitaarse lõbu. Ilmselgelt on siin küsimärgi koht, sest “Passiooni” eelarvest arvestatav osa tuli (ilmselt) Eesti riigi ja maksumaksja rahakotist ja seega võiks vaatamine olla taskukohasem. Samas ei saa olla ka liiga karm – kui Vanemuise “Ooperifantoomi” piletid Nordeas maksavad 49.50, siis ei mõju Pärt-Wilsoni 79 eurot ju mingi ulmena.
Toimetas
Valner Valme