Kui 24. septembril edastati ajakirjanduses teade Eesti ühe suurvaimu, kirjaniku, füüsiku ja filosoofi Madis Kõivu surmast, siis imestas üks internetikommentaator, et ta pole sellenimelisest inimesest kunagi kuulnud. Sellele kommentaatorile ei saagi väga pahaks panna, sest Madis Kõiv ei hoolinud põrmugi avalikust tähelepanust ja sestap jäi ta paljudele ka märkamatuks. Kuid küllap on Kõivu nimi paljudele võõras ka seetõttu, et ta oli lõunaeestlane ning elas ja töötas Tartus.
Miks alustan muusikaarvustust viitega Madis Kõivule? Esiteks sellepärast, et jälle kord osutada Tartu fenomenile: suurte väärtuste loomine suurema kärata. Teiseks seepärast, et Kõiv armastas väga muusikat ja teda võis 15–20 aastat tagasi näha peaaegu igal Tartus toimuval kontserdil. Kolmandaks aga seepärast, et päev pärast Kõivu surma, 25. septembril esitati Vanemuise kontserdimajas Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” – justkui tema mälestuseks.
Alljärgnevalt mõned mõtted nimetatud teose ettekandest, Vanemuise Sümfooniaorkestri kontserdist 19. septembril ning Tartu kandi muusikaelust.
Kuulsin Brahmsi „Saksa reekviemi” esimest korda kahe klaveri ja kammerkoori seades ning avastasin justkui uue teose. Suure romantilise vokaal-instrumentaalvormi asemel kogesin kammermuusikat, mis ei püüa kuulajat lummata kõlajõu ja esituskoosseisuga, vaid võimaldab minna sügavuti: kuulata, mis peitub muusikas lisaks orkestratsioonile, ja rahulikult teksti jälgides mõtiskleda põhjuste üle, miks teos on kirjutatud. Veelgi selgemalt avanes sellises esituses Brahmsi meisterlik kontrapunkt, peen harmooniatunnetus, oskus kirjutada häältele ja võimendada muusika abil piibli teksti. Eesti Filharmoonia Kammerkoor oli oma vormi õigesti ajastanud ja alustas hooaega oma võimeid täielikult avades. Kõrged noodid särasid, akordid olid puhtad, häälerühmad kõlasid ühtlase ja kauni tämbriga, koori tutti oli võimas ja piano hingemattev. Eriti raputas mind VI osa „Sest meil pole siin jäädavat linna”.
Läti sopranisolist Elina Šimkus jäi meelde puhta esituse ja sügava, aldiliku tämbriga. Eesti bariton Olari Viikholm laulis oma partiid jõuliselt, musikaalselt ja täpselt, tema saksa keel oli väga selgelt artikuleeritud. Kaspars Putniņš pani end maksma tugeva dirigendina, kelle tundlikust musitseerimisest ja huvitavast repertuaarivalikust võib tema alanud kunstilise juhi perioodil palju oodata.
Kui üldse midagi esitusele ette heita, siis ehk konarusi kahe rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti (läti juurtega Diana Ketler ülemises ja ukraina juurtega Konstantin Lifšits alumises tessituuris) esitatava saatepartii sulandumisel tervikusse. Hetkeks isegi ehmatasin, kui alumise partii avateema „kolinaga” sisse astus. Võib-olla polnud pianistid veel jõudnud erilise koosseisu, klaverite ja saaliga harjuda – teose kulgedes asi paranes.