Teosed, mis sellel plaadil kõlavad, on pärit viiekümnendates eluaastates Poulenci sulest. Albumi peateos “Stabat Mater” kanti esimest korda ette 1951. aastal ning Leonard Bernsteini 1959. aastal tellitud “Sept Répons de Ténèbres” veidi pärast helilooja surma 1963. aastal. Poulenci helikeelt on iseloomustatud kui “mõrumagusat” ning neid maitseid on tunda ka selle plaadi kahes teoses. Poulenci muusikat suunas alates kolmekümnendatest taasleitud katoliku usk ja reaktsioonid isiklikele läbielamistele. Tema lähenemine on väga tekstikeskne ning emotsionaalne, vajadusel lausa ka prantsuspäraselt sensuaalne. Avateoses “Sept Répons de Ténèbres” üllatavad dramaatilised kõlad ja meloodiajoonise teravnurgad, mis vahelduvad Poulencile iseloomulike tundeliste paisutustega. Eriti mõjuv on seitsmeosalise kompositsiooni sisuline ja vormiline kese, viies osa “Tenebrae factae sunt”. Väga kaunis on ka lepitava loomuga lõpunumber “Ecce quomodo moritur justus”. On ilmne, et seda teost luues saatis heliloojat kontemplatsioon iseenda surelikkuse üle. On ka huvitav, et Poulenc nõudis, et teost peab esitama tingimata poistekoor.

 

“Stabat Materi” kohta on öeldud, et see on “ilma ahastuseta reekviem”. Ka selles teoses on palju ilujanu. Mina armastangi Poulenci muusikas seda, et vaatamata tollastele uue muusika trendidele (serialism, hermeetiline akademism, mitut moodi radikaalne avangardism ja kuulajast võõrandumine) ei kartnud helilooja olla tundeline, tundlik ja isiklik. Mõru ja magus käivad tema muusikas käsikäes, esimene nõuab esitamisel resoluutset, karget fraasi ja teine meelelist, aromaatset kõlakujundust. Dirigent Daniel Reussi interpretatsioonis on need kontrastid selgelt välja toodud. Eriti võluvalt kõlavad kooride kantileensed liinid ja rikkalik, sageli lausa jazzilik, paljuhäälne akordika. Hollandi ja Eesti koor ongi plaadi peakangelased – ehkki kaasa teeb ka sopranisolist Carolyn Sampson, maalib helilooja eelkõige koorivärvidega.