Äsja Londonis lõppenud Eesti džässmuusikute ülesastumine polnud mitte „järjekordne edukas kontsert“, vaid osa juba aastapäevad kestnud suurprojektist eesmärgiga tutvustada Eesti muusikat ja muusikuid Euroopa muusikametropolides.

 

Eesti Muusika Arenduskeskuse (EMAK), EASi ja Euroopa Liidu kaasrahastusel toimunud muusikaturunduse üritustesari Peterburis, Berliinis ja Londonis on tänaseks jõudnud  vahefinišisse ning annab alust teha esimesi kokkuvõtteid ja mõelda, kuidas edasi liikuda. Kuigi julge pealehakkamine (eriti selle foonil, kuidas Eesti poolseid korraldajaid hirmutati pidevalt stiilis: hea on, kui üldse keegi teid kuulma tuleb) on juba iseenesest  pool võitu, siis tegeliku eesmärgini jõudmiseks: panna kohalikud kontserdi- ja festivalidekorraldajaid, mänedžerid, produtsendid ja ajakirjanikud tõepoolest Eesti muusikast huvituma, eelnes sihikindel ja põhjalik kodutöö. Eestlaste initsiatiiv sai kuhjaga tasutud – nii klassika kui džässi  kontaktüritused tõid kokku rohkearvulise muusikaettevõtjate ja ajakirjanike absoluutsed tipud ja neid suudeti üllatada suisa mitmel rindel: kiidusõnu pälvisid nii mitmekülgne   muusikute valik ja kõrge tase, huvitavad kavad ja ürituse mõnus ja hästitöötav formaat.

Mulje, mis Berliinis ja Londonis kõige tabavamalt kokku võtab, ütles välja Eesti ja eesti muusika sõber, Hounslow amatöörorkestri esindaja Tony Yates-Watson: „Mind hämmastab see fanatism, millega te oma muusikat ja muusikuid maailmale tutvustate. Sellest räägivad ja unistavad paljud, kuid teie tegitegi selle ära! Ma ei kujuta ette, et näiteks meie – inglased, võtaks ette muusikadessandi Eestisse. Lisaks olete tabanud otse naelapea pihta: eesti muusika on moes.“  

 

Suure huvi tagab suur töö   

„Kui adusime, et formaadi suhtes võib Berliini ürituse juba kordaläinuks pidada, otsustasime sama mudelit (kontserdiosad vahelduvad networkingu, mõnusate suupistete ja veiniga) kasutada ka Londonis, kuigi London on midagi täiesti muud – siin ainuüksi tähelepanu pälvida on omaette kunst,“ tõdeb EMAKi juhatuse esinaine ja ürituse ellukutsuja Marje Lohuaru. Ta kinnitab, et üritustele eelnes kuudepikkune pingeline töö, milles analüüsiti koos kohapealse koostööpartneriga (Londonis KHJ Communications Ldt. ja Karen Pitchford ning juba Berliinis kaasatud muusikamänedžer Kevin Kleinmann) korduvalt läbi nii esinejad, kavad, asukoha, logistika, ajastuse, kutsutavad jne.  Pitchford ei varjagi, et pidas eestlaste ettevõtmist väga suureks väljakutseks. „London on Euroopa muusikaelu keskus ja seda mitte ainult klassikalise muusika vallas – igal õhtul toimub siin sadu kontserte kõikvõimalikes muusikažanrites ning püüda siin kellegi tähelepanu tõmmata, on paras vägitükk.“ Ta lisab, et Eesti muusika suure austajana oli ta aga Kevin Kleinmanni ja EMAKi koostööettepanekust kohe vaimustuses ja peab just sellist põnevalt kombineeritud turundusvormi väga perspektiivseks. „Ka ajastus oli suurepärane,  kultuurielu ei ole aasta alguses veel sündmustest ülekoormatud. Kuna tegelesin otseselt kontaktnimekirjade koostamise ja kutsete saatmisega, on mul kõige otsesem tagasiside, mis on olnud äärmiselt positiivne, mida näitavad kiirelt saabunud jaatavad vastused. Pitchford kinnitab paljude küsitletute väljendatud arvamust, et  nii klassika- kui džässiüritustele oli suudetud  kohale meelitada Londoni muusikaelu absoluutne koorekiht.

 

Kes maksab, kes tellib muusika?

Lohuaru ütleb, et taoliste ürituste puhul, eriti kui levib kuuldus nende õnnestumisest, kerkivad alati üles küsimused: mille alusel valitakse esinejaid, kes seda teeb ja kes selle kinni maksab? „Rahastamisloogika on selline, et koostöös EASiga maksame meie kinni esinejate ööbimiskulud, kohalesõidu eest hoolitseb igaüks  ise. Esinejate valik toimub koostöös Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Jazzliiduga ning kuna oleme endale seadnud väga kõrged eesmärgid, on samasugused ootused ka muusikuile. Tahame lähtuda sellest, et üritustel ei osaleks valdavalt ühed ja samad muusikud, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et rahvusvahelisel  tasandile viimiseks polegi valik eriti suur.“

Rahvusvaheliseks läbilöögiks ei piisa juba ammu „lihtsalt heast esitusest ja  siledaks kammitud tukast“ – kuulajate, veel enam muusikaprofessionaalide tähelepanu õnnestub köita vaid neil, kes on muusikutena tõeliselt silmapaistvad ja originaalsed ning samal ajal ka isiksustena säravad ja meeldejäävad. Produktsioonifirma ERP´i tegevjuht Tiina Jokinen ütleb, et esinejate valikul tuleks lähtuda sellest, et tegu ei oleks riiklike ega munitsipaalkollektiividega, sest ürituse eesmärk on toetada just muusikaettevõtlust, mitte riiki.  Lohuaru nõustub väitega, märkides et just klassika vallas napib Eestis julgeid eraettevõtjaid, tuues lisaks ERPile Pille Lille Muusikute Fondi, mis on oma tegevuses algusest peale keskendunud just eesti muusikute tutvustamisele.

Londoni  klassikaüritusele anti Londoni poolsete konsultantide ettepanekul lisamõõde sellega, et esinejate seas oli neli Londoni Royal Music Academy´s õppinud muusikut: pianist Sten Lassmann, metsosopran Monika-Evelin Liiv,  viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny ja Sigrid Kuulmann. Kõik need noored muusikud kinnitasid oma esinemisega, et  neil on olemas kõik suurepärased omadused, et rahvusvahelisel areenil silma paista ja seda kinnitab ka nende kontserttegevus. „Eesmärgiks polnud aga just neid muusikuid Londonis müüa, vaid pigem näidata noorte eesti muusikute tänasest taset ja luua sild Londoniga. EMAK ei ole kontsertorganisatsioon ja kontaktürituse eesmärk ei ole tuua saali kontserdipublik, vaid viia meie muusikud koostööhuvides kokku sihtriigi muusikaelu võtmeisikutega,“ selgitab Lohuaru. Head potentsiaali laiema tähelepanu pälvimiseks nähakse kontaktürituse ühildamises mõne Eesti tippkollektiivi või -interpreedi esinemisega ja nende kaasamist esitlusprogrammides. Londonis esitleti noori muusikuid selliste maailmanimede foonil Andres Mustonen ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK). Koor andiski samal õhtul koos Daniel Reussiga Londoni A Cappella festivali raames St. Luke kirikus täissaalile kontserdi, kuhu siirdus ka enamus kontaktüritusel osalenuist. Veelgi erilisemaks tegi muusikaõhtu tagantjärele see, et just Eesti koor pärjati nädalapäevad hiljem Grammy auhinnaga. 

 

Taustajõud ja sõbrad

Üritusele oli tõhusaks toeks Eesti Muusika Infokeskuse inimesed, kes olid kaasa toonud mitu kohvritäit väärt materjale: trükiseid, noote ja plaate. „Oleme Londonis, sest arvasime, et saame taustajõuna seda ettevõtmist toetada ning kuna tegu ei ole müügi-, vaid tutvustusüritusega, jagame materjale tasuta ning  saame tutvustada ka meie kodulehe võimalusi soetada huvipakkuvat internetipoe vahendusel,“ ütleb infokeskuse direktor Evi Arujärv. Arujärve sõnul liigutakse nii Eestis kui kogu maailmas selles suunas, et plaadid hakkavad üldises infotulvas oma kommertsiaalset osatähtsust kaotama, jõudsalt astuvad asemele kõikvõimalikud muud elektroonilised alternatiivid. „Samas on levitus- ja reklaamitöös endiselt kõrge nõudlus kvaliteetsete audio-videoväljaannete (CD/DVD) järele, sest neid vajavad kontserdikorraldajad, kirjastajad, interpreedid jpt. Kõige enam küsiti Londonis eesti uut muusikat, nõutumate nootide hulgas troonib hetkel Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik“, järgnevad Galina Grigorjeva, Mirjam Tally, Mart Siimeri jmt. 

Mees, kes on andud omalt poolt hindamatu panuse Eesti muusika tutvustamiseks laias maailmas, on Toccata Classics´i esindaja Martin Anderson – temata poleks olemas Sten Lassmanni esituses kaheksast plaadist koosnevat Eino Elleri klaverimuusikakogu. Anderson nimetab end aardekütiks, kelle eriline kirg on vähetuntud ja  -mängitud muusika. Andersoni ja Lassmanni teed ristusid 2005. aastal, mil noor pianist rääkis ideest salvestada Elleri klaveriteosed. „Mulle oli kohe selge, et see on asi, millega tahan tegeleda, seda enam, et Toccata Classicsi põhimõte on tutvustada suurte heliloojate unustatud muusikat, unustatud heliloojate suurepärast muusikat ning Elleri puhul kehtib see sada protsenti. Minu enda jaoks on üks erilisemaid heliloojaid eesti muusikas Rudolf Tobias ja tema „Joonase lähetamine“ on maailmaklassi kuuluv teos.“ Helilooja ja dirigent Gregory Rose, kes on hästi tuttav nii Eesti kui eesti koorimuusikaga ning kes on pühendanud Tallinnale heliteose „Surmatants“  (inspireerituna Bernt Notke samanimelisest maalist) ütleb, et tema jaoks on üritus veelkordne kinnitus sellest, et eestlased astuvad paljudes asjades teistest  sammu võrra eespool.

 

Tööviljade nautimiseks tuleb olla kannatlik  

„Nende ürituste mõju ei avaldu kohe, võib juhtuda, et õigeid vilju näeme me alles mõne aasta pärast. Meie pakume selleks muusikametropolide võtmefiguure kohale kutsudes  maksimaalseid võimalusi,“ vaigistab Lohuaru neid, kes arvavad, et kohtumistele järgnevad kohe esinemiskutsed. Ometi on just tänu Londoni kontaktüritusele nüüdsest viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny esindajaks UK-s  Margaret Murphey Management.  EFKi direktor Esper Linnamägi ütleb, et  eriti koorimuusika valdkonnas  on tegemist pikaajaajaliste protsessidega, millel on oma spetsiifika ning konkreetse kutse saamiseni kulub vahel üsna pikk aeg.“  Linnamägi rõhutab aga silmast-silma kohtumiste olulisust ja on seda meelt, et taolisi ettevõtmisi tuleks Eesti  muusikaekspordi võimaluste avardamiseks  korraldada regulaarselt.  Siiski naasis ka EFK Londonist ühe ettepanekuga: Peter Freeman (ArtAxis Music Ltd) oli väga huvitatud koorile UK tuuri korraldamisest. Muusikaettevõtja Tiina Jokinen hindab ettevõtmise kasutegurit juba praegu üsna heaks, tuues näitena Peterburi, kus juba olemasolevate kontaktidega edasiminek tõi kaasa kontserdid Peterburis ja mujal Venemaal ning andis suhetele uue kvaliteedi. „Ka Londonis teeme intensiivselt tööd, ja mitte ainult kontaktürituse raames. Nähtu põhjal julgen arvata, et selliste ürituste tulemused võivad olla üsna viljakad.“  Jokinen lisab, et muusikamaailmas tuleb olla pidevalt pildil ning seda kohustust ei saa panna ainult riigi õlgadele, sest pole jätkusuutlik: „Jätkusuutlik saab olla tegevus vaid konkreetsete produtsentide ja produktsioonifirmade tihedas koostöös.“ 

 

Igaüks leidis midagi ka hingele  

International Classical Artists (ICA) mänedžer Cathy Carsoni sõnul on iga taoline üritus, mis pakub erialalisi otsekontaktide loomise võimalusi, suurepärane: „Just isiklik kontakt paneb mind artisti lisaks tema esinemisele hiljemgi mäletama.“ Carsoni jaoks oli klassikaüritusel mitmeid üllatusi nii muusikute kui muusika osas, tuues näitena EFKi ja metsosopran Monika-Evelin Liivi. Vabakutseline muusikaajakirjanik Robert Hugill kiitis ürituse atmosfääri ja võimalust nö igal huvi pakkuval inimesel otse nööbist haarata ja jutule saada. „Minu jaoks on see üldse esimene elav kokkupuude eesti muusikutega, enamus neist on mulle ka nimedena tundmatud, kuid seda enam olen positiivselt üllatunud. Õhtu kõige meeldivamaks üllatus oli  tema jaoks Klaaspärlimäng Sinfonietta. “Olen sellest briljantselt kõlanud orkestrist ja selle  suurepärasest dirigendist Andres Mustonenist täiesti lummatud, nagu ka äärmiselt huvitavatest teostest, mida nad ette kandsid (Erkki-Sven Tüüri „Illusion“ ja Peeter  Vähi „In Memoriam Helle Mustonen“), samuti oli vaimustav viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny esitus (koos Ulla Kriguliga esitati Rein Rannapi äärmiselt huvitav teos orelile ja sooloviiulile „Cantilena“).“ Rahvusvahelise agentuuri Edition Peters Artist Management esindaja Robert Tyson on tänu pikale koorilauljakarjäärile juba ammu tuttav Eesti koorilaulu kõrge taseme ja traditsioonidega ning nimetab heliloojatena oma lemmikuina Erkki-Sven Tüüri (agentuur on salvestanud koguni 12 Tüüri plaati) ja Cyrillius Kreeki. „See, et te oma muusika ja muusikud meile koju kätte tõite, on tõeline kingitus,“ ütleb ta ning peab juba plaani  korraldada Pühalepa muusikafestivali ajal Eesti-Briti lauljate töötuba.

 

Kuhu edasi, kuidas edasi?

Üleüldise vaimustuse ja kiituse foonil kerkis aga iseenesest üles muret klassikalise muusika käekäigu pärast. Nii Carson kui Yates-Watson tõid välja rida murekohti nagu: klassikapubliku jätkuv vananemine ja noorte pealekasvu kesisus (suur erand on BBC PROMSi kontserdid), kõrged piletihinnad, mis käivad noortele üle jõu, selle, et klassikaline muusika oma traditsioonilises akadeemilises vormis ei huvita tänaseid noori või tundub liiga keeruline – asjaolud, mida tuleb arvestada ka muusikaekspordis. „Meil seisab ees väga tõsine väljakutse leida klassikalisele muusikale uusi vorme ja leida tee noorte kuulajateni, kujundada neis vajadus ja harjumus seda kuulata. On täiesti vale, et arvata et noori muusika ei huvita,  huvitab! On kaks asja, mida laps instinktiivselt teeb:  laulab ja tantsib. Meie häda on tihti see, et oleme paindumatud ja liiga akadeemilised, noored ei talu seda.“

 

Džässist muidugi ka

Karen Pitchfordi sõnul oli otsus viia klassika ja džäss teineteisest lahku õigustaud, sest professionaalide pooleltvaadatuna on tegu erinevate auditooriumitega. Lohuaru sõnul lähtuti ka Londoni džässiklubide erilisest staatusest ja populaarsusest. „Meile tuli appi juhus: kohtudes Londoni Bruneli ülikooli kompositsioonioksakonna juhi Peter Wiegoldiga, kes kuuldes, et plaanime sellist üritust, pakkus välja oma Club Inégales.“

Jazzuõhtu alguseks kogunes tilluke klubi triiki rahvast täis, ainuüksi kutsutud muusikaproffe oli kohal mitukümmend. Õhtu edenedes muutusid elavad vestluspausid nelja esineja vahel järjest elavamaks ja pikemaks ning klubist lahkuti alles pärast südaööd.   Aleksander Kan, BBC vene kultuuriprogrammist ütles, et tal väga hea meel, et eestlased sellise asja ette võtsid. „Mõeldes, et selline väike riik nagu Eesti, võttis julguse tulla näitama Londonisse oma džässi – ,see on lihtsalt suurepärane! Mulle imponeeris eriti see, et kaks teie  esinejat esitasid eesti rahvamuusikal baseeruvat originaalmuusikat, esindades parimal moel selle erilisust ja rikkust. Muide, selles ongi paradoks: mida rohkem tahetakse sarnaneda kellegagi läänes, seda provintslikumalt võib see välja kukkuda, ja vastupidi – jäädes iseendaks, on suurem võimalus mõjuda maailmamuusikuna. Mulle meeldisid eriti duo Tuule Kann – Jaak Sooäär ja Kadri Voorandi trio, kuid huvitavad olid ka  Pissarenko ja Veski esitused. “ Londoni Jazzifestivali korraldaja, produktsioonifirma Serious direktor John Cumming on enda sõnul selliste kontaktüritustega harjunud, kuid talle  imponeerib see, et on  täismaja ja valitseb mõnus klubiatmosfäär. „Peaksite liikuma selles suunas, et järgmine kord saada saali juba tõeline publik. Arvestada tuleb ka sellega, et midagi ei hakka juhtuma üle öö, koostööni jõudmine võtab aega.“ 

Koos Villu Veski  projektis The Afrostonians üles astunud Ola Onabule ütleb, et on tal on tunne, et midagi suurt on õhus ja avaldab head meelt päev varem toimunud salvestuse üle koos eesti muusikutega. 

Ettevõtmise tuleviku kohta ütleb Marje Lohuaru, et muusikaekspordiplaan on kindlasti laiem ja mitmekülgsem kui ainult eesti muusika ja muusikute esitlusüritused välismaal ning tagamaks jätkusuutlikkust, on oluline loodud kontaktide edasiarendamine ka Eestis ja  korraldada taolisi kontaktüritusi regulaarselt nii Eestis kui välismaal. „Tuues Eestisse rahvusvahelisi muusikaelu korraldajaid, annab see märksa laiema arusaamise ja kõlapinna meie muusika tutvustamisel välismaal.“ Lohuaru sõnul on esitlused läinud tõusvas joones aj eks kogemusest õpitakse. „Igal juhul keskendume muusikametropolidele ja pärast menukat  Berliini, ja eriti Londoni üritust, võib öelda, et meil on seal juba koht olemas. Selle kohaloleku nimel tuleb aga järjekindlalt töötada, sest koostööd tehakse ikka inimeste vahel ja usaldus mängib välissuhetes väga suurt rolli.“

 

Nemad esindasid eesti muusikat Londonis

  • Klassika kontaktüritusel (22. 01) Londoni St. Giles Crippelgate´i kirikus  astusid üles: Eesti Filharmoonia Kammerkoor/ dirigent Daniel Reuss, Klaaspärlimäng Sinfonietta/dirigent Andres Mustonen, solistid: Riivo Kallasmaa (oboe), Sten Lassmann (klaver), Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Monika-Evelin Liiv (vokaal), Ulla Krigul (orel).
  • Džässi kontaktüritusel (11. 02) Londoni Club Inégales astusid üles: Kadri Voorand trio, duo Tuule Kann – Jaak Sooäär, Oleg Pissarenko Band, Villu Veski ja Ola Onabule.
  • Eesti muusikat tutvustavad kontaktüritused toimuvad projekti “Muusika ettevõtluse ja ekspordi arendamine” raames, mida rahastab EAS ja Euroopa Regionaalarengu Fond. Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital ja EV Kultuuriministeerium programm „Eesti kultuur maailmas“

 

 

KONTSERT PEAB OLEMA SELLINE, ET LÖÖB LIHTSALT PAHVIKS!

Andres Mustonen, Klaaspärlimäng Sinfonietta peadirigent

 

Teid siin noorte muusikute seas showcase´il näha on mõneti ebaharilik.  

Loomulikult ei tulnud ma siia ennast tutvustama, kuid kuna tahtsime siin esindada Klaaspärlimängu Sinfoniettat, kellega just mina valdavalt väliskontserte annan, oli mul kui orkestri peadirigendil selleks kohustus. Initsiatiivi pean väga heaks, kuid võin  pikaajaliste kogemuste põhjal öelda, et väga vähestel sellistel ettevõtmistel on tõeliselt viljakad tagajärjed, kuid mis ei tähenda kaugeltki, et neid üritusi tegema ei peaks.

On teil mõni parem mõte, kuidas eesti muusikat maailmas tutvustada?

See tuleb mul väga raskelt üle huulte, aga ma olen aus: seda saab teha ainult originaalsuse ja väga kõrge professionaalsusega. Kontsert peab olema selline, et see lööb kõik lihtsalt pahviks! Muusikul peab olema, mida öelda. Lihtsalt mängida mingeid lugusid ja enam-vähem hästi, sellest kindlasti ei piisa. Isegi kodupublik soovib näha-kuulda mitte head kodust taset, vaid maailmataset.

Juba aastaid räägitakse suurtest ja põhjapanevatest muutustest muusikamaailmas, mis tänaseks reaalselt muutunud on?

Muutused kajastuvad näiteks selles, et isegi Londonis saad sa rahulikult osta samaks õhtuks pileti mistahes kontserdile, varem oli see mõeldamatu ning täna mängitakse ka Londonis nii pool- kui kolmveerand saalidele. Küsimus on selles, et klassikalise muusika žanris on tegijaid, ja ka väga häid tegijaid, väga palju kuid žanr ise ei kõneta enam inimesi endisel moel. Miks need asjad aga näiteks Londonis, New Yorgis või Viinis toimivad? Sest seal on palju turiste, kes lähevad õhtuti välja ja külastavad ka kontserte. Kuid see ei näita veel sealset kultuuritaset, kohalikku kultuuritaset näitab see, kui seda tarbivad oma inimesed, kuid just see huvi on kahjuks kõikjal langenud.

Mida teha, et see muutuks?

Muusikute poole pealt võin öelda, et ära mängi täna nii, nagu sa mängisid eile, ongi kõik!         

 

 

OLEG PISSARENKO

muusik ja helilooja, Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2013 ja ERRi aasta muusik 2013

Oleme tulnud Londonis välja nelja väga erineva kavaga  ja see tõestab, et isegi nii väikeses riigis nagu Eesti tehakse nii erinevat muusikat ja see näitab meid muusikalises mõttes suure riigina. Kui viljakaks see kõik osutub, näitab tulevik ja ma olen pigem realist kui optimist. Aga vahel sünnivad ka asjad, mida sa ei oska oodata ega loota. Kindel on aga see, et asjad hakkavad juhtuma ainult siis, kui teed midagi suure armastusega ja sa tõesti usud sellesse. Meil seda usku on, ja ma loodan, et ka Eesti riigil on usku oma muusika jõusse ja muusikutesse, et seda usku toetada.

 

VILLU VESKI

muusik ja helilooja

Tõden rõõmuga, et eesti džässi tulid Londonisse kuulama tõesti väga olulised ajakirjanikud, muusikaprodutsendid ja plaadifirmade esindajad, kuigi me veel ei tea, mis sellest kõigest saama hakkab. Kui me aga ei proovi, ei juhtu kohe kindlasti midagi. Tagasiside on seni olnud väga positiivne ning see, et oleme tulnud julgelt oma muusikutega välja, viib meid igal juhul  maailmale lähemale. Tänu sellele, et meie muusikud olid Londonis, saime salvestada Ola Onabule stuudios seeria „Live at CasaDelFunk“ raames ka muusikavideo. Juba 5. aprillil oleme taas Londonis, et viia koos Aarne Saluveeri, ERRi tütarlastekoori ja Olaga läbi kaheosaline eesti muusika workshop, 6. aprillil astume üles Southbanki koorifestivali lõppkontserdil Queen Elizabeth Hall’is.