„Tallinn → New York” 25. X Estonia kontserdisaalis: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi.
ERSO ja EFK esitlesid sõidu eel kava, millega minnakse New Yorgi filharmoonikute kodusaali Avery Fischer Halli, et võita sealse kõikenäinud-kuulnud publiku tunnustus. Kahtlemata antakse just selle kontserdi järgi hinnang kogu ERSO USA-turneele ja see saab kaalukeeleks ka tulevikku silmas pidades. New Yorgi kontserdi kava on erandlik: terve selle esimene pool koosneb eesti muusikast + Mozarti kolme ja poole minutine „Ave verum corpus”. Põhjusi selliseks vaieldamatult riskantseks ettevõtmiseks on kindlasti mitmeid, nende hulgas olulisim tõik, et ainult sellel kontserdil ristuvad USAs ERSO ja EFK teed ja ainult sel kontserdil esitatakse Arvo Pärdi viieosaline „In principio” esiettekandena USAs. Kingituspakikesena lisandub veel Pärdi „Da pacem Domine”. Veljo Tormise avamäng nr 2 ja teist kavapoolt täitev Sibeliuse V sümfoonia on varieerivalt ERSO teistegi tuurikontsertide kavas. Kõrvaltvaataja hinnangul suurendab kõlalist riski veel Avery Fischer Halli (2738 kohta) suurus, mis ületab Estonia kontserdisaali (889) rohkem kui kolm korda. Aga teadagi, eesti mehed armastavad riskida ja nii mõnigi kord on just seetõttu nende pead krooninud võidupärg, mida soovime neile-meile ka seekord.
Estonia kontserdisaalis antud kontsert „Tallinn → New York” sai teoks otse enne esmaspäevast starti suurele USA turneele ning oli seega justkui tuuri viimane ja tähtsaim avalik peaproov. Võrreldes eelmise proovikontserdiga „Tallinn → Atlanta” oli märgata nii kvaliteedi kui adrenaliinitaseme tõusu, jääb ainult loota, et see polnud veel kaugeltki viimane sõna. Koosseisus oli nähtav ka külaliskontsertmeister Sandis Šteinbergs (Läti RSO), mis on nii pika ja vastutusrikka tuuri puhul absoluutselt mõistetav. Sissejuhatav Tormise avamäng nr 2 oli esituslikult korrektne, ütleksin isegi perfektne, kuid saali reageeringu järgi millegipärast väga kohale ei jõudnud. Järgnenud Pärdi teosed tekitasid elevust ja ka standing ovation’i, ehkki maksimaalselt täidetud saalis oli minu kõrvale orkestri ja kammerkoori vahekord ka meie saalis pisut liiga orkestraalne. Kontserdipoole lõpetanud „Ave verum” pani imekauni punkti eesti muusikale ja kindlasti ei luba meie ülikogenud koor endale selles teoses vääratust Avery Fischer Hallis.
Sibeliuse sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82 muudab selle kontserdi kava tõsimeelselt ja stiilselt ugriliseks ja tõenäoliselt tagab ka edu Sibeliuse-maia ameerika publiku ees. Tallinnas esitas ERSO Neeme Järviga selle sümfoonia peadirigendile omase emotsioonilaenguga, seejuures kindlalt raamitud vormikujundusega ning kohati ka mitte liiga detailidesse laskuvalt (Andante mosso quasi allegretto), mis ongi ju ameerika publikule meelepärane. Tundub ikkagi, et ERSO on valmis oma teiseks USA turneeks ja valmis ollakse ka tormiliseks vastuvõtuks, sest Järvi kontserdid ei lõpe kunagi väljakuulutatuga – kaks lisa tuleb kindlalt, neid kuulsime ka hüvastijätukontserdil. Publiku suureks rõõmuks kõlasid Johannes Brahmsi ungari tantsud nr 5 ja 6 meeleolukalt ja lähitulevikku silmas pidades lootusrikkalt.