Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigendi ja kunstilise juhi Daniel Reussi tee muusika juurde algas õige tavatult – lauldes ja trummi lüües oma muusikaõpetajast

ema juhatatud tütarlastekooris. Ning kuigi juba kuueteistkümneselt olnud Reussile enda sõnul absoluutselt selge, kelleks ta saada tahab – dirigendiks muidugi! –, kujunesid õpinguaastad Rotterdami konservatooriumis pehmelt öeldes “keeruliseks”. Mitte et Reuss poleks õppida tahtnud, tahtis küll, kuid ta tahtis seda teha oma äranägemise järgi. Protestivaim oli ka peamine põhjus, miks Reuss verinoorelt oma esimese koori asutas. Selleks et iseteadlik tudeng aru pähe võtaks ja mõistaks, et muusikas kaugele jõudmiseks ei piisa protestist, vaid tuleb hullult õppida ja tööd teha, oli vaja lausa õppejõudude ühisrinnet. Reuss muigab seda meenutades irooniliselt ja tõdeb, et toonase mässajaga võrreldes on ta täna lausa “leebus ise”.

Sel “tõrksa taltsutamisel” oli aga tulemusi – nüüd on Reuss ise see, kes teistelt pingutamist ja pühendumist nõuab. Dirigent, kes täiust taga ajades, piltlikult öeldes, noodi pooleks saeb, kes taganeb nõudmistes mõnikord ehk millimeetri, kuid ei jäta seda “hetkelist kingitust” hiljem tagasi nõutamast. Kuigi elus paras boheem, on Reuss kõiges, mis puudutab musitseerimist, täielik perfektsionist. Selle vaimustavaid tulemusi koostööst EFKga on juba tähele pannud nii kodupublik kui ka koori arvukatel välisreisidel kontserte külastanud kriitikud. Üksmeelne arvamus on, et koor kõlab kaunimalt kui kunagi varem.

Rääkimata Reussi erakordsest andest leida plaadistamiseks ülipõnevat materjali ja oskust läheneda koorimuusika igihaljale klassikale alati uue nurga alt, pigistades sealt välja selle miski, mida tema kolleegid pole tihtipeale suutnud. See ei ole Reussi salvestustele kaasa toonud mitte pelgalt tähelepanu, vaid kõrge rahvusvahelise tunnustuse.

Reuss ei salga, et saab endale tänasel päeva juba lubada luksust töötada vaid koos nendega, kel on muusikast temaga sarnane nägemus. Lihtsalt “töönühkimist” ei talu Reuss silmaotsaski, tõelist pühendumist ja loomisrõõmu märkab aga kohe ja hindab seda kõrgelt. Just selle äratundmine sai kaalukeeleks, miks Reuss EFK pakkumise rõõmuga vastu võttis. “Keemia muusikas – see on tahe midagi koos luua,” ütles Reuss kohe pärast peadirigendi kohale kinnitamist antud intervjuus. Kaks ülimalt viljakat koostööaastat EFKga on selle keemia olemasolu kinnitanud, veelgi enam – publiku niigi kõrgeid lootusi-ootusi on ületatudki.

 

Teie puhul on vist kõige õigem alustada päris algusest, sest olete Eestis küll tuntud dirigendina, kuid mitte inimesena. Missugustest oludest te tulete ja millised on teie muusikuks saamise tagamaad?

Sündisin saksa perekonnas Hollandis Leidenis, kuid üles kasvasin Nijmegenis. Minu ema Nińa oli hispaania juurtega ja väga musikaalne. Ta oli muusikaõpetaja ja juhatas tütarlastekoori ning meile oli see nagu “pereäri”: mina laulsin ja mängisin löökpille, vanim õde mängis orelit, teine õde laulis sopranit ja isa Jörg mängis flööti. Sealt algas minu tee muusika juurde, kuid teadlik valik tuli mõnevõrra hiljem.

 

Kas kogu teie pere on tänaseni jäänud muusikaga seotuks?

Ei, enam mitte, professionaalse muusiku tee valisin ainult mina. Üks õdedest on arst, teine kõneterapeut ja isa töötas aastaid ülikoolis füüsikaprofessorina.

 

Teie isa, kes on juba 80-aastane, olevat tänini teie suurim fänn ja käinud korduvalt Eestiski.

Jah, ta on tõesti korduvalt Eestis minu kontsertidel käinud ja tal oli kavas tulla ka aprillis, mil pidime esitama Händeli oratooriumit “Saul”, kuid mis lennuolude tõttu kahjuks tulevikku lükkub.

 

Kas oskate nüüd, küpse mehena, sõnadesse panna mõne olulise elutarkuse, mida oma vanematelt eluks kaasa saite?

Seda on väga raske sõnastada… Seda enam, et olin teismeliseeas väga mässumeelne ega olnud huvitatudki millegi omaks võtmisest. Võib-olla tulenes minu trotslikkus osalt sellest, et kasvasin üles naiste keskel – isa oli pikki päevi ülikoolis ja jõudis koju alles õhtusöögiks, mina aga olin kogu selle aja ema ja kahe õega, kes mind lakkamatult kasvatada püüdsid. Kuid kui rääkida külge jäänud väärtustest või elutarkusest, siis ilmselt on selleks kannatlikkus, rahulikuks jäämise oskus ja vajadus asjad lahti rääkida. Ega vanematel minuga kerge olnud, olin loomult väga rahutu ja tegin igasuguseid lollusi. Nüüd olen ma ikka väga rahulik mees noorusega võrreldes.

 

Seega on neist “naiste õppetundidest” kasu olnud?

Muidugi! Olen aru saanud, et kärsitus ei vii kunagi kiiremini lahendusele lähemale. Vahel, kui tunnen, et annan oma töös alla, siis ma pole enda üle muidugi eriti uhke, kuid olen uhke selle üle, et võin küll hetkeks järele anda, kuid ma ei lähe kompromissidele põhimõtteliste asjade ja lõppeesmärgi puhul.

 

Räägib teie loomingulisest kompromissitusest ka see, et Berliini RIAS-kammerkooriga, kellega salvestatud plaadid on pälvinud mitmeid väärikaid auhindu, teil õiget loomekeemiat ei tekkinudki ja seepärast lahkusitegi?

Jah, mõlemad väited on õiged, kuid ma ei saa öelda, et koor ei tahtnud töötada. Ütleme pigem nii, et minu nägemus ja viis teha muusikat ei sobinud nende oludega. Ma ei pea silmas ainult koori, vaid sobivust laiemas mõttes. Mul on tunne, et koorilauljad, eriti kui nad kuuluvad väärikatesse kooridesse, tunnevad end nii turvaliselt, et neil on tunne, et neid ei kõiguta sealt miski. See ei käi muidugi kõigi kooride ja ka mitte kõigi lauljate kohta, kuid see on inimloomusele nii omane, et sa selles “turvahällis” kiiresti passiivseks muutud. Kuid see hoiak ei sobi minu iseloomu ega nägemusega musitseerimisest.

 

On see vastuolude tekkimine seotud dirigendi positsiooni muutumisega – enam ei ole dirigent jumala asemik maa peal?

Ma ei oska öelda, kas dirigendi positsioon on muutunud, küll aga olen ma ise dirigendina muutunud.

 

Milles see avaldub?

Kui olin noor, tahtsin saada väga heaks dirigendiks, ennast tõestada, näidata, kui väge täis ma olen ja mida kõike ma suudan. See käib vist noorusega paratamatult kaasas. (Naerab.) Nüüd aga ei pea ma end enam tõestama ja võin valida inimesi, kellega koos töötan ja kes minuga koos töötada tahavad. Kui “keemia” on olemas, võib jõuda väga heade tulemusteni, kui seda ei ole, siis võid sa ju paar aastat “võidelda”, kuid see pole see… Siis on mõistlikum ausalt öelda: tänan, see pole minu jaoks. Kui olin noorem, jälgisin kogu aeg, mida teised teevad, mis plaate salvestavad, kus kontserte annavad…

Nüüd olen siiralt rõõmus kõigi üle, kel läheb hästi. Mul on olnud õnn töötada mitmes kultuurimetropolis, kuid ma ütlen täiesti ausalt, et see pole dirigendile mingi eelis, sest seal töötavatel muusikutel on väga kõrge enesehinnang, aga see ei tähenda, et nad oleksid seejuures paremad muusikud. Mina “funktsioneerin” ja töötan kõige paremini nišis, kusagil, kus saan töötada raske ja mitte tavapärase repertuaariga. Mulle meeldib kanda ette ka neid teoseid, mida maailmas tõesti palju ette kantakse, kuid need pole minu unistus.

 

Millistest teostest te unistate?

Unistasin näiteks plaadistada Frank Martini “Kolgatat”, mis on minu silmis 20. sajandil loodud oratooriumide seas tõeline meistriteos. Ma ei tahaks mõjuda arrogantselt, kuid mulle tundub, et selle salvestamine õnnestus igati. Salvestasime selle Tal linnas ERSO, Cappella Amsterdami ja EFK ühistööna ja see ilmus Harmonia Mundilt tänavu märtsis. Tegelesin selle teose tundmaõppimisega kaks suve, ma lausa sukeldusin sellesse ning jõudsin välja tõdemuseni, et mul võib olla sellega seoses midagi uut öelda.

 

Praeguseks peaaegu kolmkümmend aastat dirigenditööd on ilmselt teid ka inimesena tugevalt vorminud. Kui kerge või raske on teiesuguse tippmuusiku kõrval argielus elada? Olete pidevalt partituuridesse uppunud, ootate kohvi töötuppa, lõputut mõistmist, kaasa elamist, rahu ja vaikust?

Oh, ärge kujutage seda kõike nüüd nii romantiliselt ette! (Naerab.) Ütlen otse: kõik dirigendid on tegelikult ühed asshole’id, sest kõik nad tahavad ülemused olla, nii ka mina. Kuid olen õppinud end nii töös kui pereelus vaos hoidma, seda enam, et minu elukaaslane Maria pole mingi koduproua, vaid samuti professionaalne muusik – laulja. Fakt, et olen vahel kodust nädalate kaupa eemal, ei ole kõige hullem, sest see aitab teatud mõttes suhet värskena hoida. Samuti annab see mulle võimaluse end välja magada, sest kodus ärkan tihti kell kuus koos tütre Sarah’ga. Eemal olles igatsen tema järele väga.

Võtsin ta eelmise aasta detsembris (ta oli siis 11-kuune) Tallinna kaasa, sest Maria oli kontserdireisil. Loodan tütre ka selle hooaja lõpul uuesti Eestisse tuua. Peres kasvab ka Maria varasemast kooselust sündinud poeg Lovis. Kui olen Hollandis, olen sõna otseses mõttes koduperemees: teen sisseoste, kokkan, koristan ja ma leian, et see on igati normaalne. See pole kaugeltki nii, et olen mingi “maailma kõige romantilisem tüüp” ja elan mingis omas, dirigendi maailmas.

 

Kas muusikas olemine ja sellele pühendumine pole teilt nõudnud ühtegi ohvrit?

Ei, otseselt mitte, kuid muusika on minu elus tõesti väga tähtsal kohal ja kindlasti on olnud neid momente, mil olen seetõttu isekas olnud.

 

Kuidas langes teie elukutsevalik just kooridirigendi kasuks? Kas oli ka muid variante, ma ei pea silmas ainult muusika vallas, vaid üldse?

Kui olin kuueteistkümneaastane, hakkasin laulma Nijmegeni ülikooli kammerkooris. Sain tuttavaks paljude huvitavate inimeste, nende hulgas muusikutega ning juba siis sai mulle selgeks, et tahan saada just kooridirigendiks. See teadmine tekkis sõltumatuna sellest, et olin laulnud meie “perekooris”.

 

Ja teil pole olnud kunagi kiusatust poolt vahetada – hakata orkestridirigendiks?

Inimhääles, laulmises, on minu meelest sees tunded, mis on üdini siirad. See on otseselt seotud inimese hinges toimuvaga, tema sisemiste väärtustega. Mulle meeldib väga ka orkestriga töötada, kuid poolt ma püsivalt vahetada ei tahaks. Kui keegi paluks mul juhatada Mahleri Teist või Viiendat sümfooniat, siis vaevalt ma ei ütleksin!

Muusikamaailma häda on selles, et sind sildistatakse väga kiiresti ja kui juhatad koori, siis ongi sulle kooridirigendi silt vaat et igaveseks otsaette kleebitud. Eestis on mul selles mõttes väga hea töötada, et saan seda sildistamist eirata ja töötada nii koori kui ka orkestriga. See võimalusterohkus meeldib mulle tohutult! Mulle meeldib väga töötada ERSOga ja õnneks on neid orkestreid minu kätte usaldatud teisigi. Kuid põhimõtteliselt olen ma muusik, dirigent, ja võin teha kõike. Kuid see, et olen sildistatud kooridirigendina, ei häiri mind põrmugi.

 

Rotterdami konservatooriumis õppisite Barend Schuurmani juures. Kui oluline oli teie jaoks konkreetne õpilase-õpetaja suhe?

Minu õpingute aeg ei kulgenud päris ilma probleemideta, sest ma polnud inimesena just kerge tüüp. Ma ei aktsepteerinud üldtunnustatud autoriteete, ei käinud kõigil loengutel, ei harjutanud, nagu vaja. Tegin, mida heaks arvasin, ning ega see ei meeldinud kellelegi, ka minu õpetajale mitte. Minu hoiakud ja suhtumine muutusid oluliselt just tänu Schuurmanile, tal oli minu kui muusiku ja inimese kujunemisel väga oluline osa, just tema juhatas mind õigele rajale. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei saa teha ainult seda, mida mina tahan ja õigeks pean, vaid et kui tahan kuhugi välja jõuda, pean tegema tohutult palju tööd.

 

On keegi veel teie elus sama tähtsat rolli mänginud?

Minu isa, kuid ka minu endine ja praegune elukaaslane – nad mõlemad on professionaalsed muusikud ning hindan nende ausat kriitikat minu musitseerimise kohta väga. Mul on Hollandis väga tore sõpruskond ning hoolimata sellest, et mina olen muusikas kõige kaugemale jõudnud, ei pääse ma seetõttu veel kriitikast ja mul on nende jutust mõnigi kord üht-teist õppida olnud.

 

Olite vaid kahekümne ühe aastane, kui asutasite Arnhemis oma koori – oli see vast ambitsioon!

See ei juhtunud mitte ambitsioonist, vaid soovist viljelda teistsugust koorimuusikat ja teha seda teistmoodi kui see, mida mulle parasjagu konservatooriumis peale suruti. Kogusin kokku ühe fanaatilise pundi ja hakkasime peale. Kooris laulis palju õdesid-vendi, abielupaare, käisime omavahel tihedalt läbi. Pidasime vastu kakskümmend viis aastat ja lõpetasime tegevuse kolm aastat tagasi. Seda väga lihtsatel inimlikel põhjustel, ning soovisime lõpetada enne, kui laseme kooril alla käia. Mõned toona alustanud lauljad laulavad tänini professionaalsetes koorides.

 

1993. aastal sai teist Cappella Amsterdami peadirigent ja kunstiline juht ning koor tõusis sõna otseses mõttes mühinal professionaalsete ja nõutud kooride sekka. See oli ka teie enda suurde muusikasse tuleku aeg.

Alustasin Jan Boeke 1970. aastal asutatud Cappellas 1990. aastal esialgu lauljana. Mõni aeg hiljem pakkus Boeke mulle abidirigendi ja kunstilise juhi kohta. Aasta pärast Boeke ametlikku lahkumist ta ootamatult suri (1993) ja ma pidin vastutuse koori käekäigu eest enda õlgadele võtma. Olime alustades poolprofessionaalne koor, tänaseks oleme aga kutselise koori staatusega ning kõikjal oodatud-nõutud, anname aastas ümmarguselt kuuskümmend kontserti.

 

Ometi ütlesite jah-sõna EFK-le üsna ruttu. Mis motiveeris teid tulema mitu korda väiksema palga peale, eemale metropolidest ja miks teile meeldib Eestis töötada?

See oli aeg, mil olin otsustanud, et ei võta enam vastu peadirigendi kohta ühegi koori juures, mis teeb lihtsalt tööd, ma tahtsin midagi enamat. Olin just RIASega salvestanud Stravinski “Les noces” ja mulle pakuti selle kontsertettekandeks mitmeid võimalusi. Ühel sellisel kontserdil Oslos kohtusingi esmakordselt EFKga. See oli väga tore kogemus, sest ma tajusin kohe, et koor saab aru, mida ma räägin. Esinemine läks hästi ning pärast seda istusime mõnede lauljatega ja koori direktori Anneli Undiga maha, et edasisi koostööplaane arutada. Kohe pärast seda sain e-maili ja mulle pakuti välja üks lühiajaline koostööprojekt. Tegime nädal aega tööd Frank Martini “Missaga” ning pärast seda tehtigi ettepanek saada koori peadirigendiks.

Ma teadsin, et see saab olema kõige selle kõrval, mida ma juba nagunii tegin, raske, kuid olin juba tajunud koori vaimu, mis oli väga erinev paljudest teistest kooridest, kellega varem olin töötanud.

Minu jaoks oli pakkumine huvitav ka repertuaari tõttu, sest see laiendas oluliselt minugi ampluaad. Järgmisel aastal toome esmaettekandele Erkki-Sven Tüüri suurteose koorile ja kammerorkestrile, millega tähistatakse Tallinna kultuuripealinna staatust; Toivo Tulevi ja Arvo Pärdi uudisteosed – need kõik on ka minu jaoks väga ahvatlevad võimalused.

 

Liiga suure tuhinaga alustamine võib sama kiirelt lõppeda, koor ei pruugi alati dirigendi entusiasmi ja nägemusega kaasa tulla.

Eks koori standardit olegi väga raske muuta, sest see tugineb inimhäälel ja just seetõttu on see pikk protsess, orkestri puhul see nii raske ei ole. Oleme EFKga saavutanud juba üsna hea tulemuse, kuid peame tööd jätkama. Üks mure on see, et Eesti on väike ja siin on väga raske leida uusi professionaalseid lauljaid.

 

Kui keeruline on leida tasakaalu enda ja koori ambitsioonide ja ootuste vahel?

Minu jaoks pole see probleem, sest veel enne, kui mind peadirigendiks kutsuti, sai repertuaaripoliitika selgeks räägitud ning loomulikult oodati, et ka mina tooksin kaasa uut repertuaari, mis oleks koorile arendav. Esitame palju traditsioonilist eesti koorilaulurepertuaari, sest ma tunnen, et see on koorile väga tähtis. Mitte keegi ei oota sedasama repertuaari mõnelt teiselt Euroopa koorilt.

Eesti repertuaar ja koori tase peab olema nagu lipp, mida tuleb kõrgel hoida ja mille järgi EFKd maailmas tuntakse. Võõrsil laulame tunduvalt rohkem eesti koorimuusikat kui kodus, sest seal oleme alati ka kultuurisaadiku rollis. Kuid repertuaar sõltub sellest, kuhu koori kutsutakse, missugusele tuurile ja missuguse orkestriga – me peame sellest lähtuma. Vabadust on meil rohkem Eestis antavate kontsertidega.

 

Kõik välismaised dirigendid on sattunud vaimustusse Cyrillus Kreegist, sama juhtus teiega – esimesel ühisplaadil kõlab Kreek säravalt koos Mendelssohniga.

Kreegi vaimulikud rahvalaulud meeldivad mulle väga, eriti meeldib “Taaveti laul” nr 22. Tema lühivormid on kirjutatud geniaalses stiilis, olles ühtaegu lihtsad ja väljendusrikkad. Võtsin eelmisel aastal ühte Hollandi programmi kaks Kreegi laulu, et proovida, kuidas need kõlavad. Kõlasid küll endiselt kaunilt, kuid mitte nii kaunilt kui eestlaste esituses.

 

Teie plaadistusi ja kavu vaadates leiab veel kaks heliloojat, kes on teiega kõikide kooride juures kaasas käinud: Händel ja Martin. Rääkige, palun, sellest muusikaliselt nii kirglikuna näivast suhtest.

Frank Martini muusikast pean ma lugu juba väga kaua, tal on minu meelest tõelisi koorimuusika meistriteoseid, nagu näiteks “Missa kahele koorile”, Shakespeare’i laulud”, “Kolgata”, “Le vin herbé” . Mind võlub tema oskus kirjutada väga väljendusrikast muusikat, mida ei suuda kahjuks kaugeltki paljud nüüdisaja heliloojad.

Martini koorimuusikas on sees väga inimlik element: seal on liha ja veri – elus inimene, ning kui neid teoseid esitada, tunned otsekohe tõelisi inimlikke tundeid.

Händeliga on pisut teised lood, kuigi ka tema on minu silmis väga inimlik. Ent kui olin noor, ma lausa vihkasin Händeli muusikat ega uskunud, et ma üldse kunagi mõnda tema teost ette kannan.

Andsin koguni lubaduse, et ma ei esita kunagi tema “Messiat”, mida praeguseks olen ette kandnud vähemalt kakskümmend viis korda. Sellega on nii nagu Hollandis jalgpalliga – sa pead valima poole: kas Ajax või Feyenoord. Nii on ka muusikas – pead valima kas Bachi või Händeli, aga kuna Holland on nii üdini kalvinistlik maa, siis enamik valib Bachi. Kuid mida ma Händeli juures tõesti hindan, on see, et ta on kirjutanud mitmed tõesti esmaklassilised oratooriumid. Ja kuigi need on kirjutatud sajandeid tagasi, on need teosed nagu 20. sajandi film või teatrilavastus – nende tegelased ning nende sisemine areng on suurepärased, see on tõesti midagi erakordset, leian ma. Selle üheks eredamaks näiteks on oratoorium “Saul” – seal on niisugune pinge! Bachi muusikas mina reaalset dramaatikat ja konflikti, mis paneb need sisemised jõud liikuma, ei näe.

 

Teie puhul on alati imetletud ka teie keeletaju, suutlikkust ära tabada keelenüansid, mis on tekstil põhinevas koorilaulus ülimalt oluline.

Mul on tõesti hea keeletaju ja keeled on mind alati huvitanud. Peale hollandi keele räägin vabalt saksa, itaalia, prantsuse ja inglise keelt. Koolis olid mul ka matemaatika ja keemia hinded head, kuid tõepoolest kõige paremad hinded olid mul alati võõrkeeltes. Kui Eestisse tulin, ostsin vestmiku ja hakkasin õppima – see oli väga raske –, kuid häda oli hoopis selles, et kõik räägivad siin väga hästi inglise keelt ja mul pole sellega midagi peale hakata!

Koori puhul kuulen ma väga hästi ära, kui lauljad hääldavad mingit sõna erinevalt, ja siis ma küsin: kellel teist on õigus. Palju keeletööd tegime Arvo Pärdi “Kanon pokajaneniga”, sest oli väga oluline tunnetada selle teksti olemust, seal peituvat valu ja alandlikkust. Kuid keel on ju põhimõtteliselt samasugune heli nagu noodidki ja aeg-ajalt ma vabastan end sõna kammitsast ehk siis minu jaoks pole niivõrd tähtis, mida iga sõna konkreetselt tähendab, vaid kuidas see kõlab. Selline lähenemine ei annaks iialgi tulemusi, kui ma töötaksin kooriga, kel poleks, nagu minulgi, lauldava tekstiga emotsionaalset sidet. Aga teisalt, muusika peab jutustama mulle loo ka siis, kui ma ühestki sõnast aru ei saa, ja parimal juhul see just nii ongi.

 

Eestlaste suhtumine oma keelde on tihti kahetine – kord meile tundub, et see on imekena, siis jälle, et eesti keeles lauldes ei löö maailmas läbi, ja nii aina edasi.

Olge rahulikud, teile endile sobib see ju suurepäraselt! Muidugi on seda keelt raske õppida ja rääkida. Olen täiesti aus öeldes, et mulle tundub, et eesti keel sobib enim väikevormide jaoks. Mul võttis lausa hinge kinni iga-aastasel ettelaulmisel baritonide esitatud Eino Tambergi “Tuul viib õilmelt lehe ära” (Sandor Petöfi tekst, tõlge Ellen Niit). Ma olen siiani hämmelduses, et sellises väikeses riigis nagu Eesti on nii palju häid heliloojaid! Mõni aeg tagasi osalesin Hollandis ühes riikliku tasemega komitees ja tõin sama näite: Eestis on umbes miljon eestlast ja neil on mitu maailmatasemel heliloojat, Hollandi rahvaarvu (ca 16,5 miljonit) juures peaks meil neid olema sada (!), kuid on paraku sama palju kui Eestis!

 

Teie esimesed kontaktid Eestiga said alguse juba mitukümmend aastat tagasi…

See oli minu jaoks väga “eksootiline” kohtumine, sest ma ei teadnud Eestist midagi. Elasin toona Utrechtis ja mul paluti enda juures majutada mõned Hortus Musicuse liikmed. Nii kohtusingi Riho Ridbecki ja Tõnis Kuurmega ja loomulikult sain tuttavaks ka kõigi teiste Hortuse inimestega. Hiljem kohtusime korduvalt ja käisin nii Hollandis kui Belgias nende kontsertidel. Mind võlus hortuslaste väga entusiastlik ja värske lähenemine vanamuusikale, mis Hollandis oli juba kaduma hakanud. Kui Eestisse tööle tulin, saime taas kokku ja võimalusel olen käinud ka nende kontsertidel.

 

Teid Eestisse kutsudes nähti teis eelkõige kontserttegevuse elavdajat, kuid loomulikult eeldatakse ka ühiste helikandjate ilmumist. Teil olevat plaadistamiseks n-ö hea nina.

Mitte keegi maailmas, mina kaasa arvatud, ei igatse ilmselt veel üht Bachi “Matteuse passiooni” salvestust. Ma tahan teha asju pisut teisiti, aga see ei tähenda, et tahaksin neid pea peale pöörata. Kuid Bachi puhul teen ühe erandi – tahaksin väga salvestada tema Missa h-moll (BWV 232), sest ma arvan, et mul on tänaseks olemas varasematest salvestustest pisut erinev nägemus ja tunnetus.

Minus on pisut sellist avastajaverd, tahan leida üles kõrgetasemelise muusika, mis on veidi “unarusse jäetud”. Mul on plaadistuste alal tõesti mõned unistused, üks suurimaid neist on salvestada midagi Stravinski hilisemast loomingust, et kuulaja saaks tõesti öelda: “Vau!” Kuid koorimuusikas on väga raske leida asju, mida poleks juba salvestatud, kuigi tõtt-öelda on paljud neist väga keskpärasel tasemel. Orkestridirigentidel pole tavaliselt neid “töövahendeid”, mis on hädavajalikud koorist maksimumi kättesaamiseks, ja kahjuks pole ka kõik koori ees seisvad inimesed dirigendid, vaid koorijuhid.

Ma loodan väga, et suudan oma kogemuste najal salvestustes vajalikud kõlavärvid kätte saada. Kuulates esimest korda Martini “Kolgatat”, ei olnud ma algul sugugi kindel, et see on väga hea teos. Kuid mu süda tõesti rõõmustab nüüd selle plaadi üle. Mulle meeldib, kui koor kõlab läbipaistvalt, mitte kliiniliselt puhtalt, aga selgelt, et kõla poleks liiga “tume ja laagerdunud”. Hääl peab kõlama kirkalt, kuid väljendusrikkalt, nii et publik saalis tunneks, et see puudutab teda. Kui inimesed laualavad n-ö kogu südamest, kuid ma ei kuule seda, mis partituuris kirjas, siis on selles minu jaoks liiga palju emotsioone ja vähe muusikat.

 

…nagu meie laulupeol?

Need on kaks täiesti eri asja – muusika, mida tehakse kontserdisaalis, ja see, mida tehakse laulupeol. Laulupeol on see n-ö kogu südamest laulmine omal kohal. Kahjuks olin ma laulupeol ainult esimesel päeval, kuid ma pole midagi sellist oma elus varem näinud. Olin küll näinud DVD-d, kuid see oli ikka väga muljetavaldav vaatepilt! Oli tore, et professionaalsed koorid peol osalesid, kuigi minu meelest on see pidu eelkõige inimestele, kes lihtsalt laulda tahavad, ja seepärast polnud esimese päeva kava minu arvates väga õnnestunult kokku pandud. Kui esitatakse teost ja rahvas lihtsalt lahkub – ma ei usu, et ainult vihma pärast, hea muusika hoidnuks neid kõigest hoolimata paigal –, siis pidi midagi viltu olema. Kui tahta teha midagi väga huvitavat, tuleks seda teha Estonia kontserdisaalis, laulupeo repertuaar peaks puudutama iga peolist. Laulupidu on teie laulukultuuri alustala, just sellel see minu arvates püsib – inimesed tulevad kokku ja laulavad, sest nad lihtsalt tahavad koos laulda! See on eestlaste identiteedi jaoks oluline ja suure tähendusega sotsiaal-kultuuriline nähtus ning seda oli tõesti tunda.

 

Kui rääkida elust kui teel olemisest, siis kuhu teie praegu teel olete?

Oh, see on üsna filosoofiline küsimus… No ütleme nii, et olen omadega sealmaal, et tahan teha ainult seda, millel on tähendus ja mis jääks kuuljaile unustamatuna meelde. Ma ei taha teha muusikat “iga hinna eest”, vaid tahan olla õnnelik, tehes seda, mida suudan ja oskan.

 

Kui avar on teie enda muusikaline maitse, mida ja kas te üldse kuulate?

Kodus ma koorimuusikat muidugi ei kuula, samuti mitte popmuusikat. Klassikalisest muusikast kuulan näiteks Brucknerit ja armastan väga tangomuusikat.

 

Olete publikule pakkunud palju elamusi üle maailma, kuid millal ise viimati tõelise elamuse osaliseks saite?

Mõlemad elamused on üsna värsked, üks neist, mis mind tõesti väga liigutas, oli kontratenor Michael Chance’i esinemine Münchenis, kus ta laulis “Es ist Vollbracht” Bachi “Johannese passioonist” ja teine Sinfonietta Riga viimane kontsert.

 

Missugune on maailma kõige ilusam heli?

See naeru- ja nutusegune heli, mida kuulsin, kui mu naine Maria sünnitas meie tütre Sarah.

 

DANIEL REUSS

Sündinud 2. juulil 1961 Hollandis Leidenis. Õppinud kooridirigeerimist Rotterdami konservatooriumis Barend Schuurmani dirigeerimisklassis.

Karjäär:

1982–2007 Arnhemi vanamuusikakoori asutaja ja dirigent.

1988–1998 juhatas kammerkoori Venus (Holland).

1990–1997 juhatas Hollandi Üliõpilaskoori.

1990. aastast alustas Cappella Amsterdamis lauljana, sai juba samal aastal koori kunstiliseks juhiks ja abidirigendiks.

Alates 1993. aastast Cappella Amsterdami peadirigent ja kunstiline juht.

1993–2000 õppejõud Amsterdami Sweelincki-nimelises konservatooriumis.

2003–2006 Berliini RIAS-kammerkoori peadirigent.

2008 kuni tänaseni Eesti Filharmoonia Kammerkoori

kunstiline juht ja peadirigent.

* Koos EFKga on Reuss kahel esimesel hooajal esinenud Šotimaal, Austrias (sh Viini Konzerthausis), Itaalias, Saksamaal (Schwetzingeni festivalil), Prantsusmaal (festivalil

L’Eté musical), Hollandis, Šveitsis, Soomes, Horvaatias, Venemaal ja Lätis.

* Eesti heliloojatest on Reuss esitanud Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Cyrillus Kreegi, Mart Saare, Veljo Tormise, Galina Grigorjeva, Tõnu Kõrvitsa ja Ülo Kriguli loomingut.

Salvestused

* Eesti Filharmoonia Kammerkooriga “Psalms. Mendelssohn/Kreek” ja Frank Martin “Golgotha” (koos ERSO ja Cappella Amsterdamiga).

* Berliini RIAS-kammerkooriga on Reuss salvestanud mitmeid nimekaid auhindu (Diapason d’or de l’année, 2004; Choc du Monde de la Musique, 2004; saksa plaadikriitikute auhind, Echo Award, 2008) pälvinud helikandjaid Martini ja Messiaeni loominguga.

* Cappella Amsterdamiga Ligeti “Lux Aeterna” (Diapason d’or de l’année, 2008).

Külalisdirigendina on Reuss juhatanud paljusid mainekaid muusikakollektiive, nende hulgas Concertgebouw’ kammerorkester, Berliini Akademie für Alte Musik, Concerto Köln, Schönberg Ensemble, Hollandi Raadio koor, Collegium Vocale Gent, Balthasar Neumann-Choir, SWR Vokalenansamble Stuttgart, Stavangeri Sümfooniaorkester, Nieuw Ensemble, Prometheus Ensemble jt.

* 2007. aastal debüteeris Reuss Inglise Rahvusooperis Händeli ooperiga “Agrippina”.

* Reuss on juhendanud mitmeid kursusi ja meistriklasse Prantsusmaal (kooribiennaal Cité de la Musique’is), Saksamaal ja Šveitsis (Pierre Boulezi kutsel Luzerni festivali suveakadeemias).