Eesti Filharmoonia Kammerkoori esseekonkursi võidutöö
Minu jaoks on Eesti muusikaks just eestlaste endi loodud teosed. Ei ole määrav kas kirjutatakse kodumaal või mitte, kas väljendatakse oma tundeid emakeeles või mõne teise rahvuse kultuuritsooni põigates, ehk üldse ilma sõnadeta, sest ka meloodia üksi suudab harukordselt hästi edasi anda inimese olemust ning hetke meeleolu. Muusika ongi ju tegelikult heliloojate emotsioonid valjusti välja öelduna muusikainstrumentide abil. See, mida meie muusikapaladena kuulame, on helilooja sisemusest väljapääsu nõudnud tunne, arvamus, vajadus, kellegi jõud ja tugevus või õud ning nõrkus. On vabadusse pääsenud lugusid, mis kiiresti populaarsuse võidavad, aga sama ruttu ka areenilt kaovad ja seda enamasti oma pealiskaudsuse tõttu. Õnneks leidub siiski teoseid, ka Eesti heliloojate loomingu hulgas, mis suudavad inimese hinge kustumatu jälje jätta. Minu sisemaailmani on muusika kaudu jõudnud küll vähesed eestlased, aga see-eest on need elamused unustamatud olnud.
Mulle on öeldud, et olen kui ruubiku-kuubik: sama värvikirev ning leidub palju erinevaid eksitavaid võimalusi minu sisemuseni jõudmiseks, kuid siiski on ümbritsev jää murtav. Iseendal peaks siiski enesemõistmine kergemini kulgema kui võõrastel. Oma keerukas teismelise eas otsisin seletusi kõikjalt, ka muusikast. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et oma tunnete meloodilise väljundi leidmiseks polnud tegelikult vaja isegi maakonnapiiridest kaugemalt otsida. Tundsin täielikku kooskõla enda emotsioonide ja minu jaoks täiesti võõra mehe, keda ma isegi kaugusest reaalselt näinud polnud, nootidesse ümber kirjutatud olemusega. Nagu inimese elu koosneb hetkedest, nii omab Arvo Pärdi teostes iga noot, ka paus, sama suurt tähendust kui kogu tervik ise. Selline iga hetke väärtustamine, vaikuse tähtsuse esile tõus ning religioosse kallakuga kõlavärvid sisendavad eelkõige rahulikkust. Pärdi meloodia suudab mu tõsta mõtetest kõrgemale, väljapoole maiseid piire. Viibiksin kui kõiksuses, olles sellega üks – puudub mure ja valu, pole naeru ega rõõmu, olematus. Too tunne ei ole kauakestev, täius pole seda kunagi, pigem on tegemist ühe hellitava puhkusehetkega, mis sel hetkel aga tundub lausa igavikuline. Inimene vajab taolist puhkust, mõttelagedust, neuronite käsujada hetkelist seiskumist. Eraldatust mitte vaid ümbritsevast maailmast, vaid ka iseendast, kuna liigne elamine ja pidev mõtetevoog sünnitab ka ebavajalikku ning lausa hirmutavat informatsiooni, millele tegelikult üldse oma ajukeerde raisata ei tohiks. Mulle on kunagi öeldud, et kui mul peaks liiga palju vaba aega olema, siis peaksin endale tegevust otsima, sest muidu võin oma kahe kõrva vahele ära kaduda…
Ehk langes Pärdi palade “Spiegel im Spiegel” ja “Te Deum” avastamine ühte minu üksinduse ja enesega rahusobitamise etappi, igal juhul tekitasid need melanhoolsed ja igavikulised teosed minus tunde, et olen end lõpuks leidnud. Sügavamat elamust, jõulisemat ekstaasi, suuremat kurbust ning hinge värskendust pole ma sellest ajast peale enam kogenud.
Oma identideedi leidmist ja äratamist soosis ka 80ndatel ja 90ndatel kirja pandud laulva revolutsiooni aegne muusika. Tänu viimase poolaasta koolimuusikatundidele kumisevad kõrvus lood, mis on sama vanad kui mina ise. Palad, mis sisendasid kodumaa armastust ning heitsid kõrvale kaasmaalaste tühised erimeelsused, kui tuli kokku hoida ühise eesmärgi, vabaduse, saavutamiseks. Ohjeldamatu igatsus, kaasahaarav julgus, justkui keelust üleastumisest tulenev lapselik ning aina kasvav rahulolu ja joovastus, siiras lauluhääl ülistamas kodumaad – see kõik tuleb otse südamest ega ole teeseldud. Puhas muusika, mis jõudis minu hingeni, kinnitas üha suurenevat uhkust oma väikse riigi ja ta elanike üle ning kokkuvõttes andis kinnitust, et eestlane olen ja eestlaseks jään.
Tänu eesti muusikale olen end leidnud. Pole enam kõrvu kriipivaid ebakõlasid minu sisemuses, seal valitseb harmoonia ning rahulolu. Siiski ei ole ma loobunud Eesti heliloojate uute paladega tutvumisest ja ka muusikaajaloos tuhnimisest ning nüüd esitan heliteostele veelgi kõrgemaid eesmärke saavutamaks minu poolehoid. Nüüd tead, et elamus Eesti muusikast suudab eestlase jaoks olla midagi palju enamast kui ükskõik millise välismaalase loomingusse kuulunu.
Grete Ling
Rakvere Reaalgümnaasiumi 12. kl õpilane