Võib-olla olen jätnud hoopis midagi tegemata. Ma pole seadnud endale eesmärke, mida peaksin iga hinna eest saavutama. Mulle on alati tundunud, et liigun pikkamööda, aga võib-olla ongi hea, et ma pole end spurtides ja üksikuid kõrgusi võttes ära raisanud. Eesmärk on protsess ja arenemine. Suure koormusega perioodidel tuleb osata end organiseerida, ei ole vaja häält ja ennast mõttetult kulutada. Ma ei fetišeeri oma häält, aga ei ole lasknud talle ka liiga teha, ei endal ega ka kellelgi teisel. Minu häälele sobimatutest teostest olen samuti hoidunud.
Elan põhimõtte järgi, et mina olen muusika teenistuses, mitte vastupidi. Ennast ei tohi üle tähtsustada ega liiga tõsiselt võtta.
Kuidas sa muusikasse jõudsid?
Paljud lauljad räägivad, kuidas nad teadsid juba lapsena, et tahavad kindlasti lauljaks saada. Minul pole seda unistust kunagi olnud, ei väiksena ega ka hiljem. See kõik kuidagi juhtus ja kujunes. Olen küll lapsest saadik laulnud ja solistina esinesin juba koolis, aga see oli väga loomulik ja endastmõistetav tegevus, mida ma ei pidanud ülemäära oluliseks.
Enne kooli elasime Oja tänavas, praegu on selle nimi Uus-Maailma. Tore pisike tänavake, kus kõik tundsid kõiki. Korraldasime seal muu tegevuse kõrval kahe-kolme naabermaja lastega kontserte. Jagasime omavahel ära, kes mida laulab ja loeb. Kutsusime tänava elanikud publikuks, täiskasvanud tõid kodunt toolid kaasa, voodilinadest eesriided käisid kinni-lahti. Piletid, kniksud ja plaksutamine – nagu kontsert ikka. Nii me oma suved seal väikses hoovis keset lilli ja õunapuid veetsime. See oli vahva ja lõbus, kellelgi meist polnud erilist kihku päris lavale jõuda. Me lihtsalt mängisime kontserti nagu mängisime ka poodi või kooli. Mu isa hakkas mind küll naljatamisi “artistiks” kutsuma.
Kui vahetasime elukohta, sattusin ma hoopis Kadrioru kanti. Alustasin ka õpinguid Narva maantee lastemuusikakoolis, klaveri erialal. Mul vedas ja sain oma õpetajaks Dora Geruhmanova, kes oli ise hea pianist ja Bachi asjatundja. Tänu temale mängisin algusest peale eriti palju Bachi, võitsin isegi paaril konkursil kohti. Õpetaja vedas mind ka mitu korda Anna Klasi juurde ette mängima ja nõuandeid saama. Ma arvan, et minu suur huvi ja kiindumus Bachi muusika vastu algas just toona. Väga hea oli ka õpetaja Sõber, kelle tundides sain tugeva põhja solfedžos. Muusikuks saada polnud mul mingitki kavatsust, see oli lihtsalt hariduse loomulik osa, kuigi mängisin klaverit päris hästi ja lõpetasin lastemuusikakooli kiitusega.
Oli sul siis mõni teine ala silmapiiril?
Õppisin 42. keskkoolis, mis oli saksa keele erikool, praegune Kadrioru gümnaasium. Saksa keelt õpetati süvendatult esimesest klassist peale, nii et kooli lõpetades oli keeleoskus päris korralik. Ühegi teise aine suhtes mul erilisi eelistusi polnud ja ma arvestasin võimalusega, et lähengi saksa keelega edasi. Aga kuna mul oli ka muusikas põhi olemas ja suurema vaevata varnast võtta, kaalusin ka konservatooriumi varianti. Muusikuambitsiooni polnud mul ikka veel tekkinud ja seetõttu tundus muusikapedagoogika eriala mulle alustuseks päris hea mõte, millest hiljem juba edasi vaadata. Seda enam, et olid ju seitsmekümnendad ja meie ajal kestis lapsepõlv kuidagi kaua, pragmaatiline tulevikku vaatamine ei tundunud küll kõige tähtsam. Kõik oli ju niigi üsna ette määratud ja võimalused piiratud.
Kuna konservatooriumi sisseastumiseksamid olid varem kui teistes koolides, siis sinna ma sattusingi. Koolis oli tohutult palju aineid, aga mul oli seal tänu lastemuusikakoolist saadud heale ettevalmistusele kerge ja ma sain tegelda hoopis minu jaoks tõeliselt huvitava teemaga. Nimelt käis meil Üliõpilaste Teadusliku Ühingu liinis koos sotsioloogia ring, kus me viiekesi, Heidi Pruuli, Reet Remmel, Jaan Ross, Kai Klein ja mina, uurisime psühholoogia ja sotsioloogia põhitõdesid. Ringi juhtis Jüri Plink, pealegi väga entusiastlikult. Sellesse aega mahtus hulganisti huvitavaid loenguid, kohtumisi, palju põnevat lugemis- ja uurimismaterjali. Tookord sain ka teadusliku töö kogemuse, sest nii oma kursuse- kui ka diplomitöö seostasin sotsioloogiaga ja viisin läbi päris ulatusliku uuringu konservatooriumi üliõpilaste ja mõnede keskkoolide õpilaste seas. See haaras mind ikka tõeliselt.
Õnneks ei jäänud ka muud ained soiku. Jälle vedas mul klaveriõpetajaga, õpetaja Reiljan hoidis mu pianismi taset. Tiina Kiilaspea ja Harri Otsa hoolitsesid solfedžo eest, väga huvitav persoon oli harmooniaõpetaja Karl Sillakivi. Eriti meeldisid mulle filosoofialoengud.
Aga mina tulin tegema intervjuud lauljaga…
Ah jaa, laulmine! Sellega mul jälle vedas. Esimesel kursusel sattus mu hääleseade õpetajaks Elsa Maasik, kellel oli siis peale minu veel ainult üks õpilane ja seega palju aega. Tema leidis kohe, et mu hääl on midagi erilist ja sellega oleks tore tegelda. Elsa Maasik asuski kohe lauljate programmi kallale, et mind laulu erialale üle viia. See oli tema kindel plaan, millele mina väga vastu punnisin. Mind see ettevõtmine eriti ei huvitanud, ennekõike seetõttu, et laulukateeder on meil alati olnud väga ooperikeskne. Aga mina kasvasin ju Bachiga.
Laulsin Elsa Maasikuga siiski läbi suure osa lauljate repertuaarist, ka ooperiaariaid, kuigi väga kuumi tundeid see minus ei tekitanud. Aga laulmistehnika põhitõed ja aimu hingamisest sain kätte ja see ongi peamine. Kinnitust sellele leidsin ka mõned aastad hiljem, juba kammerkooris töötamise ajal, kui käisin Rootsis Lilian Gentele juures laulutunde võtmas. Seal keskendusin ma rohkem just barokile ja sain kindlust juurde. Hiljem mujal maailmas projektides kaasa tehes olen kohanud paljusid soliste, kes on jõudnud laulmiseni mõne teise eriala kaudu. Väga sageli on neil algselt hoopis kantori või instrumentalisti haridus. Minus tekitas huvi ennekõike muusika ise, repertuaar, millega ma kokku puutusin. Repertuaari kaudu tekkis huvi laulmise kui protsessi vastu. Lauljal peaks olema ka teatud annus edevust ehk enda näitamise soovi, aga seda on mul alati nappinud.
Mingil hetkel pidi laulmine siiski su elus oluliseks saama?
Kui ma
Ühel päeval seisid selle koori ees solistina.
Kõige suuremaks magnetiks kammerkoori juures kujunes minu jaoks just repertuaar. Muusika, mida laulsime, läks täpselt kokku minu maitsega ja kattus minu arusaamisega ilusast muusikast. Kammerkoor arenes ja liikus suurte sammudega suurvormide poole ning solistid kasvasid koori seest. Üheks esimestest tõsisematest teostest oli mulle Bachi “Magnificat”. Minu ujedusest aitasid üle saada juba varasem suur Bachi-huvi ja tugev põhi saksa keeles. See teos andiski mulle otsustava tõuke hakata esinema ka solistina. Hiljem laulsin kammerkoori Bachi ja Pärdi sarjas mitme kantaadi soolosid ja hakkasin ka ise ennast rohkem solisti rollis nägema. Soolosid muudkui lisandus ja mind hakati kutsuma ka teistesse projektidesse peale kammerkoori. Praeguseks olen ma teinud solistina koostööd suurema osaga eesti dirigentidest, ansamblitest, orkestritest ja kooridest.
Kõige pidevam ja kandvam koostöö kammerkoori kõrval on mul olnud Heiki Mätlikuga, kellega oleme koos musitseerinud juba kuusteist aastat ja andnud välja viis plaati. Huvitav oli ka Haapsalu vanamuusika festivaliga seotud aeg, koostöö ansambliga Corelli Consort, kelle puhul on mulle sümpaatne olnud missiooniliin, mida nad juba aastaid ajavad. NYYD Ensemble ja Olari Elts on kutsunud mind tegema nüüdismuusikat, samuti ERSO ja veel paljud teisedki. Erilisele kohale jääb koostöö Tõnu Kaljustega. Mõtlen siin ennekõike just soolode laulmist. Ühele alles kujunevale muusikule on väga tähtis, kellega ta koos areneb, kellega ühte meeskonda satub. Sellest võib sõltuda kogu tema edasine käekäik. Minul igal juhul vedas sellega, isegi väga.
Sinu ja Heiki Mätliku plaadi andis viimati välja suur ja väga hea mainega plaadifirma Harmonia Mundi. Miks just vene romansi kava?
Tavaliselt on meie projektide algatajaks Heiki, aga seoses ühe kontserdiga Mäetaguse mõisas sündis minul vene romansi kava idee. Tõuke andis tol kontserdil valitsenud tšehhovlik meeleolu koos akna taga aeglaselt langeva lume ja kahkja päikesevalgusega. Kuna ma olen üldiselt üsna sissepoole elav inimene, tajungi maailma just läbi kujundite ja aistingute. Ja saan tihti neist kujunditest tugeva impulsi mitte ainult mõtlemiseks, vaid ka tegutsemiseks.
Vene romanss on üks neid žanreid, millel on väga konkreetne ja selge imago. Üks selle võti on kaunis poeetiline tekst, mis on mulle vokaalmuusika juures alati väga oluline. Valisin välja laulud, mille sõnad pärinevad tõeliselt suurtelt poeetidelt — Puškin, Lermontov, Fet ja teised. Teiseks on kitarr see, mis annab vene romansile erilise paindlikkuse, intiimsuse ja iseloomuliku värvi. Seda muusikat saab laulda ka väga vaikselt, peaaegu ohates, tänu sellele on hääles võimalik luua hästi lai värvigamma. Üldse on vene keel mu teine kodukeel, seda räägin ma oma isaga. Niisiis, tundsin end selles žanris piisavalt koduselt ja kindlalt, et vormida üks ilus kava. Pealegi tundsin ma vajadust tuua esile vene kultuuri peenemat, tundlikumat ja elegantsemat poolt, sest meie kultuuriruumis kannab venega seostuv teatud märki lähiminevikust, tihti teenimatult paljugi. Andsime romansikavaga päris palju kontserte, kusjuures suure menuga, ja lindistasime selle materjali, rohkem justkui iseendale. See salvestus jõudis aga kammerkoori ruumides juhuslikult Harmonia Mundi produtsendi Robina Youngi kõrvu ja tema avaldas kohe soovi see plaadina välja anda. Robina on väga hea intuitsiooni ja maitsega, kõrgelt erudeeritud isiksus, ja tema ettepanekut võtan ma erilise komplimendina.
On veel üks muusik, kellega koostöösse suhtun ma kui tunnustusse. See on maestro Neeme Järvi. Mul on olnud õnn osaleda mitmes tema projektis, eriti jäävad meelde Mozarti ja Poulenci teoste esitused. Temaga koos musitseerimine on suur kingitus.
Kammerkoor on olnud nii mõnegi särava liini algataja ja arendaja Eestis, mõeldes näiteks suurele hulgale “maale toodud” vaimulikele suurvormidele või kontsertidele Tormise muusikast, kus kammerkoor tegi “ajupesu” ja näitas asju sellise nurga alt, mida muud allikad tookord, kaheksakümnendate keskel, veel ei näidanud.
Ka see on kompliment, sest järelikult on meie tööl tulemused ja tagajärjed. Sel ajal, kui me hakkasime suurvormidega sellises mahus ja nii järjekindlalt tegelema, ei olnud Eestis vaimuliku muusika esituse alal väga kindlaid traditsioone veel kujunenud. Selleks olid ju objektiivsed põhjused, aeg oli selline. Ei saa muidugi ka öelda, et vaimulikke suurvorme polnud üldse esitatud — Roman Matsovi Bachi-ettekandeid meenutame vahel praegugi.
Kaheksakümnendatel oli vaimuliku muusika esitamisel lisaks kunstilisele ka muu tähendus. Sellega sai näidata oma hoiakuid ühiskonnas, kus teisitimõtlemine oli seotud teatud riskidega. Tol ajal oligi kammerkooril meie kultuuripildis eriline koht, kuna võtsime oma tegevusega ühiskonnas toimuvast osa ja saime selles oma vahenditega kaasa rääkida. Näiteks koos Veljo Tormise ja Hando Runneliga. Kindlasti tundsid Tormise-Runneli kava lauldes teised lauljad nagu minagi, et olime laval millegi suurema teenistuses, et saatsime midagi korda ja ütlesime välja tol hetkel aktuaalse sõnumi, mida kunst veelgi võimendas. Vokaalmuusika on žanr, milles saab sõnaga palju ära teha. Kuid eelkõige pani Tõnu töö aluse teatud kõlaesteetikale ja sügavale huvile barokkmuusika vastu, nii tookord kui hiljemgi. Tema hea muusikaline maitse ja vaist aitasid paljudest kontsertidest teha tõelise elamuse, selle tähtsust ja suurust on raske üle hinnata.
Mida mäletad koori esimestest reisidest?
Välisreisid algasid aastal 1983. Esimesteks olid sõidud Soome ja Saksamaale, siis Poola ja Veneetsiasse. Suuremaks välismaal tuuritamiseks läks alles pärast 1990. aastat. Aga algusaegadest on kõige eredamalt meeles hoopis sõidud mööda Nõukogude Liitu. Igaüks neist oli värvikas, eriline ja muljeterohke. See oli nagu imedemaa, kus olukorrad ei kordunud ning kõik tundus tihtipeale uskumatu. Need reisid olid pikad, kolm-neli nädalat oli tavaline sõit. Käisime läbi peaaegu kõik liiduvabariigid, Kamtšatkani välja, paljudes kohtades mitu korda. Siiski meenutavad kõik koori vanad lauljad kõige esimest Usbeki reisi, sellest räägitakse legende. Mitte miski pole seniajani suutnud seda ületada, kuigi reise on ju olnud väga palju. See oli 1982. aasta sügisel, festivalist Taškendis saadeti esinejad mööda vabariiki laiali. Meie sattusime Termezi, mis oli päris kinnine piiritsoon, kuhu eurooplasi naljalt ei sattunud. Olime seal kümme päeva, külastasime iga päev umbes kaheksat kolhoosi, igal pool laulsime natuke. Mõnes kohas piisas ainult ühest laulust, sest neile seal oli tähtsaim vastuvõtt ja kostitamine. Külluslik, heast-paremast lookas lõunalaud oli igal pool ootamas. Parteieliit saatis meid kogu aeg, ulatas oma käega viinamarju ja šampust, kui suplesime veehoidlas või puhkasime puude vilus tuliuutel välivooditel pioneerilaagris, kus tol päeval polnud ühtegi pioneeri. Kui tahtsime poodi minna, pandi ümberkaudsete tänavate liiklus seisma ja pood tehti teistest ostjatest tühjaks. Roosisülemid olid igal õhtul meie hotellis vanne üle ujutamas. Ja kogu aeg soe, päike. Paradiis! Olime siis kõik enam-vähem ühevanused, kakskümmend viis-kuus-seitse, ja pikad sõidud ei tundunud nii rasked. Nalja sai palju.
Kas mõni esinemiskoht on sulle teistest rohkem pakkunud, tekitanud erilise tunde?
Ma ei ole suur mälestuste heietaja ja minevikus sobraja. Mis olnud, see olnud, tuleb tegutseda praegu ja vaadata ettepoole. Tähtis on protsess, liikumine. Ka iga kontsert on osa liikumisest, mitte omaette eesmärk, mille täitumise paistele võiks end peesitama jätta. Kontserdipaigana meeldib mulle alati kirik, muidugi kui seal liiga külm ei ole. Kirikus on hea laulda, kas või juba akustika pärast. Pealegi satub kirikus tehtava kontserdi kavasse tavaliselt selline muusika, mis mulle rohkem korda läheb. Kontserdisaali glamuur ei võlugi mind nii väga.
Rohkem jäävad meelde ikka kontserdid, mis seotud millegi ekstreemsega. Nagu siis, kui reisisime Jaapanisse. Tunde lennukis, ümberistumistega rongisõidud, magamata-pesemata. Rongilt otse kontserdikohta ja tunni aja pärast proovi. See poleks veel midagi, aga proov oli avalik, saal rahvast täis. Jaapanis ongi selline traditsioon, et peaproovidesse kutsutakse ka publik, sinna tullakse just koos lastega. Seega oli see proov nagu kontsert. Esitasime Bachi “Magnificati”. Kõigil jalad tudisesid, keha oli nagu kaaluta olekus. Aga kui hästi me laulsime! Pingeid polnud, neile ei jätkunud enam ruumi.
Ka USA turnee on meeles, kui laulsime üksteist korda järjest Mozarti ja Pärdi litaaniaid. Eranditult kõik kontserdid lõppesid ovatsioonidega, inimesed lausa hüppasid püsti nagu üks mees. Aga kolmenädalane tuur, mida praegusel ajal teeme küll ainult Ameerikasse ja sedagi mitte igal aastal, on tõeline katsumus. Iga päev kontsert uues kohas, iga päev paki oma kohver kinni-lahti, jälle lennujaam, tihti mitu ümberistumist. Otseselt ei teegi nagu midagi, aga samas oled rakkes ja ebamugavas olukorras. Siis pead ise vaatama, kuidas end säästa, et õhtul laval hakkama saada. Ringreisil olles pead tihti paljust huvitavast loobuma, et kontsert kindlasti õnnestuks. Ega publik ju küsi, kas ja miks oled väsinud. Ja ennekõike tahan ma end iseenda ees hästi tunda, ei ole nõus igasuguste vabanduste taha peitu pugema.
Kuidas on võimalik nii pikka aega ühendada laulmine koori ees ja koori sees?
Ma laulan ikka nii nagu laulan, ega ma siis äkki ühel hetkel ei hakka poole häälega laulma. Tuleb muusika suhtes aus olla ja täita kõike seda, mis noodis kirjas on. Kõik dünaamika- ja artikulatsioonimärgid on ju kirja pandud. Ja see ongi võti. Kooriteostes on päris palju selliseid lõike, kus äkki tuleb laulda soolopartii koori seest. Sellised soolod on kord pikemad, kord lühemad. On lõike, mille kõrval isegi aaria suurvormist tundub kerge. Või isegi soolokontsert. Soolokontserdil vastutad ainult enda eest ja ka juhid ning kujundad tempod, meeleolud ja dünaamikad ise, aga kooris oled ikkagi kellegi-millegi juhtida ja osake suurest tervikust, kuhu pead ideaalselt klappima. Vastutus on teine.
Mis peaks küll olema põhjus, mis sind kammerkoorist ära viiks?
Nagu lasksin asjadel voolata ja kujuneda koori tulles, nii ei tee ma mingeid prognoose nüüdki. Ma pole elus midagi plaaninud, miski pole mu juurde tulnud püstitatud eesmärgina.
Aga täielik elukoha muutus, kolimine Tallinna kesklinnast maale, nõuab ju ometi plaanide tegemist?
Kõik, mis minuga elus juhtub, on pealtnäha juhuslik, aga samas mu elustiili vältimatu osa ja otseses põhjuse-tagajärje seoses. Linnaelu plussid kahanesid minu jaoks ühel hetkel nullini. See, mida tavaliselt linnaelu eelisteks peetakse, pole mulle oluline. Tundsin pikka aega puudust kõigest sellest, mida mu praegune elu mulle pakub. Loodus, taevas, vaikus… Muidugi on minus ka teatud annus individualismi, eraklikkust, soovi otsida eraldumise võimalust.
Tahtsin näha, mis elus tegelikult toimub, kuidas käib looduse ring. Meie majal on maast laeni aknad, õieti nagu klaasist seinad, mis lasevad toal ja õuel kokku saada. Samas on see nagu suur maal, kõige täiuslikumalt loodud ja pidevas muutumises ja liikumises, kogu aeg toimub midagi huvitavat. Mu meeled on kodus olles alati haaratud. Pealegi on maal elades võimalik alati välja minna ja midagi ära teha. Mul pole kunagi igav. Õieti ei mäleta ma lapsest saadik, et oleks olnud mõni hetk, mil ei tea, mida igavusest peale hakata.
Oled alati mõjunud väärikalt. Ei kujuta ettegi, et keegi söandaks sinu seltskonnas ropendada. Kas see veidi aadellik hoiak on kodunt kaasa tulnud?
Ma olen igasuguse mõttetu müra koha pealt väga tundlik. Nii inimestevahelistes suhetes, olmes kui ka töös. Ma ei talu robustsust ja ebadelikaatsust enda ümber, siis ma kohe kapseldun. Võib-olla otsin lihtsalt kõiges ilu ja tasakaalu. See on mu sees vanematest, loomusest, kasvatusest. Igasugune räigus ja vääritus teeb mulle haiget. Olen paras esteet ja hoidun kõigest, mis võiks mu meeli või olemist kuidagi määrida.
Kas vaatad midagi televiisorist? Millega sa veel oma aega täidad, peale muusika?
Televiisorit vaatan ma siis, kui õues midagi teha ei saa. Aiaks on mu maja ümbrust ehk raske nimetada, need paar lillepeenart ja roosipõõsad kujunevad millalgi kindlasti millekski suuremaks, aga see võtab veel aega. Aeg-ajalt tulevad mulle peale käsitööpuhangud. Siis ma koon järjest pikka aega või siis jälle heegeldan. Aga sel pole enamasti mingit pragmaatilist eesmärki, mulle lihtsalt meeldivad mõned ilusad tegevused. Ka selle tegevuse tulemus võib kujuneda ilusaks, aga see pole esmatähtis.
Televiisorist meeldib mulle vaadata persoonisaateid, eriti vene kanalitelt. Näitlejatest, kunstnikest, kirjanikest, muidu huvitavatest ja tarkadest inimestest. Mulle meeldib jälgida arutlusi, ainult mitte siis, kui läheb näägutamiseks või kellegi süüdistamiseks. Muidugi meeldivad ka loodus- ja ajaloosaated.
Ma loen palju, eriti huvitavad mind biograafiad ja ajalugu. Ja pole kuhugi kadunud ka minu psühholoogiahuvi. See kõik kokku õpetab elu komplekssemalt nägema, väljuma oma kitsast teemast, rahuldab mu huvi inimese olemuse vastu. Ka kujutav kunst ei jäta mind ükskõikseks. Impressionism on mu eelistus olnud alati, just pooltoonide, valguse-varju mängude ja õhulise faktuuri tõttu. See on see, mida ma otsin ka muusikast ja tahaksin oma häälega edasi anda.
Ei kujuta ette, et vaimustuksid lauljast, kes inimesena on ehk veidi piiratud.
Kõiki lauljaid muidugi tunda ei saa. Kuid ka häälevärvi ja esituse iseloomu järgi on võimalik aru saada, mida inimene endast kujutab. Ilusast häälest üksi on vähe. Kui kellegi laulmine haarab ja liigutab sinus mingeid keeli, siis see ongi meeldimise alus. Mind huvitab intelligentne laulmine, see on ju kuulda, kas laulja ka mõtleb ja tunneb või täidab lihtsalt vokaal-gümnastilisi ülesandeid.
Viimasel ajal ma kodus eriti muusikat ei kuula, eelistan vaikust. Ja kui kuulan, siis pigem instrumentaalmuusikat, džässi. Kui lauljana alustasin, kuulasin vokaliste sagedamini. Mõni meeldis rohkem, mõni vähem, aga ma pole kunagi endale kedagi eeskujuks seadnud. Ka uut teost õppima hakates ei kuula ma tavaliselt kellegi teise esitust. Üldse arvan ma, et iga kunstnik on unikaalne ja kordumatu. Igal lauljal on ju oma eriline tämber, oma viis end näidata — kes on tagasihoidlikum, kes tulisem, kellele sobib üks stiil, kellele mõni teine. Aga ma ei saa eriti aru võrdlemisest ja vastandamisest põhimõttel “parem—halvem”. On mingi tase, millest alates saab ettekannet nimetada kunstiks. Kui see on arvestatav, siis sellest edasi tuleb juba tasand “meeldib—ei meeldi”, “puudutab—ei puuduta”. Seepärast on mulle võõras ka konkursside korraldamine, kuna laulmine on siiski liiga subjektiivne tegevus ja mingeid ühiseid mõõdupunkte on sel alal raske leida. Laulmine ei ole ju sport, kus saab midagi mõõta sekundite ja sentimeetritega. Tihti kuuleb, kuidas üks või teine muusik läheb konkursile, et ennast proovile panna. Aga selle tulemus ütleb ju midagi ainult selle hetke kohta, mingi aja pärast tuleks mõõta uuesti… Reaalne kontserdielu paneb niigi iga lavaleminekuga proovile.
Võib-olla on ka tänu sellele sinu hääl nii äratuntavalt eriline, et sa pole kramplikult millestki hoidunud, aga pole end ka ühegi teise laulja lainele häälestanud?
Laulmine ei ole kunagi tähtsam kui muusika ise. See ei ole paljas füüsiliste harjutuste kogum, vaid mõtlemise ja tunnetuse tulemus, sulam. Loomulikult peab keha teadma, mida teha selleks, et häält õigesti juhtida. Lugu õppima asudes pean ma kõigepealt tajuma seda tervikuna, koos harmooniaga. Siis saab varsti selgeks teose tempo, temperatuur, artikulatsioon. See kõik tuleb iseenesest, seda ei saa lihaseid pingutades endale esile manada. Tehnika tuleb ise muusikale ja mõtlemisele järele, mitte vastupidi. Ei anna lugu ennast kätte läbi paljude valju häälega läbilaulmiste. Interpreedi ülesanne on noodipilt läbi näha, tunda ja mõista, kuidas selle looja on tahtnud seda kõlama panna, tuleb olla nagu tõlk. Ajaga õpid oma tunnetust ja tehnikat rohkem usaldama, siis lubad endale ka rohkem vabadust. Mulle tundub, et oskan end juba paremini tasakaalustada ja vajalikku mittevajalikust eristada, aga otsingud kestavad ikka edasi.
Mis peab muusikas sisalduma, et sa tahaksid seda kuulata või esitada?
Sellele küsimusele on eituse kaudu kergem vastata. Mind jätavad üpris ükskõikseks teosed, mis põhinevad mingitel hääle- ja kõlaefektidel: häälikutele, kahinatele, sosinatele, plõksudele, plaksudele üles ehitatud lood. Seda liiki teoseid leiab rohkem muidugi koorirepertuaaris, sooloteoses see efekt ka eriti ei töötaks. Tihti võib selliseid teoseid minu arvates liigitada ka mõne muu valdkonna alla kui muusika.
Teos on huvitav, kui iga selle ettekanne on isikupärane, kui see muutub vastavalt esitajale, kui iga interpreet saab sellele omalt poolt midagi juurde pakkuda. Kõige rohkem olen ma vist siiski laulnud barokkmuusikat, Mozartit, Haydnit, päris palju eesti heliloojate teoseid, nüüdismuusikat. Muide, praeguse aja eesti heliloojatest on mulle eriti lähedased Tõnu Kõrvits ja Galina Grigorjeva. Neis ma tajun sedasama poeesia- ja siirusepüüdlust, mis mindki muusika juures hoiab. Aga ükskõik mis stiilis teosega on tegemist või kes on autor — muusikas peab olema hinge ja kirge, see ei tohiks mulle mõjuda kalkuleeritu või konstrueerituna.
Mis keeltes sa end veel koduselt tunned peale eesti, vene ja saksa?
Räägin ka inglise keelt, see on tulnud ajaga ja rohkem nagu elu ja olude sunnil. Lühikest aega õppisin ka prantsuse keelt ja kuigi see jäi kuidagi unarusse, on mul sellest perioodist palju kasu olnud ja olen saanud sedagi keelt pisut kasutada. Lauljana olen kokku puutunud paljude keeltega ja et end võõrkeeles lauldes hästi tunda, tuleb ennast kas või pisutki sellega kurssi viia. Õnneks on mul päris hea keelekõrv ja hääldus kukub tavaliselt päris ehedalt välja, kuid sellest on ju vähe. Oluline on teada ka sõnade tähendust, et neile õige varjund anda. Seetõttu otsin ma tavaliselt minu jaoks uue keele puhul võimaluse võtta mõned tunnid. Nii olen ma ka rohkem hispaania, vähem portugali keelega pidanud tegelema. Kõnelemiseks on kokkupuude nendega aga liiga kasin.
Miks sa endast nii harva räägid?
Inimestega suhtlemine tundub mulle habras. Ennekõike peab endast rääkimiseks tekkima mingi vastastikune siiras huvi, mis toetub usaldusele. Tühja vadistamist ma ei vaja ja igast oma sammust ei pea kogu aeg kuulutama. Ja pealegi — mis siin ikka rääkida, teod räägivad enda eest ise. Kes tahab seda märgata, see märkab, kes tahab kuulata, see kuuleb, ja kes tunneb huvi, see küsib. Oma publikule olen ma tänulik, et ta ikka ja jälle huvi tunneb ja küsima tuleb.
Praegu, mil vastupidiselt sinule just nimelt armastatakse igast oma sammust kuulutada, võib selge maailmapildi ja targa filtrita inimene suure lärmi sisse ära eksida.
Tuleb loota, et tal veab ja keegi või miski tõmbab ta sellest välja. Aga ma ei usu, et ilus ja hea võiks jäädavalt pealiskaudsuse alla mattuda. Vastupidi, ma arvan, et just ilus ja hea maailma käekäiku määrabki. Vastasel juhul oleks maailm juba kokku kukkunud. Nähtamatud kuldsed niidid traageldavad õiged asjad kokku. Praegusel ajal võib jääda mulje, et ükskõik mis alal läbi löömiseks on vajalik enese kõvahäälne eksponeerimine ja reklaam. Kardetakse, et tundliku ja delikaatsemana võib jääda teiste varju. Sellega tekibki palju müra ja pilt hägustub — ei saa enam aru, mis on tegelikult väärtuslik, ja pealiskaudsuse tagant sisu otsimine võib osutuda tulutuks. Võib-olla olen liiga suur idealist, aga arvan, et mingil moel on õiglus ja objektiivsus siiski olemas ja see määrab asjade püsimise. Ma usun, et aeg ja elu selekteerivad õige valede hulgast välja.
Vestelnud ANNELI REMME
VALIK HELIPLAATE KAIA URBI SOOLODEGA
Kaia Urb ja Heiki Mätlik:
Marje Sink. Jõululaulud / Christmas Songs. Tunne Kelam, 2005.
Russian Romantic Songs. Harmonia Mundi, 2005.
El silencio — Vaikus. Kuldar ja Marje Sink. Ema ja poja laulud. Eesti Raadio, 2002.
Significatio. Eesti Raadio, 2000.
Kaia Urb ja Heiki Mätlik. Kaia Urb / Heiki Mätlik, 1998.
Kaia Urb ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor:
A New Joy. Harmonia Mundi, 2006.
Arvo Pärt. Da pacem. Harmonia Mundi, 2006 (Grammy Award).
Baltic Voices 3. Harmonia Mundi, 2005.
Baltic Voices 2. Harmonia Mundi, 2004.
The Powers of Heaven. Harmonia Mundi, 2003.
Antonio Vivaldi. Gloria. Settings from the Mass and Vespers. Carus-Verlag, 2003.
Baltic Voices 1. Harmonia Mundi, 2002.
Antonio Vivaldi. Salmi a due cori. Carus-Verlag, 2002.
Wolfgang Amadeus Mozart. Litaniae. Carus-Verlag, 2000.
Wolfgang Amadeus Mozart. Vesperae et Litania. Carus-Verlag, 2000.
Eesti lauleldused. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 1999.
Arvo Pärt. Kanon pokajanen. ECM, 1998.
Erkki-Sven Tüür. Cristallisatio. ECM, 1996.
Arvo Pärt. Te Deum. ECM, 1993.
Kaia Urb on osaline ka Urmas Sisaski Missa nr 1, valiku Ester Mägi teoste, Peeter Vähi teose “2000 aastat pärast Kristuse sündi” ja paljude teiste teoste salvestustel.