Filharmoonia kammerkoor esitas Nigulistes jõuluteemalisi teoseid Finzilt ja Brittenilt.
Inglise heliloojatel on mingi äratuntav käekiri, mis laseb end tahtmatult nimetada “inglise helikeeleks”. Nii Finzi kui ka Britten kõlasid laupäeval Nigulistes kargelt, kurblikult ja läbikumavalt nagu Briti saarte sügishommik. Gerald Finzi (1901–1956), keda siinmail vähe teatakse, on üks populaarsemaid 20. sajandi inglise heliloojaid, kes kirjutas peamiselt väikevorme. Tema jõulustseenis “In Terra Pax” (“Rahu maa peal”) sopranile, baritonile, koorile ja orkestrile oli kandev roll Uku Jolleril, kelle aristokraatlik bariton paraku Niguliste võlvide vahele ära sulas.
Niguliste kirikus saab segamatult kuulata ainult orelit või a cappella koori, igasugusest muust muusikast jäävad kümnendaks reaks järele ainult puder ja kapsad. Kui hääle kõrvajõudmise aeg sõltub nii palju sellest, kus hääle tekitaja seisab, on ka dirigendil väga raske suurt koosseisu sünkrooni saada. Aga püha Nikolause imetegudest kõnelevat teost tuleb iseenesestmõistetavalt ette kanda pühale Nikolausele pühendatud kirikus, olgu selle akustilised tingimused millised tahes. Sopran Kaia Urbilt olid seekord nagu kammerlikkuse kammitsad kaotatud. Pole harjunudki tema suust nii jõulist häält kuulma – ja kuulda oli seda hea. Mis puutub koori, siis kõla oli tihe ja ühtlane, kuid jällegi akustikast tingituna kestsid kõik noodid kaks takti kauem kui vaja ning sõnadest arusaamine oli tugevasti raskendatud. Kammerorkester ei esinenud samuti vähemaga kui magusalt valus kõla ja isikupära, millele tehniline täiuslikkus oli kõigest eelduseks.
Publik laulis koraali
Britteni kantaati “Saint Nicolas” tenorile, klaveriduole, segakoorile, keelpillidele, löökpillidele ja orelile on Eestis varemgi enne jõule ette kantud. Teos jutustab Myra linna piiskopi, edaspidi laste, meremeeste ja rändajate kaitsepühaku Nikolause elulugu. Väikest Nikolaust kehastanud muusikakeskkooli poisil Kristjan-Jaanek Möldril on väga ilus hääl ja vajalik helistikutunnetus, et reipas miksolüüdilises saginas mitte kaotsi minna. Kui Mati Turi otsustas olla lüüriline, siis oli tema lüürika tõesti sulamapanev. Kai Ratassepa ja Mati Mikalai duo klaveri taga suhtus ettevõtmisse vajaliku uljusega. Paul Hillier oli kõigi osatäitjate inglise keele hoolikalt üle lihvinud.
Brittenil kui ooperiheliloojal on tegevuse kajastamiseks muusikalises dramaturgias väga täpne käsi. Eriti hästi tuleb see esile näiteks stseenis nälgiva rahva ja sissesoolatud poistega, aga ka laevahukustseenis teel Palestiinasse, mis Krista Kaera tõlkes kõlab järgmiselt: “Vesipüksid kõrgusid majesteetlikult ning laeva pillutati ahtris ja pakkis, traaversis ja tagurpidi, seda valgustas välgu kahkjassinine helk ning kõik pardalolijad hüüdsid: “Oleme kadunud!”.” Üldse on “Püha Nikolaus” muusikaliselt väga värvikas, luues kohati jumalateenistuse, kohati kroonimispidustuste meeleolu. Kaasa aitab ka publiku sissetoomine kahes koraalis, mis Eestis on inimeste häbelikkuse, muusikalise kirjaoskamatuse ning koguduselaulu vähese leviku tõttu ehk raskendatud, kuid ometigi tore.
Filharmoonia kammerkoori ürituste puhul torkavad alati silma stabiilsus ja korralduslik kvaliteet. Nad ei valmistu paaniliselt harvadeks kontsertideks, et siis nädalaid taastuda. Neil on vankumatu rütm: proov-proov-kontsert-reis. Nii moodustub nende hooaeg, kus on alati kuulata midagi vana ja väärtuslikku ning avastada midagi uut.
Kontserdiõhtu
Jõuluteemalised helid
“Püha Nikolaus Nigulistes”
••Kavas: Gerald Finzi “In Terra Pax”, Benjamin Britteni “Saint Nicolas”
••Esitajad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna kammerorkester
••Dirigent: Paul Hillier
••Solistid: Kaia Urb (sopran), Uku Joller (bariton), Mati Turi (tenor), Eda Peäske (harf) jt
••Laupäeval, 16. ja pühapäeval 17. detsembril Tallinnas Niguliste kirikus