Kui Niguliste kirikus salvestati 1997. aastal ECMile «Kanon Pokajaneni» – seda tehti öösel, et linna müra segaks võimalikult vähe –, kulges töö üle kivide ja kändude. Kuskil hakkas tööle pump, siis oodati, millal vaibub reisilaeva mootori heli, vanalinnas sõitvast autost vibreeris maa, koerad haukusid… Kannatlikult oodati vaikust, seejärel lauldi jälle ja salvestati.
Ning siis, kui kõik hakkas juba klappima, kell neli hommikul, koos uue päeva valgusega, alustasid akna taga laulmist linnud… See äratundmise hetk, et looduse laulikud ei sega, vaid laulavad justkui kaasa ning on olukorras sees, on hästi meeles nii Arvo ja Nora Pärdil, Tõnu Kaljustel kui ka ECMi produtsendil Manfred Eicheril.
Ja nii nagu heliplaadil «Passio» on kuulda akende taga muusikaga kaasa mühisevad tuuleiilid, võib «Kanon Pokajanenit» plaadilt seda linnulaulu kuulates mitte ainult ette kujutada, vaid ta on tõesti neis helides olemas. Ajalik ja ajatu koos. Nagu see Arvo Pärdi muusikas ikka on, kui lähemalt uurida.
Helilooja enda kinnitusel on 8. sajandil tõenäoselt kirja pandud «Patukahetsuse kaanon» talle tugevat muljet avaldanud juba nendest aegadest saati, kui ta esmakordselt puutus kokku vene õigeusu traditsiooniga.
1990ndate algusse dateeruvad tema esimesed katsed neid sõnu muusikasse vormida. Siis küpses otsus panna kogu Kaanon muusikasse. Töö üheksa oodiga võimaldas Pärdil viibida enam kui kaks aastat nende tekstidega, pühendada ennast täielikult mõttele, mida nad edastavad. See tähendas tunnetamist, kuidas Kaanoni sõnad kõnelevad kõigi inimeste lootuse nimel, küündivad inimhinge sügavustesse, puudutavad meie suhet maailmaga.
Teksti struktuur, loogika ja muster tingisid helide mustri ehk muusika. Koos moodustavad nad patu tunnistamise ja puhastumise kaudu pürgimuse lunastuse suunas, ärkamise, helguse, rõõmu ja muutuse poole.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor laulis «Kanon Pokajanenit» esiettekandel 17. märtsil 1998 Kölni katedraalis, mis oli teose tellinud oma 750. aastapäevaks. Sellega kaasnes Tallinnas salvestatud plaat, mille kohta kogu maailmas on lausutud meedia kaudu ohtralt kiidusõnu.
Võib tagantjärele tunduda üllatav, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor on pärast seda esitanud pikka a cappella kooriteost väga-väga palju kordi igal pool mujal, kuid mitte Tallinnas.
Nüüd nad laulavad ja Kaljuste juhatab. «Tegemist pole tüüpilise kontserdi ega jumalateenistusega,» ütleb dirigent, «selle teose esitamine on alati nende kahe vahel.»
Arvo Pärt
«Kanon Pokajanen»
Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel.
30. ja 31. oktoobril kell 19
Niguliste kirikus