Rakvere Arvo Pärdi festival jõudis ka Tallinna: Metodisti kirikus esines Mozarti ja Pärdi muusikaga Paul Hillieri 1989. aastal asutatud ansambel Theatre of Voices. Neljale lauljale lisaks oli publiku ees keelpillikvartetist ja orelist koosnev saateansambel.
Pärdi ja Mozarti muusikal on mõni üldisem ühine joon ka. Näiteks helikõne sisemine ühtsus: meloodiates valitsevad helisuhted peegelduvad ka vertikaalis või vastupidi. Või muusikakõne sidusus: intonatsiooni muutumine on alati selgesti jälgitav. Õpetatud nüüdismuusika kõige sagedasem patt ongi inimtaju ignoreerimine.
Mozarti ja Pärdi kohting
Ansambel Theatre of Voices laulis kava esimese pooles Mozarti a cappella või tagasihoidliku saatega vaimulikke teoseid. Nimetus «häälte teater» pani paratamatult ootama efektset ja iga üksikhääle võlusid välja mängivat esitusstiili. Hääled – sopran Else Torp, kontratenor Christopher Field, tenor Wolodymyr Smishkewych, bass-bariton Paul Hillier – olid tõesti isikupärased, kuid eelkõige väga distsiplineeritud ja hea kooliga. Ja ansambelgi oli pigem kõlatasakaalu kui teatraalsust püüdlev. Hillierile omast vanamuusika vaimu oli läbi kava tunda ka vokaali ja instrumentaalkõla võrdsustamises (kuigi pillikõla ei olnud alati laitmatu).
Mozart vahetas sundimatult stiilikuubi. Sujuvate vokaliiside ja vaikselt väreleva vibrato’ga säras vaimulikus aarias «Ergo interest, an quis» ansambli sopran Else Torp. Ka offertooriumis «Alma Dei creatoris», surma eel lõpetatud ülituntud motetis «Ave verum corpus» ja paarkümmend aastat varasemas «Sancta Marias» kõlas klassitsistlik Mozart – mänglev vokaalstiil ja rõõmsad sümmeetriad.
Seevastu Vatikani lemmiku Gregorio Allegri samanimelisest teosest inspireeritud ja vaid 14-aastasena kirja pandud «Misereres» (1770) peegeldus vana vokaalpolüfoonia ja tuli kõige selgemini esile Paul Hillieri hoolikalt kõlafaktuuri vooliv käsi.
Arvo Pärdi muusikast kõlasid Grigori Kromanovi mälestuseks kirjutatud «Wallfahrtslied» (1984) ja «Stabat Mater» (1985) – tõsimeelne hüvastijätu- ja kannatusemuusika, milles veel ei kohta seda ebamaise rõõmu helki, mis mõnikord välgatab helilooja hilisemates töödes.
«Lahkumislaulu» täidab vaevaline tõusulaine, mis kulmineerub sõnades «Jehoova on su hoidja…», ja leplik randumine. Kriipivad häälteristumised annavad teosele ekspressionistliku ilme. Esituses häiris pisut mehaaniline fraseerimine.
Inimene otsib tõde
Keskendunud jutustusena loodud «Stabat Mater» haarab eelkõige oma pingelise dialoogilisusega.
Dialoogi ja kontraste on seal erinevaid: üksikhäälte vahel, instrumentide ja inimhääle vahel, kolmkõlade ja sekundiliikumiste, dramaatiliselt madala ja hüsteeriliselt kõrge registri vahel.
See dialoogilisus tõi juba selgemalt esile ansambli Theatre of Voices – Häälte Teatri mitmekesised sopranivärvid, meeshäälte pastelsed toonid ja elusa loojutustuse.
Aga nagu Pärdi kontserdil ikka, sai hea sõnum taas ülemaks kui ilunormid. Vähemasti rääkis sellest õnnitlejate ja autogrammisoovijate saba helilooja pingi kõrval.
Vaadates ja kuulates tuli mõte, et modernismi abstraktne vormiideaal oli ikka utoopiline küll: kunstnik võib ju otsida uudseid vorme, kuid inimene kipub nendest ikka Isa, tõde, ülimat harmooniat, armastust või muud säärast otsima.