Kitarrist Heiki Mätlik ja laulja Kaia Urb panid vene romanssidega kontserdikava kokku viis aastat tagasi. Pisut hiljem said need laulud Eesti Raadios salvestatud.


Seejärel andsid muusikud oma kulu ja kirjadega välja plaadi. Ja nüüd, mai alguses, ilmub plaadifirma Harmonia Mundi vahendusel seesama romansside kava müüki üle maailma.


Ootamatult ja ettekavatsemata on intiimsed, tundeküllased, väikeses ringis esitamiseks mõeldud laulud jõudmas n-ö päris suurele lavale.


 


Õigel ajal õiges kohas


Kümne muusikaametiga tegelev Heiki Mätlik ja juba paarkümmend aastat Eesti Filharmoonia kammerkooris laulev Kaia Urb on oma kammerliku kõrvaltegevusega äkki rambivalgusse kerkinud.


Vahest seepärast, et nad on igatsevaid vene armastuslaule tõlgendanud vaba hinge ja tundega. Pole järginud sissetallatud radasid?


Mätlik ütleb, et suurim oht romansside puhul on minna sentimentaalseks ja kreemiseks. Urb rõhutab laulude tekstist kerkiva tunde miniatmosfääri.


Kaia Urb: Kui me salvestasime kammerkooriga Rahmaninovi muusikaga kava, juhtus Harmonia Mundi produtsent Robina Young meie plaati juhuslikult kuulama ja vaimustus sellest. Ta ütles meile kohe, et see on nii ilus ja ta annab selle kohe välja.


Õigupoolest arenes lugu sellest, et Paul Hillieril oli suvel Haapsalus kontsert, kus ta harfi saatel laulis vanu keldi ballaade. Ma istusin koori direktori Anneli Undi kõrval ja sosistasin talle poole kontserdi peal kõrva, et see on oma meeleolult nii sarnane lauludega, mis me Heikiga tegime.


Tema küsis kuulata. Ja kui Unt meie salvestust oma kontoris kuulas, jõudis see seal juhuslikult ka Robina Youngi kõrvu.


Nii et me ei mangunud kedagi, ei pakkunud kuhugi.


Heiki Mätlik: Meie koostöö Kaiaga algas 1992. aastal. Praeguseks oleme koos teinud juba viis plaati. Eriti populaarne nendest on Villa-Lobose muusikaga – täiesti omas tempos, omades avarustes.


Urb: Romansid tulid hetke ajendil. Meil oli kord ridamisi kontserte mõisates. Oli pärastlõuna. Lund sadas, olid suured-suured aknad, kust paistsid lumega kattuvad puud.


Kahvatu loojuv päike helendas taamal. Ning äkki, keset esinemist, tundsin, et see on täpselt meeleolu, mida ma tahan laulda. Kohe pärast kontserti ütlesin Heikile, et me peame tegema vene romansse.


Uurisin raamatukogus läbi sadade romansside noote. Kõige määravam oli kõrge tundekvaliteediga tekst. Enamik neist lauludest on kirjutatud ju tohutult ilusale poeesiale. Seal on Lermontov, Nekrassov, Fet ja Tolstoi…


Üks põhimõte oli ka see, et püüdsin vältida klišeeks lauldud kuulsaid romansse. Otsisin laule, mis pole meie kõrvadesse stampe löönud, mis annaksid värske ettekujutuse sellest vene aristokraatse kultuuri osast.


Mätlik: Meie esitatud vene romansid kõlavad, jah, teistmoodi kui stamptõlgendused. Vene aristokraatia laulis neid peenemalt. See nähtus on ju seotud ka prantsuse kultuurilooga ja prantsuse etiketi ning armastusromaanidega.


Ma usun, et Kaial õnnestus täielikult tabada seda hingust niisugusena, nagu neid laule loonud heliloojad 19. sajandil mõtlesid.


Urb: Ainsad muljed, mis mul vene romansside esitustest kõrvus, on pärit raadio ja teleka kaudu noorpõlvest.


Aga ma pole võtnud malli. Lihtsalt kujutan seda ajastut ja vastavat meeleolu ette niisugusena, nagu ma seda laulan. See on delikaatne ja võiks öelda impressionistlik tunne…


Mätlik: …rohkete nüanssidega, kiirete meeleoluvaheldustega, armastuse tahkusid peegeldav. Iga romanss on omaette armastuse lugu – kurb ja õnnelik armastus, lahkuminekud, kohtumised, palju jutustusi.


 


Nutta ja surra koos


Urb: Romanss on väikevormi žanr ja väga üürikesse ajaühikusse mahub seal nii palju meeleoluvarjundeid. Üks sõna võib anda väga erinevat hõngu.


Mätlik: Ja see laul seal plaadil – on öö, oleme restoranis…


Urb: Ei ole restoranis, toas oleme. Elutoas ja klaver on lahti.


Mätlik: Ah-jaa. Kuu paistab. Ja klaver vaikselt heliseb. Ja tuleb tunne, et tahan sind emmata, suudelda… Nutta sinuga ja surra sinuga koos.


Urb: Miks ma nii väga tahtsin seda kava teha, on see, et meie elus on nii kasinalt poeesiat, õigemini niisugust erilist poeetilisust, sõnadega kirjeldamatut, lõhnadega edasi antavat.


Mätlik: Ma olen tabanud ennast küsimas, kas tänapäeva armastuses, kus nii palju toimub ostu-müügitehinguid ja rohkesti räägitakse seksist, üldse nii peened hingetunded, mis nendes lauludes sees, jõuavadki enam inimesteni.


Võib-olla on armastus ise, tunne ja ettekujutus temast, sajanditega teisenenud?


 


Heliplaat


Kaia Urb ja Heiki Mätlik


Russian Romantic Songs


Harmonia Mundi, 2005