Barokkmuusika festival “opeNBaroque


2005″


/…/


Äsja toimunud festival hämmastas


kontserdikavade haardeulatusega, hõlmates


ehedat inglise renessanss- ja barokkmuusikat,


itaalia renessanssi, varaja


hilisbarokki, saksa muusikat kuni Johann


Sebastian Bachini ja erilise pärlina


Veneetsia Püha Markuse kiriku XVI ja


XVII sajandi organistide madrigalistiilis


loomingut. Viimase kõnekad tekstid va-


jutasid festivalile vahetu vaimse pitseri:


“Sest ainult Sina oled Püha, ainult Sina


oled Issand, ainult Sina oled Kõrgeim,


Jeesus Kristus, koos Püha Vaimuga,


Jumala Isa kirkuses” [Andrea Gabrieli


(u 1510—1612) “Gloria” (1587)]; “Issand,


taevavägede Jumal, Taevas ja maa


on täis Sinu kirkust” [Giovanni Gabrieli


(u 1555—1612) “Sanctus” (1615)]; “Issand,


meie Jumal, kui auline on Sinu nimi


kogu maailmas! Sinu aukuulsus


ulatub üle taevaste” [Heinrich Schützi


(1585—1672) psalm “Herr unser Herrscher”


(1619)].


/…/


Kontserdikriitika


Ma ei ole aga kindel, et subjektiivne,


sealhulgas elukutseline kontserdikriitika


on alati õigustatud, ehkki see sageli


lähtub tarkusest. Samas ei saa ka üle vahetust


soovist jagada kellegagi muusikalisi


elamusi, mis on küll isikukesksed,


kuid mõnikord eksistentsiaalsed — küsides,


kas muusika esitus on määrav


muusika mõistmiseks, või vastupidi,


mil määral sõltub hea muusika mõju


esitusest. Avatud barokkmuusika festivali


kontsertidel tundsin siirast rahuldust


minu meelest loomuliku muusikakeskkonna


üle. “Säravate lühtrite all”


võis kogeda vaimustust muusikalisi tervikelamusi


pakkuvatest tõlgendustest


(“Ooperi maagia” Susanne Rydeni,


Mikael Bellini ja Festivaliansambli esituses),


esitajate isikupärast lähtuvaid


erinevaid muusikalisi taotlusi, n-ö improvisatsioonilisi


vabadusi tempos ja stiilielementides


(Monica Huggett, Peeter


Klaas, Andres Mustonen keelpillidel,


Matthew Halls, Aapo Häkkinen, Imbi


Tarum klavessiinil, Patrick Gallois


flöödil, lauljad Ian Honeyman, Marina


Bruno, sealhulgas kontratenorid David


Hurley ja Robin Tyson ansamblist “The


King’s Singers” jt solistid kavadest


“Bach ja Vivaldi”, “Prohvetlik ettekuulutus”,


“Saalomon”, “Triosonaadi


kuldajastu”, “Veneetsia missa”), nagu


ka elutervet virtuoossust, mis meeldib


publikule jäägitult, ent siiski ei tarvitse


olla esituskunsti kõrgideaal. Kuid tundub,


et esitust mõista on isegi keerulisem


kui muusikateost.


 


Tänapäeva muusikafilosoofias arvatakse,


et muusika esitajal tuleb valida


kahe ajakategooria, aja pidevuse ja aja


katkendlikkuse vahel, mis filosoofilises


käsitluses on vastandlikud.9Nende mõistete


sees on esitajal tegemist nooditekstist


lähtuvate impulssidega, mis tekitavad


küsimuse, kui vaba on rütm ja missugune


on muusikaline aeg, millest kõrvale


tuleb kalduda? Varase vokaalmuusika


improvisatsioonilis-teatraalsed vormid


kontserdiõhtul “Ooperi maagia”


olid ajas kõrvalekalde vabadustega nauditavamaid


isikupäraseid tõlgendusi.


 


Ka festivali väärikas finaal “Veneetsia


missa” viis mõtted muusikalise aja käsitusele.


Just see õhtu pakkus haruldase


esituskoosseisu näol, kuhu kuulusid


Inglismaal tänapäeval taas tegutsev


ansambel “His Majesty’s Sagbutts and


Cornetts” koos Eesti Filharmoonia


Kammerkoori ja festivali klavessiinikvartetiga


ning dirigent Paul Hillieriga


sisukaima muusikaelamuse. Sügav tõsidus


Andrea ja Giovanni Gabrieli kantsoonides


ning Heinrich Schützi ja Clau-


dio Monteverdi madrigalides ühines


Paul Hillieril ebatavaliselt peene muusikalise


koe elava kujutusega ning tundeväljenduse


vaoshoitusega. Inglise puhkpilliansambli


esituse vaimustav ornamendistiil


koos teiste barokkmuusikale


omaste väljendusvahenditega jääb


kauaks meeltesse kumisema.


 


Andres Mustoneni initsiatiivil on


festival “opeNBaroque” end veenvalt


kehtestanud, tuues selgi korral esile


suurepärase muusika väärilisi esitusi.


Eestisse oli kutsutud säravaid interpreete


— arvukate rahvusvaheliste varase


muusika sündmuste oodatud külalisesinejaid.


Barokiajastu on pärandanud


maailmale itaalia, hispaania, prantsuse


ja saksa barokkarhitektuuri, kirjanduse,


tantsu, kujutava kunsti, stiilsed interjöörid


ja kõige selle kaudu ettekujutuse ulatuslikust


elukeskkonnast. Kõrvuti suurejoonelise


muusikafestivaliga, nagu seda


on “opeNBaroque” Eestis, võiks ajastuomaste


pillide koopiate, barokiesteetikale


lähedase kõla ja pilliehitusega tutvumise


kõrval hetkeks keskpunkti tõusta


teisigi teadmisi barokk-kultuurist, nii


barokkarhitektuurist Eesti linnaruumis


kui ka kontserdiks mõisamiljöösse sõites,


või siis Eestis leiduvaid hõbeda-, keraamika-


ja portselanikogusid vaadates.


Ajastuomaste instrumentide koopiate


kasutamine või teadmised neid ümbritsenud


keskkonnast pole ainult autentsuse


või pedagoogilise ettevalmistuse


küsimus, vaid võimalus jõuda lähemale


kauge barokiajastu heliloojate kavatsustele.


Kuid nii ehk teisiti, barokkmuusika


festivali kestvus räägib tema tähtsusest


ja kinnitab festivali elujõudu.


 


Terve artikkel