Helena Tulve, 16. juunil esitab Eesti Filharmoonia Kammerkoor Britteni ooperi “Koovitaja jõgi” ja esmaettekandena sinu uue ooperi “It Is Getting So Dark”. Kust selline “paarisooperite” idee pärineb?
See oli Paul Hillieri idee. Tal oli ammune soov teha Britteni “Koovitaja jõge”, mis lähtub no-teatri traditsioonidest ja kus seetõttu laulavad ainult mehed. Minu lugu on tellitud-loodud teatud määral Britteni ooperi vastaspoolusena ning naishäältele.
Kas sinu teose lähtepunktiks on samuti midagi jaapanlikku?
Kuna mul oli selle teose loomiseks antud väga kindel kontekst, jõudsin ringiga Sei Shonagoni “Padjaraamatu” juurde. Sealt on pärit minu loo tekst. Sei Shonagon oli keisrinna Sadako õukonnadaam 10. sajandi Jaapanis. “Padjaraamat” on tema päevik, teravmeelsete märkmete kogu, mis annab edasi ühelt poolt konkreetseid õukonna-elamusi, teisalt sisaledab üldistavaid ja otsekoheseid mõtteid maailmakorraldusest, nii nagu tema seda tunnetas. Sellest vaatepunktist jäi mulle rohkem silma just universaalsem, aga kindlasti on minu valikus siiski ka mõningaid jaapanlikke hetki.
On sinu teoses oluline osa süžeeliinil või pigem tundeelamuste, meeleolude vaheldumisel?
Mulle tundub, et peaosaline on siin hoopis aeg, kulg, muutumine ja muutumatus ühe maailma lahtiste silmadega vaatava inimese märkmete kaudu. Kuigi “Padjaraamat” on kirjutatud üle tuhande aasta tagasi, mõjub ta väga aktuaalsena, vähemalt minu jaoks. Nii võiks ka praegu näha ja mõelda. Kogu tekst on hästi ulatuslik, mingis mõttes ehk naiseks olemise kontsentraat. Tegin sellest endale tihendatud valiku, millesse ei jäänud väga konkreetset ajastut ega paika.
Kuidas jaotuvad sinu teoses koor ja solistid?
Idee oli kirjutada kammerkoorile nii, et kõigil oleksid oma soolod ja ansamblid ning kõik laulaksid ka kooriosi. Nii et kõik lauljad kehastuksid siis mingis mõttes selleks üheks ja samaks naiseks, kes päevikut peab. Vastavalt teksti tüübile on lahendatud kooride ja sooloosade vaheldumine. Instrumentaariumis kasutan peaaegu sama koosseisu, mis on Britteni “Koovitaja jões”: flööt, metsasarv, vioola, harf, kontrabass ja löökpillid, ainult orelit ei ole.
Kas sul kujunes siin välja mingi enda jaoks uudne süsteem?
Minu jaoks on teismoodi juba see, et tegemist on niivõrd vokaalikeskse asjaga. Aeganõudev oli töö tekstiga, see tuli struktureerida, luua meeleolude, emotsionaalsete seisundite süsteem ja motiivistik. Põhiliine annabki edasi vokaal, instrumentaariumil on rohkem värvi, atmosfääri ja toe osa. Ma püüdsin olla võimalikult selge ja konkreetne, et esiplaanile jääks tekst. Nii sisulises kui kõlalises mõttes lahendas see palju ette ära, ma ei tahtnud asju keeruliseks ajada. Et see teos oleks ühelt poolt lauljatele küll väljakutse (just oma tekstikesksuselt), samas siiski mitte üle jõu käiv.