Nii kummaline kui see ka ei tundu, pole dirigendina kogu maailmas kuulsust kogunud Paul Hillier kunagi sellest ametist unistanud. Hillier ütleb talle omase tagasihoidlikkusega, et dirigendiametisse sattumine oli veidi nagu häda sunnil astutud samm: muusika, mis teda köitis, nõudis järjest suuremaid esituskoosseise, ja keegi lihtsalt pidi koori ette astuma.
Nüüdseks on Hillier oma rolliga harjunud, kuid tunnistab ometi, et tahaks olla pigem nagu lavastaja teatris – teha oma töö ja lahkuda etenduse alguses.
Kaheksa-aastaselt Inglismaal Dorchesteri kirikukooris laulmist alustanud Pauli ei sundinud mitte vanemad vitsa ähvardusel mitu korda nädalas kiriku vahet lippama – poiss kippus sinna ise, sest laulmine tõmbas ja muusika vaimustas. Ilmselt on just sunduse puudumine hoidnud Hillieri noorusarmastuse tänini värskena.
Inimesena on Hillier vaikne ja tagasihoidlik, kuid mitte niivõrd, et ta oma elust sõnagi ei räägiks. Samas ei usu dirigent, et keegi tema portreteerimisega väga hästi hakkama oleks saanud: ikka on kirjeldatud vaid seda, mida silm haarab. Ehk just seepärast räägib ta nüüd nii oma eesti päritolu esimesest abikaasast, Ameerikasse jäänud tütardest ja ka sellest, et suure lombi taga veedetud kümme aastat polnud tema elus just kõige paremad.
Kui me hotelli fuajees kohtume, ümiseb Hillier vahetpidamata mingit lauluviit, ja tagantjärele tundub, et kui oleksin hiljem õhtusöögilauas veidi pikemaid pause pidanud, hakanuks ta ka seal sundimatult sama tegema.
Kuna istume söögilauas, ei saa ma kuidagi mööda küsimusest, mis mulle juba enne intervjuud suhu pandi – kas jutt teie gurmaanlusest vastab tegelikkusele?
Mul pole aimugi, millest selline arvamus on tekkinud! Aastate jooksul olen tõesti õhtustanud maailma parimates restoranides, kuid ma ei julge sellest hoolimata väita, et teaksin veinist või toidust kõike. Kui joon veini, võin öelda vaid kahte asja: meeldib või ei meeldi.
Kas saate ise ka söögitegemisega hakkama?
Olen täiesti suuteline endale ise süüa tegema ega kipu Tallinnas restoranidesse. Kuid see ei tähenda, et seisan hommikust õhtuni köögis pliidi ääres. Söögitegemine pole minu jaoks ainult toidu valmistamine, vaid ka üks äärmiselt tore seltskondlik tegevus – see on ju palju meeldivam mitmekesi. Kõige raskem ongi süüa teha ühele inimesele, sest selles puudub võlu.
Nii et klassikalise inglise hommikusöögiga – praepeekoni, munahüübe, marmelaadisaiade ja kohviga – saate hakkama?
Oh ei, ma ei söö kunagi mingit nn inglise hommikusööki, sest see on väga ebatervislik. Arvan aga, et asi, millega ma üsna hästi hakkama saan ja mida ka väga armastan, on mitmel eri moel valmistatud baklaþaanid. Kodus teen selliseid lihtsaid toite nagu ratatouille (Provance’i juurviljahautis –toim) või mõnd mõnusat kreekapärast toitu.
Mis on olnud kõige kummalisem toit, mida olete Eestis söönud?
Te ei ehmata mind oma verivorstiga – olen seda harjunud sööma juba lapsepõlvest –, kuid ma ei teadnud, et inglise black pudding on teile verivorst. Sülti ma palju süüa ei suuda, kuid see maitseb mulle.
Ei sült ega verivorst polnud ju ometi teie esimene kokkupuude Eestiga?
Esimest korda kuulsin sõna «Eesti» noore poisina, kui ühes lastele mõeldud raadioprogrammis räägiti Teise maailmasõja ajal üle maailma põgenikena laiali pillutatud Eesti lastest.
Ja teine kokkupuude – oli see läbi muusika?
Hoopiski mitte! See oli märgatavalt isiklikum – minu esimene abikaasa Leena-Liis Kiesel on eesti päritolu. Temaga kohtumine oli mulle omamoodi reaalne kokkupuude sellesama kunagi kuuldud raadiosaatega. Leena vanemad põgenesid sõja ajal Eestist Ameerikasse ja rajasid seal perele uue kodu.
Kas teile ei hakka tunduma, et see on saatus, mis püüab teid Eestiga igat moodi siduda?
Ma ei usu saatusesse, kuid ma usun elu tõsiasju.
Teie perekonnast ei teata Eestis just palju.
Keegi pole küsinud! Esimesest abielust Leena-Liisiga on mul kaks toredat tütart Clara ja Kaia, üks kaheksateistkümne-, teine kaheteistkümneaastane.
Pärast lahutust jäid nad Ameerikasse ema juurde ja käivad praegu seal koolis.
Olete pühendanud oma elu täielikult muusikale – milline osa oli elukutsevalikus teie vanematel? Mind ei sunnitud lapsepõlves mitte kunagi ja otsuste langetamisel olid mul üsna vabad käed.
Tuleb välja, et mangusite hoopis ise luba Dorchesteri kirikukoori laulma minna?
Just nii see muuseas oligi!
Oli see juba tookord teadlik valik?
Armastasin koolis õppeainetest muusikat üle kõige, eriti laulmist. Kuid tookord ei mõelnud ei mina ega vanemad veel minu muusikuks saamisest. Meil oli kodus klaver ja pigem oletasin, et ehk saab minust kunagi pianist.
See vabadus oligi ehk põhjus, miks te lõpuks kutseliseks muusikuks saite ja sellesse elukutsesse nii armunud olete?
Võib-olla tõesti. Kui tegeled millegi sellisega nagu muusika, ja oled sellest valdavalt vaid rõõmu tundnud, on seda väga raske lõpetada või millegi muuga asendada.
Erinevalt paljudest väikestest poistest ei tahtnud te siis kunagi autojuhiks või lenduriks saada?
Ma ei suuda üldse meenutada, et oleksin kuni teismeliseeani millestki väga tõsiselt unistanud. Muusika tuli minu juurde rahulikult, justkui mingit vaikset kõrvalteed pidi, ning kooli lõpus hakkasin tajuma, et muusika ongi see, mida ma ka tulevikus teha tahan.
Ajendas armastus laulu vastu teid Hilliard Ensemble’it looma?
Meeshäältel põhineva ansambli loomise idee küpses minus mitu aastat ja enne Hilliard Ensemble’it üritasin seda teostada ühe teise koosseisuga, kuid see ei käivitunud. Kuna ma uskusin, et idee peab olema õige, alustasin paari aasta pärast uute mõttekaaslastega.
Algus oli väga raske ja kontserte oli meil esimesel aastal üliharva. Tänast tuntust kogusime sõna otseses mõttes kild killu haaval.
1990. aastal suundusite Ameerika Ühendriikidesse – kas Euroopa-aeg sai teie jaoks otsa?
Ei, üldsegi mitte. Ma arvan, et see oli aeg, mil ma uppusin täielikult töösse ja olin seetõttu sunnitud väga palju kodust eemal olema. Tundsin, et vajan natuke hingetõmmet ja pööre. Kuigi kümme aastat Ameerikas ei olnud tagantjärele vaadates ehk päris see, mida ma oleksin vajanud.
Võimaluse tagasi pöörduda andis teile Tõnu Kaljuste.
Tõnu Kaljuste, kellega olime juba aastaid tuttavad, helistas mulle Ameerikasse ja küsis, kas ma oleksin huvitatud. Vastasin talle kohe jah, sest see tuli minu jaoks nii õigel ajal.
Ma ei leidnud tervest Ameerikast koori, kelle tase oleks võrreldav Eesti kammerkoori tasemega.
Olete olnud aastaid dirigendi ja pedagoogi rollis, andnud välja mitmeid raamatuid, jätkate lauljana – enamik muusikuid väldib sellist killustumist.
See kõik on tegelikult üks ja seesama – tegelemine muusikaga.
Teie plaadistuste arv eri kooride ja ansamblitega küünib saja kanti – kas nende seas on ka «see üks ja ainus», mis on teie südamele eriti kallis?
Plaadistamine on üldse üks väga omamoodi asi – selle tulemus sünnib hoopis teisiti kui elavas ettekandes. On küll mõned CD-d, millega olen rohkem rahul, ja teised, millega vähem, kuid seda «ühte ja ainust» mul tõepoolest ei ole. Peale selle esindab iga plaat niivõrd erinevat muusikat, et neid ei saa üldse võrrelda.
Kas olete kogenud muusikaelamust, mis oma täiusega sõna otseses mõttes pisarad silma toob?
Isegi mitmeid! Ma arvan, et muusika on väga mõjuv ja siin on just elaval esitusel suur edu plaadilt kõlava muusika ees. Kuid ma mäletan siiski ka selles vallas üht erilist kogemust, mis mind hingeliselt väga puudutas. See oli aastaid tagasi kuuldud Arvo Pärdi «Tabula Rasa».
Teie kohtumine Pärdiga oligi siis, nagu arvata võib, läbi muusika?
Jaa, muidugi. Kuid meie esimene kohtumine toimus palju-palju aastaid tagasi, ajal, mil Pärt ei olnud veel nii tuntud kui praegu. Pärt helistas mulle ise ja hiljem kohtusime juba Inglismaal.
Kas olete pidanud kunstis raha pärast kompromissile minema?
Ma arvan, et mul pole elus sellist olukorda veel olnud. Kuid kui mul oleks piisavalt raha, et oma ideid teoks teha, siis mis saaks mul raha vastu olla? Selles ongi tegelikult asja iva: teeksin suure raha eest tõesti palju, aga ainult seda, mida mina tahan ja mis mind huvitab. Näete nüüd isegi – ma tahan võimatut!
Kogu muusikamaailm on kahjuks üles ehitatud suurele rahale, ja tõsiasi on see, et ilma selleta ei saa ka muusikat teha. See on muusikule tegelikult äärmiselt frustreeriv, kuid neid muusikaliike, mis ise endale raha toodavad, on väga vähe, ning klassikaline ja koorimuusika pole kindlasti nende seas.
Paljud tuntud dirigendid on öelnud, et nad on ühed paganama rasked kujud, teie kohta öeldakse siinmail sageli «ehtne inglane» – vaoshoitud ja sissepoole pööratud. Missugusena te ise ennast näete?
Ma ei tea, võib-olla olen tõesti selline, nagu arvatakse. Kuid tegelikult tundub mulle, et enamik kirjeldab minu puhul seda, mida on lihtne väljastpoolt näha, ei enamat.
Mille poole te muusikuna püüdlete?
Selle poole, et olla nii aus ja siiras, kui ma vähegi suudan, jagades inimestele oma muusika kaudu kogetavat rõõmu.
Olete otsustanud pikendada kammerkooriga lepingut 2007. aastani, tundub, et teile meeldib Eestis?
Jah meeldib! Eelkõige sellepärast, et mulle meeldib väga kammerkooriga töötada.
Kus on Eestis teie lemmikpaik, kus te tõesti end hästi ja koduselt tunnete?
Oma siinses kodus Wismari tänaval. Vanalinnas on ka kohti juurde tulnud, kuid need pole muutunud eriti maitsekamaks, nähes välja ikka väga kommertslikud.
Nii et oma vaikset kohvikut pole te Tallinnast siiski leidnud?
Ei, seni mitte.
Millega te sisustate oma vabu õhtuid Tallinnas – teete tundidepikkusi telefonikõnesid Taani?
Ka seda! Kuid dirigent peab tegema palju tööd ka üksi olles ja ma ei tunne end Tallinnas olles kuidagi üksikuna.
On teil hobisid?
Mul pole kunagi tavapärases mõistes hobisid olnud. Olen suutnud huvi muusika, kirjanduse ja looduse vastu töös ühitada. Sageli nõuab suur pühendumine lõivumaksmist isiklikule õnnele . Me ei tea seda kunagi ette, kas asjad lähevad selles suunas, kuidas meie seda tahame või mitte. Üks asi on anda toimuvale hinnang täna, teine asi on see, millises valguses me näeme juhtunut homme. Teadlikult pole ma seda teinud.
Kas see, et teie praegune elukaaslane on samuti muusik, teeb partnerluse kergemaks?
Jah, muidugi. Kuid võib-olla polegi niivõrd tähtis, et ta on muusik, vaid see, et ta mõistab kunstimaailma laiemalt ja tal on aimu, mis seal toimub. Partnerid ei pea sugugi mitte jagama kõiki huvisid, kuid neil peab olema ühine keel, ühine hingamine.
On teil elus olnud hetki, mis muutsid põhjalikult teie elu?
Jah, kuid neid on minu sees ette valmistatud aastaid ja seepärast on neid tagantjärele raske määratleda.
Oli kahekümnene, rändasin mööda maailma ja sattusin Veneetsias ühele kontserdile. Mängiti Mozarti «Reekviemi». Lahkusin sealt teadmisega, et minust saab elukutseline muusik.
Olete öelnud, et teile ei meeldi teisi kamandada, kuidas on seda dirigendi ametis võimalik vältida?
Ma ei ole tegelikult kunagi tahtnud eriti dirigendiks saada. Kuid kui ma olin selleks juba kord saanud, tuli mul tahes või tahtmata teha teatud asju, et süsteem töötaks. Mul pole kunagi olnud mingit sisemist tungi astuda suure rühma inimeste ette ja öelda neile, mida nad peavad tegema.
Olen kogu aeg kõige rohkem tahtnud hoopis laulda väikeses ansamblis, just sellises, nagu seda on Hilliard Ensemble. Juhtus aga nii, et muusika, mida me esitada tahtsime, hakkas nõudma järjest suuremaid esinemiskoosseise ja ma pidin ära õppima, kuidas selle suureneva koosseisuga võimalikult efektiivselt töötada.
Oleksin kõige parema meelega mitte dirigent, vaid nagu lavastaja teatris – õpetanud kõik vajaliku, lahkun ma etenduse algul.
Paul Hillier
Paul Hillier sündis 9. veebruaril 1949 Inglismaal. Alustas kaheksa-aastaselt laulmist kodulinna Dorchesteri kirikukooris, jätkates laulmist muusikaõpingute ajal Londonis. Asutanud maailma ühe tuntuma vokaalansambli Hilliard Ensemble. Salvestanud üle 80 heliplaadi ning olnud korduvalt Grammy auhinna nominent, koorimuusika kategoorias on koos kammerkooriga nominet selgi aastal. Varem on kaks korda pälvinud Edisoni auhinna. 1990. aastal siirdus tööle USAsse. Filharmoonia kammerkoori kõrval on ta ka Taani vokaalgrupi Ars Nova, California ülikooli Theatre of Voicesi kunstiline juht ja Kopenhaageni ülikooli muusikateaduse osakonna auprofessor. Kirjastanud mitmeid vokaalmuusika kogumikke. 2003. aastast alates keskendunud dirgeerimisele, kuid on tegev ka soololauljana.
Robina Young,
Prantsuse plaadifirma Harmonia Mundi esindaja Ameerikas, kandideerib produtsendina Grammy’le klassikalise muusika kategoorias
Tunnen Paul Hillieri ligikaudu 25 aastat. Mulle meenub, et kohtusime esmakordselt Prantsusmaal ühe Hilliard Ensemble’i salvestuse ajal. Koostööd alustasime siis, kui Paul 1990. aastal asus elama ja töötama Ameerikasse. Esimese koostööna valmisid salvestused grupiga Theatre of Voices.
Muusikuna on Paul sügavalt intellektuaalne, väga haritud inimene ja peale selle on talle looduse poolt antud tervelt kaks imelist kingitust – suurepärane hääl lauljana ja anne dirigenditööks. Ma ei tea maailmas ühtegi dirigenti, kes suudaks nii kaunilt ja maagiliselt inimhääle helisema panna!
Sageli võib tema tööst jääda mulje, nagu saavutaks ta maksimumi, mille poole ta mõistagi alati püüdleb, kergelt ja pingutamata, kuid see pole kaugeltki nii. Kahtlemata on ta hetkel üks juhtivamaid ja suurema loomepotentsiaaliga koorimuusika dirigente maailmas, kes valdab väga laia muusikarepertuaari.
Inimesena on ta alati tõeline dþentelmen, rahulik, tasakaalukas ja reaalse elutunnetusega. Minu pikaajaline suhtlemine Pauliga on mind veennud, et ta on soe, meeldiv ja pingevaba suhtleja. Kindlasti on tal lai silmaring ja ta huvitub väga paljust, tema pea on vist lõputult täis uusi loomingulisi ideid.
Helena Tulve,
helilooja
Koostöö Paul Hillieriga sai alguse seoses minu resideerimisega Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures ning see andis mulle olulise kogemuse. Samas pakkus Hillier välja põneva idee kirjutada teos, mida saaks ette kanda koos koori kavva planeeritud B. Britteni liturgilise ooperiga «Koovitaja jõgi».
Hillier on väga erudeeritud ja põnevate ideedega muusik, samas interpreedina tundlik ja avatud. Ta laseb muusikal särada ning jääb ise tõelise inglise härrasmehena tagaplaanile. Tema muusikaarmastus on laiahaardeline ja kontrastiderohke ning ta ei sea endale mingeid stilistilisi ega þanrilisi piire.
Helilooja kujutab ette, paneb selle kirja, dirigent ja muusikud on aga need, kes sellele ettekujutusele tegeliku elu annavad. Siinkohal muutub määravaks ka helilooja ja dirigendi koostöö. Igal dirigendil on oma nägemus muusikast, helidest, kõlast ja ruumist. Kindel idee ühelt poolt ja paindlikkus teiselt muudavadki koostöö edukaks – Hillier kuulub just selliste silmapaistvate dirigentide hulka.