Paljud maad, kelle sõjaline eelarve on madal, relvastavad end kultuuriga. Kunsti kaudu saab üks rahvas teistele oma tundeid ja mõtteid avaldada; kunst koondab nad ühise katuse alla. Sellist jõudu ei maksa kunagi alahinnata. Võibolla just seepärast tunduvad külalised Ida-Euroopast oma kodumaise loomeimpulsiga lausa vehkivat – käesoleval juhul on jutt Eesti Filharmoonia Kammerkoorist, kes andis 5. novembril kontserdi Angel Orensanz Foundationi saalis. Hoolimata vihmasest õhtust ja linna keskusest kaugel asuvast kontserdipaigast, oli kulunult šikk eks-sünagoog rahvast peaaegu täis. Publik oli jagunenud võrdselt noorte ja uudishimulike ning vanade ja oma endise kodumaa hõngu tunda saada lootvate inimeste vahel.
Esitati muusikat 17. sajandist kuni kaasajani, kuid vene õigeusu kiriku mõju oli alati tunda. Tänapäevased teosed nagu Galina Grigorjeva Lahkumisele (leinav ja väärikas), Arvo Pärdi Kaks slaavi psalmi (ebakorrapärastest fraasidest tõugatud) ja Alfred Schnittke Kolm vaimulikku laulu (vaikselt õõnestavate sisemiste kooskõlade ja modulatsioonidega) ei kõlanud aga kuigi kaasaegselt (vähemal või suuremal määral ignoreerisid nad 20. sajandi helikeelt.)
Kolm korda kavas esindatud Dmitri Bortnjanski oli Mozarti kaasaegne, kuid vastandina Mozartile elas ta kõrge vanuseni, ta suri aastal 1825. Bortnjanskil õnnestus oma muusikas kokku sulatada barokiaegne kooristiil, 18. sajandi lõpu ooperivoolud ja õigeusu kiriku tume modaalsus. Ta oli hämmastavalt haritud muusik ning üks neist unustatud heliloojatest, keda me võiksime hakata meelde tuletama.
Eestlased laulsid a cappella, nad esitasid uhkusega oma isiklikku Hr. Pärti, kuid ei unustanud ka naabrite venelaste ja ukrainlaste muusikat ja ka kahe 18. sajandi itaallasest emigrandi Baldassare Galuppi ja Giuseppe Sarti loomingut. Koori esitus oli ootuspäraselt veenev ja häälestuselt rikkalikult ja ustavalt puhas. Oma inglasest dirigendi Paul Hillieri käe all laulsid nad täpselt, ilma seejuures fanaatilisusse laskumata. Nõnda tekkis kena kõla.
Lojaalsus oma maa muusika vastu võib olla kahe poolega asi. See on inimestele nii jõu- kui rahuallikaks, kuid selline tugev magneetiline väli võib ka inimese kujutlusvõimet pärssida. Selleks olen aga mina vist liiga ameeriklane, et mõista 20. sajandi heliloojaid, kes mineviku austuses nii kinni on. Kontserdil kõlas ka väga ilus Vassili Titovi Gloria.