Pühapäeval, 26. veebruaril 2006 kell 14


Tallinna Niguliste kirik


 


Benjamin Britten – Hymn to St Cecilia


Toivo Tulev – Jusquez au printemps (esiettekanne)


Benjamin Britten – Hymn to the Virgin


Francis Poulenc - Missa


 


Eesti Filharmoonia Kammerkoor


Dirigent PAUL HILLIER


 


Piletid hinnaga 80.-/40.- müügil Eesti Kontserdi kassas, Vanemuise kontserdimaja kassas, Piletimaailma müügikohtades ja tund enne kontserdi algust kohapeal.


 


Jusquez au printemps («Kuni kevad saabub») valmis 2004. ja 2005. aasta pimedail sügis- ja talveõhtuil. Suurem osa teoses kasutatud tekstiridadest pärineb Josquin de Prez' šansoonidest Milles regretz ning Adieu mes amours. Väikene luuletuste algmõtet nihestav verbaalne täiendus sai teise ja vaid poolikult kasutatud šansooniteksti lõppu lisatud juba muusika kirjutamise käigus.


Toivo Tulev


 



Sir Benjamin Britten sündis muusikute kaitsepühaku Püha Cecilia päeval 22. novembril 1913 Inglismaal Lowestoftis. Teose Hymn to St. Cecilia ("Hümn Pühale Ceciliale") kirjutas ta reisil Ameerikast koju Inglismaale aastal 1942. Esimest korda kõlas teos 1942. aasta Püha Cecilia päeval, mil helilooja sai 29-aastaseks. Hümni teksti autor on Wystan Hugh Auden. Audeni tekstile kirjutas Britten ka oma esimese ooperi – sageli eelistatakse seda nimetada operetiks – Paul Bunyan. Britteni esimene "päris" ooper Peter Grimes jõudis lavale aastal 1945 ning kui mitte varem, siis alates selle teose jõudmisest maailma räägitakse Brittenist kui suurimast inglise heliloojast pärast 17. sajandil elanud Henry Purcelli.


Britteni tuntumaid teoseid on "Sõjareekviem", Young Person's Guide to the Orchestra, ballett "Pagoodide prints", Rostropovitšile kirjutatud Sümfoonia tšellole ja orkestrile, ning loomulikult ooperid: The Rape of Lucretia, "Albert Herring", "Väike korstnapühkija", "Kruvipööre", "Suveöö unenägu", "Owen Wingrave" ja kolm aastat enne helilooja surma (1976) esietendunud "Surm Veneetsias" Thomas Manni samanimelise novelli järgi. Omaette rühma Britteni lavateoste seas moodustavad kolm n-ö kirikuooperit-mõistujuttu – Curlew River, The Burning Fiery Furnace ja The Prodigal Son. Ooperi Curlew River ("Koovitaja jõgi") lavale toomine Paul Hillieri juhatusel juunis 2004 on olnud üks Eesti Filharmoonia Kammerkoori viimaste hooaegade suurprojekte.


Britteni vokaalmuusikat on maailmas esitatud erakordselt palju. Teine tänasel kontserdil kõlav Britteni kooriteos, A Hymn to the Virgin ("Hümn neitsile", 1930, ümber töötatud 1934) on helilooja noorpõlveteos, kirjutatud 17-aastaselt. Teoses kasutatud 14. sajandi anonüümse autori tekst on Britteni tõlgenduses mõnevõrra kaasajastatud – osa sõnu antud uuema aja inglise keele kirjapildi ja hääldusega või arusaadavuse huvides asendatud tänapäeval kasutatavate samatähenduslike sõnadega.  


 


Francis Poulenc (sündis Pariisis 7. jaanuaril 1899, suri samas 30. jaanuaril 1963) kuulus 20. sajandi kahel esimesel aastakümnel prantsuse heliloojate rühmitusse Les Six ("Kuuik"), mille liikmed vastandasid end romantismi ja impressionismi esteetikale ning lasksid end mõjutada ekstravagantse helilooja Erik Satie ja radikaalselt uut otsiva literaadi Jean Cocteau "mässulistest" ideedest. Poulenci selle eluperioodi teostes on leitud džässi, Stravinski, prantsuse barokkmuusika ja varietee-etendustel kõlava muusika mõjusid. Paljud kaasaegsed ei võtnud tollast Poulenci üldse tõsiselt ja liigitasid ta pigem muusikaga nalja tegevate moenarride hulka.


Kolmekümnendatel aastatel toimus helilooja elus traagilisi sündmusi, mis mõjutasid tema mõttemaailma ja ajendasid tugevdama sidet katoliku kirikuga.


Missa G-duur / Messe en Sol majeur (1937) on üks paljudest Poulenci elu teisel poolel kirjutatud vaimulikest teostest. Helilooja pühendas Missa oma isa mälestusele. Credo-osa Poulenci Missas ei ole.


Pärast Missat loodud Poulenci teostest on tuntumad Stabat mater (1950), Gloria (1959) ning ooperid "Karmeliitide dialoogid" (Dialogues des Carmélites, 1957; Eesti publik sai ooperit kuulata ja näha Birgitta festivalil augustis 2005 Helikon Opera lavastuses) ja "Inimhääl" (La voix humaine, 1959; telefonikõnena üles ehitatud mono-ooper).