Festival „Mozart & Pärt“ 19. – 29. V Walt Disney nimelises kontserdimajas Los Angeleses.
Võimatu on Los Angeleses Grand Avenue’l mööda jalutada kontserdimajast, mis püüab pilku oma mõjuva välimusega. Kui sisse astuda, köidab sealne hubane atmosfäär. Walt Disney nimelise kontserdimaja arhitekti Frank Gehry eesmärk oligi kujundada linnaruum, mis ei oleks vaid kontserdikülastajate sihtkoht, vaid kutsuks linnakodanikke iga päev sisse astuma.
Kontserdisaal kui instrument
Kontserdimaja, mille hõbedased kaardus teraskonstruktsioonid meenutavad purjeid, avati 2003. aastal. Selle ehitamiseks annetas Lillian Disney 50 miljonit dollarit, et mälestada oma abikaasat Walt Disneyt ning jäädvustada nende pere suur muusikaarmastus. Seetõttu kannab kontserdimaja ka kuulsa filmirežissööri nime.
Akustikaspetsialistina kaasati Jaapani ekspert Jasuhisa Toyota, kes on arvestanud eelkõige sellega, et muusikutel oleks selles saalis hea mängida ja et ruum oleks muusikule kui instrument. Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) esines Walt Disney Halli hinnalisest Alaska kollasest seedripuust ehitatud laval esmakordselt ning lauljad olid saalist vaimustuses: „Saal näeb kaunis välja: see on ilus, sooja atmosfääriga, seinad kaetud puitpaneelidega. Publik paikneb ümber lava, ka selja taga. Akustika on väga hea ja siin on suurepärane laulda. Sõltub ka sellest, kus laval seista, kui koori keskel, siis on kindlasti kõlapilt terviklikum. Saali head akustikat näitab seegi, et kuigi seisame solistide taga, jõuavad nende hääled väga hästi meieni. Paljudes saalides see nii ei ole. Ja ilmselt on saalis kuulata veelgi parem“. 1
Dudamel ja tema orkestrid
Dudameli peeti imelapseks, kuid ta tegi tohutult tööd. Seda on märkinud Berliini Filharmoonikute muusikud, kes puutusid kokku 21aastase Dudameliga siis, kui ta oli Sir Simon Rattle’i assistent. Saanud muusikahariduse nii viiuli, kompositsiooni kui ka dirigeerimise erialal, kasvas ta üles koos Venezuela Simón Bolívari nimelise sümfooniaorkestriga – esmakordselt seisis ta selle ees 15aastaselt ja nimetati juba kolme aasta pärast selle peadirigendiks –, kellele ta on truuks jäänud tänaseni.
Praeguseks 35aastane Gustavo Dudamel on teinud kiire tähelennu kuulsate orkestrite ees ja on üks auhinnatumaid dirigente maailmas. Ta on olnud Göteborgi Sümfoonikute peadirigent aastatel 2007–2012. Sama ametit pidas Neeme Järvi 22 aastat ning jätkab seal aastast 2004 emeriitpeadirigendina, sama positsioon on tal Detroiti orkestri juures. Järvi on soovitanud Dudameli tungivalt ka Detroiti orkestri kunstiliseks juhiks, aga Los Angelese Filharmoonikute (LAF) suureks õnneks ei ole orkestri kutset siiani järgnenud. Dudamel juhatab regulaarselt mitmeid tuntud orkestreid, näiteks viib järgmisel aastal Berliini Filharmoonikud Euroopa turneele ning dirigeerib Viini Filharmoonikute kuulsat uusaastakontserti, lisanduvad etendused uhkeimates ooperimajades: Milano La Scalas, Berliini Riigiooperis, Viini Riigiooperis jm.
98 aastat tegutsenud LAFi juures alustas Dudamel peadirigendina 2009. aastal orkestri kümnenda peadirigendi ja soomlase Esa-Pekka Saloneni järglasena. Orkestri hooaega mahub 240 kontserdi ringis ning praeguse peadirigendi ajal on sümfooniaorkestri tavarepertuaari esitamise kõrval (klassikast nüüdismuusikani) hoogu juurde saanud tellimustööd tänapäeva autoritelt: LAFile on kirjutanud Steve Reich, Philip Glass, Sofia Gubaidulina, Kaija Saariaho, Arvo Pärt jpt. Seda, et orkester hindab oma praegust peadirigenti, näitab ka see, et tema lepingut on juba pikendatud kuni 2022. aastani.
Dudameli kohta on öeldud, et ta teeb muusika mõistetavaks kõigile, hoolimata kuulajate vanusest. „Muusika on nii võimas ja kaasahaarav, et annab lastele võimaluse muuta oma elu,“ on ta öelnud. Noorte muusika juurde toomine ongi olnud juba aastaid tema kirg ning sellele pühendab ta ligi poole oma tegevuse ajast. Kuna dirigendi enda lapsepõlv on möödunud Venezuela linnas Barquisimetos, kus narkootikumid ja kuriteod oli igapäevane asi, on teda suuresti mõjutanud muusikaprogramm „El Sistema“ ja selle orkester, mis andis vaestes oludes kasvavatele lastele võimaluse muusikaga tegeleda. Selle eeskujul algatas Dudamel Los Angelese noorteorkestri (YOLA) ning töötab nüüd ka ise „El Sistema“ orkestritega.
Sageli saadavad suured dirigendid esimesse klaveriga proovi assistendi, kuid Dudamel tuli ise enne festivali avakontserti EFK ja Läti Raadio koori proovi, et valmistada koor detailselt ette. Eesti lauljatel lõid temaga kohtudes kohe esimeses proovis silmad särama. „Ta on tohutult musikaalne ja teab täpselt, mida tahab. Oma soovides on ta meeldivalt kompromissitu ja saavutab kõik nõudliku heatahtlikkusega. Kõige sümpaatsem on see, et proovides ei harjutata üle, kõik tema soovid peegelduvad tema käes ja kogu tema olemuses.“
„Temast õhkub lõunaameerikalikku kirge, aktiivne olek pulbitseb temast välja, kuid sellest hoolimata ei juhata ta suurelt – tema žest on väga väike, hästi ratsionaalne ja käsi tundlik, ehk isegi pehme –, kuid nõuab väga intensiivset tooni. Ta väljendab ennast väga hästi kogu füüsisega,“ iseloomustavad dirigenti EFK lauljad.
„Mozarti „Reekviemis“ on tunda religioossust, ta nõuab sügavate tunnete ja meeleolude väljatoomist. Dünaamiline skaala on hästi lai,forte peab olema forte fortissimo ja piano õhkõrnalt vaevu kuuldav. Kirge on tunda igas tema mõttes ja ükski fraas ei ole läbi mõtlemata. Ta rõhutab selle teose dramatismi, öeldes, et tegemist on teatriga, teatriga dramaturgilises mõttes. Kui tema käe all laulan, siis käib justkui filmilint silme eest läbi – ta on hästi värviline ja mitmekesine. Ta on ka ääretult positiivne inimene, siiras nagu laps, ning suhtleb väga inimlikult ja soojalt, haarates oma meeletu energiaga. Ta kasutab põnevaid kujundeid ja piltlikke võrdlusi ning paneb meid musitseerima viimase piiri peal.“
EFK seisis laval kõrvuti Läti Raadio kooriga, kellega on koos esinetud varemgi. „Kaks kammerkoori on üks plastilisemaid ja musikaalsemaid kooslusi, mis annab dirigendile palju mänguruumi dünaamika, fraasikujunduse, kõlavärvide ja muu osas. Me täiendame teineteist. Meil on ju sama peadirigent, Kaspars Putniņš, ja ilmselt seetõttu ka sarnane kõlaesteetika. Ka Dudamel ütles, et on siiralt õnnelik, et siin oleme,“ jagavad oma muljeid EFK lauljad.
Sisu ja tähendust täis festival
„Arvo Pärt kui esitatuim tänapäeva helilooja ning Mozart kui läbi aegade muusikute ja publiku lemmik. Pärt austab Mozartit, on ka viidanud talle kui suurimale heliloojale – isegi kummaline, et sellist festivali pole siiani korraldatud, niivõrd loomulik tundub see kooslus,“ leiab sealse ajakirjanduse olulisima väljaande Los Angeles Timesi kriitik Mark Swed. 2
Teatakse, et Gustavo Dudamel on juba ammu Arvo Pärdi muusika suur austaja. Seepärast otsustas ta ka korraldada selle festivali ning kutsuda osalema ka EFK. „See koor on otselink Pärdi muusika juurde, sest EFK on üles kasvanud koos tema muusika ja stiiliga,“ arvab Kerby Lovallo agentuurist New World Classics, kes on EFK-le USA-turneesid korraldanud juba 25 aastat. „Walt Disney kontserdimaja on oluline esinemispaik, kontserdid on ligi 2300 kohaga saalis välja müüdud ja see on väga oluline. See festival on klassikalise muusika tippsündmus, sest Gustavo Dudamel on tõusnud üheks hinnatumaks dirigendiks Põhja-Ameerikas, võib-olla koguni terves maailmas.“
Kriitik Mark Swed leiab, et see on oluline festival, täis sisu ja tähendust, millest meil igapäevaelus võib puudu jääda. „Neljapäevane kontsert, kus kaevuti Pärdi halastamatusse „Miserere’sse“ ja Mozarti „Reekviemi“, ei jätnud põgenemisteed, sest muusika on kompromissitu, vastandudes surelikkusele ning üldlevinud arusaamale füüsilisest maailmast. Dudameli esituses oli möödapääsmatut ettekuulutust“. EFKd vaimustavaks kooriks nimetades lisab ta, et kokku liidetud kaks koori, üks Pärdi kodumaalt Eestist ja teine Lätist, lisasid õhtule kahtlemata emotsionaalse varjundi. „Dudamel juhatas „Miserere’t“ armutult. Ta ei võtnud midagi kingitusena, keeldus leevendamast raskusi ja nõudis, et igale helile antaks aega. Mozarti „Reekviemile“ andis ta ooperliku ilme, kuid jällegi mööndusi tegemata. [—] Koos Pärdi muusikaga, mis lõi atmosfääri, tõestas „Reekviem“ Dudameli süvitsi minevas interpretatsioonis eredalt, mis teeb Mozartist Mozarti. Ühtlasi tõi dirigent välja selle, mis on iseloomulik kummalegi teosele,“ arvustab Swed.
Festivali kõrgpunktiks oli Arvo Pärdi teose „Greater Antiphons“ ehk „Suured antifoonid“ esiettekanne. Selle tellis Los Angelese Filharmoonikud, kellega sai koostöö alguse 2008. aastal, mil orkestri kaastellimusel sündis Pärdi IV sümfoonia „Los Angeles“. „Suurte antifoonide“ aluseks on 1988. aasta a cappella teos „Magnifikaadi seitse antifooni“ („Sieben Magnificat-Antiphonen“), mille helilooja otsustas seada keelpilliorkestrile. Kontserdil oli Pärdi teos paigutatud Mozarti kahe g-moll sümfoonia, nr 25 ja 40 vahele, mille kohta on märkinud kriitik Richard S. Ginnell: „Pärdi muusika kõlab nii, nagu selle helilooja puhul võiski oodata: see on pidulik, siin pole kiirustamist, võib täheldada lähedust renessansiaja muusika ja minimalistidega, aga kõike ümbritseb tema täiesti isikupärane sära.“3
1 Arvamust avaldasid EFK lauljad Kaia Urb, Karin Salumäe, Annika Lõhmus, Annely Leinberg ja Karoliina Kriis
2 Mark Swed, Dudamel makes Mozart and Arvo Pärt a matter of life and death. – Los Angeles Times 20. V 2016.
3 Richard S. Ginnell, Dudamel leads a dark and satisfying dose of Mozart and Pärt. – Los Angeles Times 30. V 2016.