Nargenfestivali ja Tõnu Kaljuste korraldatud nädal Arvo Pärdi muusikaga (2. – 11. septembrini) tõi suure valiku maailmamehe tippteoseid ka kodupublikule nautida. Ning seda tipptasemel esituses, muidugi.
Tõnu Kaljuste on ühes teleintervjuus öelnud, et praegu elavatest heliloojatest on Arvo Pärdi muusika maailmas kõige enam esitatav ja kõlav helivaramu. See tõik on väga tõenäoline, kuigi netimeedia (YouTube, Spotify jt.) võib teisigi sporaadilisi publikumagneteid pakkuda.
Kuid koos Tõnu Kaljustega hiljuti Grammy võitnud Arvo Pärt pole kaugeltki sporaadiline publikumagnet – piisab, kui meenutada festivali “Pärdi päevad Tallinnas” 2. septembri avaõhtu “Adam’s lament – Grammy kontsert” tohutut publikujärjekorda Jaani kiriku ees. Ning ka 11. septembri lõppkontserdil oli see kirikuhoone kuulajaist pilgeni tulvil.
Pole ka ime, sest kõnealune Pärdi-festival oli Tallinna kirikutes suurepäraselt korraldatud. Juba kasvõi Pärdi helitööde ajalis-stiililise grupeerimise mõttes – neil päevil sai eraldi kontsertidel kuulda näiteks Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili algusaegade askeetlikke helindeid 1976. aastast (YXUS Ensemble’i kontsert “Sarah was ninety years old”), samas omaette õhtul Pärdi 1980. aastate laiendatud kõlaampluaaga teoseid (Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontsert “Festina lente. Te Deum” Tõnu Kaljuste dirigeerimisel). Ning ka helilooja juba 21. sajandil valminud, majesteetlikult dramaatilisi suurvorme (Arvo Pärdi sünnipäevakontsert “Lamentate” ERSO ja Tõnu Kaljuste esituses 11. septembril). Pluss veel kaks erinevat ettekannet Pärdi “Kanon pokajanenist” (EFK ja Tõnu Kaljuste 4. septembril ning Vox Clamantis ja Jaan-Eik Tulve kaks päeva hiljem).
Pärdi uuslihtsa (ingl k ‘holy simplicity’) tintinnabuli-stiili eripärast, eeskätt häälte meloodilise kolmkõla ja astmelise liikumise imetabasest põimumisest, on paljudes maades palju kirjutatud. Mõnevõrra vähem on pööratud tähelepanu ehk sellele mõistuspärasele ühisjoonele, mis Arvo Pärdi muusikat seob Johann Sebastian Bachi loominguga. Jutt on teoste kompositsioonilise ülesehituse “muusikalise matemaatika” printsiipidest, mis Bachi fuugades võib avalduda näiteks kulminatsiooni paigutamises fuugavormi kuldlõike punkti (taktide arvu järgi). Midagi analoogset on võimalik ka mitmete Pärdi helitööde analüüsimisel tuvastada.
Heaks näiteks on siin kontserdil “Festina lente” (1988, TKO ja Tõnu Kaljuste) kuuldud nimiteos, mille struktuuri määravad pühad numbrid 3 ja 7. Kõnealune helitöö on üles ehitatud nn proportsiooni-kaanoni põhimõttel – kolm instrumendigruppi alustavad küll ühel ja samal ajal, kuid esitavad meloodiat kolme erineva kiirusega ning seitse korda. Publik sellist “muusikalist matemaatikat” muidugi ei kuule, see on sama meisterlikult helidesse varjatud kui Bachi fuugade mõistuspärane konstruktsioon ja sellega kaasnev arvude sümboolika.
Lõppenud Pärdi-festivali tipphetkedest rääkides oli üheks kõrgpunktiks kahtlemata Suurbritannia soprani Patricia Rozario esitatud “Como cierva sedienta” (2002, koos ERSO ja Tõnu Kaljustega) helilooja sünnipäevakontserdil Jaani kirikus. Nimetatud solisti häälevalitsemise artistlikkus, väljendusrikkuse ulatus dramaatilisest harduseni ning Pärdi muusikasse sisseelamise oskus kujundasid sellest ettekandest lausa kordumatu kontserdielamuse. Mille peale kirikutäis publikut aplodeeris mõistagi püstiseistes! Vähe sellest – väga veenvalt ja läbitunnetatult mõjus samal õhtul ka Marrit Gerretz-Traksmanni (klaver) soleerimine Pärdi ühes dramaatilisemas suurvormis “Lamentate”. Nii et kõik kümnesse tol kontserdil ja seda kõikides parameetrites! Igatahes oli see muusika, mis pani hinge helisema.