«Ma saan kuue kuu pärast 80. Mõned ütlevad, et ma eksin, et see on vale, aga ma nii ei arva. Usun, et inimese elu algab ema kõhus. Üheksa kuud enne sündi,» lausus Arvo Pärt New Yorgi Carnegie Hallis peetud tänukõnes.
Seega Eesti suurimat heliloojat, võib-olla üldse läbi ajaloo kõige võimsamat eestlast tuleks õnnitleda jõulude ja aastavahetuse vahel. Ja me peaksime olema uhked, et nii väikese rahva seast on kasvanud nii suur inimene.

Arvo Pärdi muusika muutis mu elu. See on lause, mida kõige sagedamini kuulsin Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserttuuril USAs. Arvo Pärt on Ameerikas megastaar, aga Ameerika asemel saab tegelikult kirjutada maailma.

New Yorgi Carnegie Halli 2800-kohaline saal oli välja müüdud, Washingtonis asuva Kennedy keskuse 2400 inimest mahutav saal oli puupüsti täis, ka väiksematele kontsertidele – Washingtonis Phillips Collectioni muuseumis ja New Yorgis Metropolitani muuseumis – ei saanud kõik soovijad pileteid.

Multimeediakunstnik Laurie Anderson oli aastaid soovinud kuulata Arvo Pärdi muusikat heliloojaga ühel kontserdil. Kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas esmaspäeval New Yorgis Metropolitani kunstimuuseumis Arvo Pärdi «Kanon Pokajaneni», täituski teise suure muusiku unistus. Ma ei tea, aga usun, et unistused täitusid ka Björkil ja Keanu Reevesil, kes elasid kaasa laupäevasele Carnegie Halli kontserdile.

Aga mitte staarid pole olulised. Oluline on, et Eesti muusikud ja lauljad tegid oma tööd suurepäraselt ning kõik neli kontserti lõppesid marulise aplausi ja kiiduhüüetega.

Liigset edukust on mõningates ringkondades Pärdile süüks pandud juba aastaid. Ta on ju kõige rohkem esitatav elusolev helilooja. Ent arvustused Washington Postis, New York Classical Review’s ja NPRmusicus tõestavad, et lisaks rahvale ülistavad Pärti ka kõige karmimad kriitikud.

20. juunil avalikustatakse Laulasmaale rajatava Arvo Pärdi keskuse arhitektuurikonkursi võidutöö. Konkursi esimesesse vooru laekus 71 osalemistaotlust kõikjalt maailmast ja teisse vooru valiti välja 20 osalejat, kelle hulgas on ka maailmakuulsa arhitekti Zaha Hadidi büroo ja mitmedki Eesti bürood.

Mul on väga suur palve Postimehe lugejatele ja kõigile teistele. Palun ärge hakake kommentaarides kaeblema, et Eesti riik kulutab taas raha mingile mõttetule asjale. Sest see pole nii.

Eesti riigi maine seisukohalt on ülimalt oluline, et Arvo Pärdi keskuse ehitamisel ei korrataks kunstiakadeemia, Eesti Rahva Muuseumi ja paljude teiste hoonete kerkimisega kaasnenud vigu ja virinat.

Tänapäevane ja arhitektuuriliselt efektne ning Pärdi muusikat kõige paremini esile tõstev keskus on kõige väiksem asi, mida saame sellele erakordsele mehele kinkida.

 

http://arvamus.postimees.ee/2819360/heili-sibrits-mees-kes-muudab-elusid