Richard Wagner (1813–1883). Der fliegende Holländer (Lendav hollandlane). Jevgeni Nikitin (Hollandlane), Ingela Brimberg (Senta), Eric Cutler (Georg) jt. Pierre-Louis Dietsch (1808–1865). Le Vaisseau Fantôme (Kummituslaev). Russell Braun (Troïl), Sally Matthews (Minna), Bernard Richter (Magnus) jt.  Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Heli Jürgenson),  Les Musiciens du Louvre Grenoble. Dirigent Marc Minkowski.  Salvestatud 2013. aasta maikuus Grenoble’is. Naïve CD V 5349.
Dirigent Marc Minkowski võttis läinud Wagneri aasta puhul ette erakordse projekti. Ta juhatas Euroopa tähtsamates kontserdisaalides prantsuse helilooja Dietschi ooperit „Kummituslaev” (Pariis, november 1842) koos Wagneri ooperiga „Lendav hollandlane” (esietendus Dresdenis 1843. aasta jaanuaris). Teatavasti põhineb „Kummituslaev” Wagneri „Lendava hollandlase” proosavisandil, mille rahahädas Wagner müüs 1841. aastal Pariisi Opéra’le. Kui Wagneri „Lendav hollandlane” on tuntud ja palju mängitud, siis Dietschi ooper vajus pärast ühtteist etendust unustusse. Nüüd tõi Minkowski taas selle kuulajate ette ning ka salvestas. Kogu suurejoonelisest ettevõtmisest on Sirbis kirjutanud Anneli Ivaste ja teinud ka huvitava intervjuu Marc Minkowskiga (vt Sirp 13. VI 2013). On suurepärane, et kooriks valis Minkowski Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK).
Dietschi-Wagneri salvestis ei jäädvusta mitte ainult Minkowski ideed ja selle õnnestunud teostust, vaid peegeldab ülipõnevat ooperiloolist momenti: prantsuse grand opéra oli Euroopas endiselt valitsev ja imetletud, ent sellesse hakkas mõrasid lööma Wagner oma uue lähenemisega ooperižanrile, nagu seda näeme „Lendavas hollandlases”.  Dietschi „Kummituslaev” kuulub oma stiililt kahtlemata grand opéra alla, kuigi vaatusi on ainult kaks ja kogu ooper on mõeldud sissejuhatuseks balletiõhtule. Dietschi meloodiates ja orkestratsioonis aimub Meyerbeeri mõju, koori on kasutatud aktiivse ja sekkuva jõuna. Nii muusikas kui ka libretos on ka koomilise ooperi elemente: eksootiline tegevuspaik (Orkney saared), lokaalkoloriidi edasiandmine, nn šokidramaturgia – meespeategelane paljastub finaalis kui neetud meresõitja ja mõrtsukas. Huvitav on jälgida, kuidas Pariisi libretistid on Wagneri proosakavandit oskuslikult ümber töötanud prantsuse traditsioonide ja publiku maitse järgi ning kohati isegi liialdanud intriigi punumisega: naispeategelase Minna ontlik peigmees Magnus osutub tüürimehe pojaks, kelle isa on tapnud kummituslaeva kapten Troïl. (See, et Dietschi ooperi naiskangelanna kannab Wagneri tollase abikaasa Minna nime, on küllap juhus – või mitte?)
„Kummituslaeva” salvestise solistide koosseis on ühtlane. Peaosa Troïli laulnud Russell Brauni (bariton) hääles leidus jõudu ja sügavust, aga ka pehmeid värve (näit Troïli romansis I vaatuses). Vähem võis rahule jääda Minnat laulnud soprani Sally Matthewsiga, kelle hääl tundus rolli jaoks liiga küps, eriti alguses häiris vibraato. Dramaatilises finaalis oli ta aga veenev. Kooril oli Dietschi ooperis oluline roll:  EFK kõlas kergelt ja erksalt, sobides hästi prantsuse ooperistiiliga. Koori keskendumisvõime ja rütmitäpsus tulid eriti kasuks kiiretes repliigivahetustes solistidega esimeses vaatuses. Orkester mängis ajastu pillidel, mis suurendas kõla karakteersust ja värviküllust.
Tõelise muusikadraama on vorminud Minkowski Wagneri „Lendava hollandlase” algvariandist. Koor tõuseb Wagneri ooperi üheks põhitegelaseks ning EFK ettekandest saab olla lihtsalt vaimustatud. Juba alates meeskoori esimestest hõigetest „Hojohe” sai selgeks, et on oodata kõrget klassi esitust. Kompaktne meeskoor ning klaari ja kirka kõlaga naiskoor annavad kogu tõlgendusele olulisi aktsente. Tuntud ketrajate koor on naerev ja kerge, meremeeste peokoor rütmikalt tantsuline. Kõige kriitilisem lõik koosseisu poolest  on peopildi kulminatsioon, kus peaks laulma kaks meeskoori: Hollandlase meeskond ja norra meremehed. Ent see kõrgpunkt on orkestri toel võimas ja dramaatiline ning vastab pingelisele situatsioonile. Minkowski on välja toonud eri liine nii orkestri- kui ka koorifaktuuris, sealjuures ka selliseid, mis paljudes esitustes kaotsi lähevad. Dirigent on maininud, et 36 koorilauljat ja 65 orkestrimuusikut on Wagneri koosseisu miinimum, kuid selle miinimumiga on ta saavutanud rohkem kui enamik esitusi võimsa, aga lodeva massiga. Liiatigi ei olnud Wagneri ajal koori- ja orkestrikoosseisud tavateatrites põrmugi suuremad ning kogupilt Wagnerist oli tunduvalt kammerlikum kui tänapäeval.
„Hollandlase” esituse teeb eriliseks ka nimiosatäitja. Hollandlase rolli esitab Jevgeni Nikitin, kes pidi seda laulma 2012. aastal Bayreuthi festivalil, kuid ajakirjanduses absurdselt ülespuhutud tätoveeringu-skandaali tõttu pidi ta viis päeva enne esietendust rollist loobuma. Nikitini väljendusskaala ulatub saatusrasketest tumedatest värvidest kuni maheda lüürikani, tähelepanu väärib ta järjekindlus teksti lahtimõtestamisel ja hea saksa keel.
Minkowski tõlgendus näitab „Hollandlast” uuest perspektiivist (seda ka kõlaliselt), millele aitab kaasa kõrvutamine Dietschiga. Tegu on nii kunstiliselt kui ka helitehniliselt silmapaistva salvestisega, millest ooperisõber ei tohiks mööda vaadata.