Festival „Täiuslik vaikus”: EFK ja TKO kontsert „Gesualdo vari” Tõnu Kaljuste dirigeerimisel 15. II Tallinna Metodisti kirikus. Kavas Carlo Gesualdo madrigalide instrumentaalseaded, Erkki-Sven Tüüri „Risti vari” jm.
Laupäevane Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia kontsert „Gesualdo vari” Metodisti kirikus näitas taas kujukalt, et hiljuti Grammy võitnud Tõnu Kaljustel uutest ja ootamatutest ideedest puudust ei ole. Seekord võttis ta tulipunkti Itaalia hilisrenessansi skandaalse meistri Carlo Gesualdo loomingu.
Ehkki kõnealune kava tugines Gesualdo vokaalsetele madrigalidele ja motettidele, kõlasid need veidi „moderniseeritult” Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri ja Igor Stravinski instrumentaalseades. Kuulda sai veel Austraalia nüüdishelilooja Brett Deani helitööd „Carlo” ja Tüüri esiettekandele tulnud teost „Risti vari” keelpilliorkestrile – selle lähtepunktiks oli samuti Gesualdo looming. Kontserdi lõpetas Tüüri „Psalmoodia” (1993) kõige uuem redaktsioon aastast 2012. Tagatipuks jõuab kogu programm (nagu kavabukletist võis lugeda) veebruari lõpus ka ECMi plaadile. Aga ikkagi – miks langes Tõnu Kaljuste valik just Gesualdo muusikale?
Venosa vürsti Carlo Gesualdo (1566–1613) kui helilooja panus maailma muusikaliteratuuri sõltumatu kunstnikuna on muidugi määratult suurem kui mõõgaviibutajana (noorpõlves oma naise ja tolle armukese tapnud Gesualdo mõisteti kohtus siiski õigeks). Oli tema ju üks neid barokieelse aja suuri novaatoreid, kellele Palestrina-aegsed ranged kontrapunktireeglid jäid liialt kitsaks. Neid laadilis-kõlalisi reegleid Gesualdo (nagu kontserdilgi sai kuulda) ka fantaasiarikka julgusega ja põnevas helikeeles trotsis. Meieni jõudsid need nüüd, XXI sajandil, vägagi postmodernistlikult ja nüüdisaegselt.
Tõnu Kõrvitsa Gesualdo kolme madrigali instrumentaalseaded, mida Tallinna Kammerorkester esitas Tõnu Kaljuste juhatusel attacca, leidsid tee kuulajateni eeldatavalt Gesualdo kooripartituuri põhijoonte järgimise mõttes tekstitruult. Muidugi on huvitav kuulata orkestrit ja võrrelda seda oma kujutluses vokaalse originaaliga. Igatahes võis orkestriseades tunnetada seda kummalist kombinatsiooni vabalt tõlgendatud polüfooniast, laadilisest modaalsusest ja ootamatutest dissoneerivatest helistikulistest üleminekutest. Kahtlemata on need iseloomulikud ka Gesualdo loomingule, ent said nüüdses seades/esituses veidi nüüdisaegsema kõladimensiooni.
Järgnes Brett Deani (1961) Gesualdo loomenatuurile viitav suur kompositsioon „Carlo” (1997), mis eksponeeris väga huvitavalt tänapäevast kooritekstuuri mõtestamist. Ja seda isegi mitte niivõrd polüfoonilises, kuivõrd multifoonilises skaalas selles tähenduses, mis puudutab helistikuliste kihistuste kombinatoorikat. Siin võis kuulda koori naishäälte glissando’de „põrgulikku” tuld ja ühtlasi ka painajalikku aurat, mis lahvatas pinnale orkestri morbiidsetes kõlapööristes. Ei julge öelda, kas esituslikus tervikus oligi niivõrd oluline see apokalüpsise-efekt (mida võis teose partituurist ehk välja lugeda), või hoopis lõpumuusika renessanslik rahu – see kõlas siiski nii-öelda dissoneeriva deformatsiooni vahendusel.
Kui nüüd võrrelda Tõnu Kõrvitsa Gesualdo instrumentaalseadeid samal kontserdil kuuldud Stravinski versiooniga Gesualdo motetist „Da pacem Domine” (1603/1959), siis tundus, et Stravinski versioonis oli tuntav taotlus orkestraalsete vahenditega taasluua Gesualdo vokaalset lineaarsust selle nn range stiili kontrapunkti askeetlike vahenditega. Peab ka märkima, et Kõrvitsa nüüdisaegne nägemus Gesualdo madrigalidest oli ehk mõneski mõttes, vähemalt kõlakoloriidi osas isegi värvikam.
Erkki-Sven Tüüri seades Carlo Gesualdo madrigalile „O crux benedicta” (1603/2014) oli tunda Tüüri taotlust lisada Gesualdo muusikale teatud kõlalist ruumidimensiooni eeskätt keelpillide mikropolüfoonia kaudu. Järgnenud Tüüri esiettekandelise, Carlo Gesualdo motiivistikust ajendatud väikevormilise orkestriteose „Risti vari” („L’ombra della cruce”, 2014) häältejuhtimine lähtus mingis mõttes kindlasti renessanslikust tasakaalustatud lineaarsusest. Eriti huvitavaks tegi selle muusika siiski keelpillide minimalistlike, üksteisest justkui läbi põimunud detailide-vinjettide õhuline subtiilsus ja peenekoelisus.
Kui on tegemist nii sisutiheda ja emotsionaalselt haarava kontserdiga nagu nüüd, siis ei peakski enam midagi lisama, aga siiski. Ütlen ausalt, et tundsin puudust vähemalt ühest Carlo Gesualdo vokaalteosest originaalesituses – et kuidas see tema ajal ehk XVII sajandil siis kõlas?