Meie kultuuri suurim välisprojekt toimub tänavu Hiinas, olulised kontserdid on ka Venemaal, USA-s ja Iisraelis.
Eesti Päevaleht rääkis kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Eike Elleri ja välissuhete nõuniku Reet Remmeliga sellest, kuidas toimub meie kultuuri tutvustamine välismaal ning millised artistid tänavu välismaal üles astuvad.
Kuidas Eesti kultuurieksporti mõtestada? Mis meid riigina huvitab, kas eelkõige väljaveetud „kauba” kvaliteet, müügivõime või mainekujundus?
Reet Remmel: Kultuurieksport on tegelikult sellest, millega meie siin tegeleme, üks osa. Meie osakond tegeleb kultuuri rahvusvahelistumisega, mille teine pool on juba majanduslikku tulu toov eksport. Tegelikult on need eesmärgid sageli omavahel seotud ja üks võib kasvada teiseks üle. Näiteks disainerite liit käis kolm aastat Pariisi messil, neljandal aastal osteti ära terve boksitäis disainitooteid. Tegeldi kultuuri tutvustamisega ja mainekujundusega, kuni hakkas tulema ka majandustegevus.
Eike Eller: Tahame, et see kultuur, mida tutvustame, oleks kunstilistest kriteeriumidest lähtuvalt oluline ka sellele kunstivaldkonnale endale. Et see ei oleks mingi paraadkultuur.
Kui palju on teada eri kunstivaldade välisvõimetest?
Remmel: Tegelikult head ülevaadet ei ole, ministeeriumil on plaan statistikaga põhjalikumalt tegeleda. Ka viimastel aastatel loodud arenduskeskused on selle teemaga tegelenud. Aga mida oleks mõttekas välja viia – igas valdkonnas on oma tugevad küljed, erinevad partnerid ja sfäärid, kus kaasa lüüa. Alates pärimuskultuurist kuni professionaalse kultuurini. Selles mõttes ei taha me prioriteete sättida.
Eller: Keelebarjäär seab mõned piirangud – need valdkonnad, kus teksti ei ole, on kergem rahvusvaheliseks muuta kui need, mis on tekstipõhised.
Remmel: Aga on võtta näiteid ka keelepõhisest kultuurist – meie sõnateater, näitekirjandus või laiemalt kirjandus jõuab samuti Eestist välja.
Kuidas me mõõdame tulemusi? Näiteks seda, kui hästi läks ERSO mullune USA-reis.
Remmel: Kui nii suur kollektiiv välja läheb, on üks indikaator see, kui palju üldse esinemisi saadakse. ERSO-l oli selles mõttes väga korralik tuur, kuna neil oli väga hea partner, USA agentuur Opus 3 Artists. Kokku tehti 15 kontserti. Teine mõõdupuu on, et esinemised oleksid sihtriigis olulistes, mainekates ja nähtavatest paikades. Lõpuks huvitab meid, et saal oleks täis, ja see, mida sealne meedia arvab.
Eller: Sellest, et üritus või tuur asetub kohalikku kunstikonteksti, kõnetab kohalikku kunstipublikut, saavad alguse järgmised kutsed.
Remmel: Vahel tasub välja minna ka mitte tohutu rea, vaid väheste üritustega. Näiteks tulevad New Yorgis ja Washingtonis mai lõpus ja juuni alguses Tallinna kammerorkestri ja filharmoonia kammerkoori kontserdid Arvo Pärdi muusikale, juhatab Tõnu Kaljuste. Aga tõelise kaalu annab sellele fakt, et New Yorgi kontsert toimub Carnegie Hallis, kus pole veel kunagi olnud terve õhtu täitvat Eesti muusikakava, Eesti muusikute esituses.
Mis riike me sihime?
Remmel: Valdkondade enda jaoks on oluline koostöö lähimaadega – Põhjamaadega, Baltimaadega, väga sageli ka Saksamaaga. Igal erialal on lisaks veel oma Meka: moedisaineritel London ja Pariis, kunstnikel Venezia. Oluline turg on kindlasti Aasia ja USA.
Eller: Teeme koostööd välisministeeriumiga: kuues linnas on meil kultuuriesindajad diplomaadi staatuses, New Yorgis on palgatud kultuurireferent ja lisaks on ka Eesti instituudil kahes riigis oma filiaalid.
Remmel: Sihtriigid võivad ka muutuda. Läinud aasta suvel korraldas Eesti Kontsert kaks kindla sihtriigi produtsentidele ja kuraatoritele suunatud esitlust. Üks neist tõi Tallinnasse 30 Vene suure filharmoonia juhti. Selle tulemusel tuleb selle aasta septembris-oktoobris Eesti rahvusmeeskooril ülisuur Siberi-reis. Järjekord nende ukse taga on praegu päris pikk, võib tulla üle kümne päris vägeva filharmoonia, kes neid esinema kutsuvad.
Teine näide on juulist, kui 27 Hiina produtsenti käis Eestis ja väisas Viljandi pärimusmuusika festivali, Pärnu festivali ja Saaremaa ooperipäevi. Selle tulemusena kutsutakse sel aastal kolm suurkollektiivi koos kammeresinejatega Shanghai festivalile. Lisaks korraldatakse neile kontserdituur Hiina erinevates paikades.
Ja Iisrael?
Remmel: Iisraeliga kirjutati 2012. aastal alla koostöölepped, 2013 läks lahti päris tihe koostöö. Kumust käisid Anu Liivak ja Eha Komissarov Holoni disaininädalal presenteerimas näitust „Mood ja külm sõda”. EKA arhitektuuriteaduskond on seadnud Iisraeli kõrgkoolidega sisse tihedad sidemed, Balti filmi- ja meediakoolis käisid Eesti filmi instituudi abil Iisraeli stsenaristid meie omasid koolitamas.
Kõige tihedam koostöö on muusikavaldkonnas. Aastavahetusel juhatas Andres Mustonen seal ülisuurt ja Iisraeli kontekstis ülinähtavat festivali „Liturgica” ja Jeruusalemma sümfooniaorkestrit, Mati Turi oli solist. Tahaks loota, et järgmisel aastavahetusel läheb samale festivalile rahvusmeeskoor.
Nendes näidetes domineerib ikka helikultuur.
Remmel: Tõsi. Ta on lihtsalt mahuliselt kõige suurem ja seal on palju liikumist.
Mida saaks teha välistegevuse paremaks korraldamiseks?
Remmel: Üks asi on meie enda kultuuriatašeede võrgustik, tahame, et see laieneks. See on iga riigi jaoks kõige parem võimalus ülemaailmalist networking’ut teha.
Eller: Kokkuvõttes tahame, et kõik osalejad – arenduskeskused, välisministeerium saatkondadega, strateegilised partnerid, kultuuriministeerium – moodustaksid ühtse ahela.
Remmel: Meie partnerite seas on EAS ja Loov Eesti, rahastamissüsteemi üksikasjad on kirjas meie kodulehel. Teine asi on rahastamissüsteem ja võimalikke finantspartnereid on väga palju. Meie enda programm „Eesti kultuur maailmas” on üks mahukamaid.
Kellel on mõtet sealt raha küsima tulla?
Eller: Me ei toeta projekte, kus, utreeritult, läheb kollektiiv välja, üürib ise saali ja teeb nii palju reklaami, kui oskab. Seda me ei pea jätkusuutlikuks. Oluline on see, et see oleks kvaliteetne, asetuks kultuurikonteksti ja sellest tekiksid kontaktid.
Remmel: Toetame Eesti kultuuri festivale välismaal, kui seda saab heade partneritega korraldada. Muide, praegune kultuuridessant Hiina nimetatakse hiinlaste enda ettepanekul esimeseks Balti muusikafestivaliks Hiinas. Kuna Eesti Kontsert kirjutab Hiina partneritega alla ka koostöölepingu, tahaks väga loota, et see ei jää ainsaks.
Eesti kultuurieksport aastal 2014
– Jaanuaris-veebruaris esineb Vox Clamantis Nantes’is, maikuus Tokyos
– Märtsis on Mihkel Raua näidend „American Monkey” kavas Floridas
– Märtsis toimub järjekordne Tallinn Music Week, kus esitletakse 200 Eesti bändi, üks välismaal tuntumaid on Ewert & The Two Draggons
– Mais-juunis külastavad filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester USA-d
– Tänavu peaks prantsuse keeles ilmuma Andrus Kivirähki „Rehepapp”
– Septembris sõidab Eesti rahvusmeeskoor Moskva-Siberi ringreisile