Erkki-Sven Tüür. Ärkamine. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Rīga, dirigent Daniel Reuss. Ondine, 2011.

 

Erkki-Sven Tüüri muusika on algusaegadest tänaseni olnud kirglik, peegeldanud erksat ja tundlikku maailmataju. Ometi on sellele aegade jooksul ka ülemäärast tehnitsismi ette heidetud. Ehk seepärast, et tema helikeeles leidub rohkesti metalset värvimängu ja võimukaid rütme, eksistentsiaalset absurdi ja olemispainet – ning üsna olematul määral romantilist jõuetust. Tüüri muusika on jõuline ka kurbuses. Ja tema absurditaju varjundab traagika asemel mõnigi kord eksalteeritud huumor.

Ka uuel heliplaadil kõlav Tüüri muusika on jõuline ja kirglik, kuid üsna ootamatult ümbritseb seda soe ja kuldne sära, milles peale teoste valiku mängib ilmselgelt kaasa hingestatud esitus. Plaadi lõputeoseks on Tüüri rahvusvahelise karjääri algust tähistav ja korduvalt plaadistatud „Insula deserta” (1989) Sinfonietta Rīga ettekandes. Selle keelpilliteose inspiratsiooniallikaks on Camus’ „Sisyphose müüt” ja pealkirjas viide Tüüri kodupaigale Hiiumaale, mis XIII sajandi ajalooürikus on kirjas kui „tühi saar”. Muusikas kõlavad tüürilikud arhetüübid: nurgelised meloodiafraasid, ostinato’de eluenergia, süüvimine pingul üksikhelisse või -kõlasse. Graatsilises ettekandes on vastamisi olemisabsurd ja selguseigatsus, kuid mõttelist silmapiiri jääb varjama otsekui uduviirg. Tervikus mõjub „Insula deserta” nagu lähtepunkt – nagu küsimuse püstitus, mille juurest tahaks pöörduda algusesse, kooriteoste juurde. Uue plaadi nimiteos „Ärkamine” (2011, segakoorile ja kammerorkestrile) on meeleline ja värvirikas, tugevatele jõujoontele vaatamata otsekui kosmilist õrnust kiirgav muusika. Kaheksas tekstilõigus kõlab Ernst Enno, Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luule ning kolm ülestõusmisega seotud ladinakeelset liturgilist tekstifragmenti (Psalm 118:24, Christus resurrexit, Exultet iam angelica). Muusikas põimuvad Tüüri puhul tuntud ja ka mõneti üllatuslikud stiilielemendid: sünkopeeritud rütmid ja kõlakihtide polüfoonia; ranged akordisambad, rahvalaulu meenutavad heterofooniavõtted ja sillerdav paljutertsiline harmooniakude; kõrgustesse tõusvad meloodiafraasid, budistlikku traditsiooni meenutav meloodika koos madalate burdoonhelidega ja rahvamuusikat meenutavad loitsivad kordused. Muusika omandab erinevaid ilmeid tundlikult teksti järgides, kuid pingekaar on võimas: VI (Exsultet) ja VII (Christus resurrexit) alaosa kulminatsioonile järgnev viimane lõik Doris Kareva tekstile on nagu järelsõna, mis toob rahu ja kirgastumise.

Kümme aastat varem loodud segakooriteoses „Rändaja õhtulaul” (2001) on kasutatud Ernst Enno kuue luuletuse kompilatsiooni. Enno luule teevad eriliseks elutunde sügavus ning väljenduse kõikevõitev lihtsus ja siirus. Siirust ja avatust õhkub ka Tüüri muusikast, mis kõnnib hoolikalt tekstimõtet pidi, ühildades mängleva loomulikkusega vastandlikke algeid – impressionistlikku värviküllust ja luuletekstist lähtuvat selguse vaimu. Muusikaliselt põnev ja sisuliselt tähenduslik on koori meeshäälte kasutamine instrumentaalse iseloomuga taustade rollis – et luuletekst naishäälte esituses saaks kõlada absoluutses puhtuses.

Kui muusikas on midagi tehnoloogia ja sotsiaalsete „pealisehituste” suhtes ülimuslikku, siis on see ehk energeetiline mudel, mida teos inimesele sisendada suudab. Sisendamine on maagia. Maagia on alati võim – mille suhtes vaba vaim on ettevaatlik. Aga see on ka üks võimalus ja kanal olemisüksilduse äravõitmiseks. Tüüri muusikas on maagiat parasjagu. Aga selle aluseks on sisukana tajutav dünaamiline energiakaar – nähtus, mida võib pidada kunstmuusika tähtsaimaks väärtuskriteeriumiks, erinevalt näiteks sellisest (tarbe)muusikast, milles dünaamika ja protsessuaalsus ei mängi erilist rolli, sest sihiks on mingi etteantud ja püsiv (hüpnootiline) seisund (äärmusilminguna näiteks nn klubimuusikas). Tüüri dünaamiline, suuri plaane haarav kõneviis mõjub üha enam köitva haruldusena ka askeetliku, kontemplatiivse ja mikropingetel mängiva „tõsise” nüüdismuusika taustal. Aga natukene intiimsemalt öeldes: peale selle, et uuel autoriplaadil avanevad Tüüri tuttavad teosed põnevas uudsuses, sunnib sellel kõlav muusika tõstma pilgu jalge eest, sulatab jää südame ümbert ja aitab maailma natukene rohkem armastada, kui see muidu võimalik oleks. Eriti käib see kahe kooriteose kohta, milles saavad ühishingamise eksistentsiaalne maailmataju, kristlik lunastuseusk ja külluslikult meeleline panteistlik elutunne.