Laes emotsioonid, vägev aplausitorm ja vali jalgademüdin – just nii maruliselt ja soojalt võttis Bremeni publik vastu eesti muusikute pakutu. Üllatusi, põnevust ja uudsust oli festivalil varuks nii muusikuile kui kuulajaile.
Üks on kindel – tänavune Bremeni muusikafestival jääb kuulajaile kauaks meelde, sest nii julgelt kui seekord, pole nende muusikamaitse, vastuvõtuvõime ja tolerantsiga varem eksperimenteeritud. Oma särava panuse andsid sellesse ka Kristjan Järvi koos Baltic Youth Philharmonic’uga, kus mängib ka seitse eestlast ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFKK).
Üllatus, üllatuse otsa
Kui spordimaailmas on maraton tavapäraselt lõpupäeva paraadala, siis Bremenis ei antud kuulajatele mingit armuaega – viis tundi (!) kestva kontsertmaratoni starti tuli 3500 kolmikkontserdi pileti soetanud muusikahuvilisel asuda juba avapäeval. Neid, kes vaid poole või kolmandiku “distantsiga” leppisid, oli teist sama palju ning võite vaid ette kujutada, kui võimas oli see vaatepilt, kui see muusikavaimustusest kantud inimmeri südaööni kontserdipaikade vahet voogas.
Ning ärge arvake, et vana Hansalinna kaupmehed selle erakordse teenimisvõimaluse kodus voodis vedeledes maha magasid: muusikaöö käis käsikäes suur ostuööga! Eks öelnud ju festivali direktor Thomas Albertki Raekojas sponsoritega šampanjaklaase kokku lüües: “Neid partituure kirjutame me koos teiega – kui pole majandust, pole ka kultuuri.” Albert mõtles öeldut sõna-sõnalt, sest tänu võimsale rahalisele saab festival endale lubada luksust igal aastal tellida mitmeid uudisteoseid.
Samuti ei juhtu iga päev, et väärika festivali avab verinoor – vaid teist (!) hooaega tegutsev orkester, seda enam, et elukutseliste muusikute asemel vaatavad lavalt vastu seitsekümmend särasilmset muusikatudengit, kes kõigi eelduste kohaselt peaksid alles koolis pillimänguoskust briljantseks lihvima ja kannatlikult oma aega suurtele lavadele astumiseks ootama. Aga ei! Nad on koos oma dirigendi Kristjan Järvi ja virtuoosse pianisti Fazil Sayga publikust pungil Die Glocke saalis ja neil on olemas nii tahe kui oskus kogu see rahvas oma lummusesse haarata. Ja nad tulid, nägid ja võitsid!
Usaldus määrab
Vahetult pärast peaproovi Postimehele antud intervjuus ütles pingutusest läbimärja särgiga Järvi, et põhjust, miks just neile see au anti, peitub eelkõige suures usalduses. “Mul on festivali direktori Thomas Albertiga peale puht inimestevahelise keemia ja ühiste muusikaliste arusaamade, ka tohutu vastastikune usaldus. Ta teab, et see, mida ma siia toon, ei ole lihtsalt niisama mingi orkester, või kontsert stiilis: teeme ühe toreda kontserdi ja läheme laiali – vaid, et see on alati midagi erilist.” Järvi, kes on juba seitse aastat järjest festivalil oma Absolute Ensemble’iga üles astunud ja pälvis 2007. aastal festivali preemia silmapaistva tegevuse eest, arvab, et ju on tema muusikaline stiil ja -nägemus just see, mida festivalil näha soovitakse.
Dirigendina on Järvi noorte muusikutega koos töötamise üle siiralt õnnelik ja ütleb, et tal pole tal nii põnevat projekt olnud alates 1993. aastast, mil ta alustas Absoluti’ga. Järvi käe all rahvusvahelistele lavadele jõudnud noored eesti muusikud tegid oma dirigendile vastukomplimendi, kinnitades ühest suust, et koostöö on neilegi olnud äärmiselt inspireeriv ja huvitav. Nad ei pidanud sugugi kummaliseks tõsiasja, et koha eest orkestris tuleb neil igal aastal läbi teha uus konkurss, vaid pidasid seda vastupidi – väga innustavaks.
Järvi, kel on käsil hõivatum hooaeg kui eales varem tunnistas, et “hakkab vist lõpuks täiskasvanuks saama” (naerab seda öeldes ise südamast). Sel hooajal paneb ta aga ka peadirigendina punkti kuus aastat kestnud suurepärasele koostööle Viini Tonkünstler’itega ning lähipäevil astutakse Grafeneggi festivalil Carl Orffi “Carmina Buranaga” ühiselt viimast korda publiku ette. Seejärel naaseb Järvi taas Bremenisse, et 3. septembril Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga ette kanda Leonard Bernsteini operett “Candide”. Nõudlus piletite järgi oli nii suur, et senine kontserdipaik tuli viimasel minutil üle viia Die Glocke suurde saali. Alles mõni aeg tagasi saabus orkester koos peadirigent Paavo Järviga tagasi ülimenukalt kontsertreisilt Ameerikasse, mille New York Times võttis kokku sõnadega: “Järvi koos oma orkestriga rokkis täiega südaööni välja!”
Kumminuiad ja Mozart
Pole õigemat sõna kui “kultuurišokk” sellele, mida auväärt publikum pühapäeval 23. augustil Bremeni Muusikateatris kogema pidi: Mozarti ooperi “Idomeneo” avataktidega koos ilmusid lavale kumminuiade ja automaatidega, musti terroristi maske kandvad mehed, tõugates enda ees mustanahalisi immigrante ja šikis kontorikostüümis Trooja printsessi… Oh, mein Gott! (eesti k Mu Jumal küll!) oleks selle peale hüüdnud vist Mozart, kuid muidu nii konservatiivne ooperipublik neelas selle šokisööda vaimustunult alla.
Ooper “Idomeneo” valmis Mozartil 1781. aastal, kanti ette vaid mõned korrad ning jäi siis kauaks teiste säravate ooperite varju. Thomas Albert vastas Postimehele provotseerivale küsimusele: kas ta ei karda, et publik prantslase Olivier Py julm-julgest lavaversioonist ära ehmatab muheldes, et kartused on asjatud: “Mõlemad etendused on välja müüdud ja see on hea märk.” Kohalik leht Weser Kurier märkis juba suure muusikaõhtu eel, et ooper tõotab kujuneda festivali tipphetkeks ja see ennustus pidas tõesti paika. Vaieldamatult oli selles õnnestumises Mozarti vaimustava heliloomingu, suurepäraste solistide (Colin Balzer/Idomeneo; Yann Beuron/ Idamante; Sophie karthäuser/Ilia; Mireille Delunsch/Elettra), EFKK’i ja mustanahaliste tantsijate kõrval kõige määravam roll Py ülimalt fantaasiarikkal ja julgel lavastajatööl.
Kaks korda varemgi Bremenis üles astunud EFKK kuulub Alberti sõnul tema vaieldamatute lemmikute hulka eeskätt tänu professionaalsusele ja paindlikkusele katsetada uusi asju. “See sümpaatia sündis palju aastaid tagasi ja ma olin siiralt rõõmus, et nende ajakava lubas festivalil osaleda. Kui kuulsin neid Paul Hillieri juhatamisel ette kandmas Monteverdi “Vespreid” oli see oli minu jaoks muljetavaldav elamus. Kui otsus “Idomeneo” lavale tuua oli küps, oli minu suur soov, et seda esitaks just Eesti koor.”
Koori produtsent ja laulja Esper Linnamägi ütles vahetult enne õhtust etendust kaval muie suul, et see on tõesti kõike muud kui traditsiooniline lavastus ja võib vaatajat ehk isegi ehmatada.” ”Idomeneo”, mis on Linnamäe sõnul kontsert-ettekandena ehk pisut liiga staatiline tundub, on prantslasest lavastaja käes teinud 180-kraadise kannapöörde ja ääretult põnev ka esitajatele endile.
Õhtul leidis see tõesti ka kinnitust, sest dramaatilised sündmused Kreeta kuningakojas leidsid aset liikuvatel tellingutel, mille nutikas ümberpaigutus tekitas aina uusi ja põnevaid ruumilahendusi. Müstilisust lisasid, suured peegelkardinad, üleelusuurused hobused ja elav tuli. Kui lisada kumminuiad, automaadid, kostüümideks olnud moodsas ülikonnad, siis oli see kõike muud kui klassikaline lahendus. Kuna unistamise eest raha ei küsita, julgen selle siinkohal välja öelda: soovin väga, et kellelgi leiduks raha ja tahet see suurejooneline lavastus Eestisse tuua. Kui ei, siis tuleb Bremeni moosekantide kombel sammud Bremenisse seada, sest seal juba muusikalises mõttes heast ja paremast puudust ei tule.