Arvo Pärt. In principio.
ECM New Series, 2009.
Vähe on nii raskeid ülesandeid kui kirjutada Arvo Pärdi muusikast, millest on juba palju kordi väga hästi kirjutatud ja millest kirjutamine on võib-olla ka neile headele kirjutajatele olnud sama palju ülendav kogemus kui kartus minna „kätega kallale” millelegi, mida tohiks ainult sisse hingata. Ka vastupidist varianti, Pärdi helikeele üle ironiseerimist ja lausa viha tundmist sellise muusika vastu, harrastatakse jõudsalt. Nii on see ka Pärdi uue autoriplaadi „In principio” kajastustega muu maailma (neti)-väljaannetes. (Eestis on süvamuusika sündmustest kirjutamine ununenud mingisse kummalisse pool-koomaseisundisse, kui spetsiaalselt muusikale pühendatud väljaanded kõrvale jätta.)
Pärdi uue plaadi andis välja firma ECM, albumil kõlab valdavalt „uus Pärt” ehk sellel sajandil sündinud muusika: „In principio” (2003, segakoorile ja orkestrile, pühendatud Tõnu Kaljustele), „La Sindone” (2005, orkestrile, pühendatud Enzo Restagnole), „Cecilia, vergine romana” (2000, ümber töötatud 2002; segakoorile ja orkestrile, pühendatud Myung-Whun Chungile ja Accademia Nazionale di Santa Cecilia koorile ja orkestrile), „Da pacem Domine”
(2004/07 segakoorile ja orkestrile), „Mein Weg” (1989/99, ümber töötatud 2000; 14 keelpillile ja löökpillidele, pühendatud Andreas Peer Kählerile ja Unter den Lindeni kammerorkestrile) ja „Für Lennart in memoriam” (2006, keelpilliorkestrile). Albumi vaimne juht on dirigent Tõnu Kaljuste, suurepärast tööd teevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Tallinna Kammerorkester. Plaadi produtsent on eesti muusikute plaadi-kaitseingel Manfred Eicher. Osa teostest on salvestatud mais 2007 Niguliste kirikus (helirežissöör Margo Kõlar), osa juunis 2008 Estonia kontserdisaalis (helirežissöör Teije van Geest).
Kõrv läheb kikki, kui kuulata Eesti Filharmoonia Kammerkoori „teritatud” kõla „In principio” esitusel. Plaadil kuuleb ka EFK tuttavat imepärast õhulisust ja sametist täiskõla („Da pacem Domine”), aga koor nagu aretaks enda sees ka pisikest hästi kasvatatud fuuriat, keda mõnikord korralikult läbi mõeldud koguses lavale lubada. Sellega saab kõlapilt juurde uut erksust. Väga meeldib Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kõla „La Sindone” alguses, ERSO-lt kuuleb plaadil ka mitmeid suurepäraseid pingestatud „minekuid”. Mõnel hetkel sooviks vase koosmängus kuulda tsipake nihutamist suurema täpsuse poole. Hästi eriline tundub Tallinna Kammerorkestri tämber teoses „Für Lennart in memoriam”. See kõlab nii, nagu oleks üheks orkestriks liidetud eile valmistatud pillid ja kolmesaja aasta tagused. Nii kummaline ja ilus on see tunnetus, millega orkester mängib ja sellise kõla leiab. Tõnu Kaljuste on inspireerinud kõiki kolme kollektiivi kasutama nii oma avalikke kui ka varjatud andeid.
Teater. Muusika. Kino eelmises numbris tuletas Neeme Punder lugejale meelde, et sajandeid oli muusika n-ö tarbekunst, kuigi see sõna on meie ajal omandanud justkui madalama kunsti tähenduse (ausalt öeldes olen ise jõudnud omamoodi vastureformatsiooni”
staadiumi ja ilmselt valiksin oma elutuppa moodsa maali asemel vaasi, kui sellesse ikka ka lilli saab panna). Muusika oli praktiline „asi”, mida vajas jumalateenistus või mõni n-ö ilmaliku elu pidustus, või oli muusikut toanurka vaja lihtsalt selleks, et õukonnas töötaks
„elus raadio”. Kui mõelda nii, et ühenduses olemine millegi endast avaramaga ja hinge tasakaalus hoidmine on tarve, ning Arvo Pärdi muusika selle vajaduse „rahuldamisele” kaasa aitab, on Pärdi muusika peale kõige muu ka tarbekunst (paljudel inimestel on selle koha peal muidugi mõni hoopis teistsugune helivorm). See oleks helikeele allikate kõrval veel midagi, mis seob tema teoseid varajase muusika meistrite loominguga. Lisame siia tõsiasja, et osa
Pärdi teoseid ongi loodud konkreetse sündmuse tarbeks. Kõige valusam näide sellest on Lennart Meri tellimus omaenda matusetseremooniaks. Aga ka „Da pacem Domine” on sellise funktsiooniga teos, alustatud kaks päeva pärast 2004. aasta pommirünnakuid Madridis ning saanud osaks terrorismiohvrite iga-aastastest mälestusüritustest Hispaanias.
Ei ole vaja oodata igast Pärdi teosest midagi kardinaalselt teistsugust või uuenduslikku. Uue muusika kuulaja küll enamasti rõõmustab, kui kuuleb midagi ennekuulmatut, ja uue ootus on saanud tänapäeva muusikaelu normaalseks osaks, aga harjumuspärasesse ajamõõtmesse mitte mahtuva helilooja puhul ei ole mõtet teha numbrit tuttavate mustrite kordamisest ja varieerimisest. Teisiti on siis, kui keegi kordab Pärdi mustreid oma nime all, olgu siis tegemist suhteliselt teadliku või ebateadliku „laenamisega”. Üks Pärdi muusika omapärasid on see, et kui nii isikupärase olemise ja selge tuumaga helikeelde ilmub veidigi suurem muutus või äkilisem käänak, tundub see väga suurena.
„Uuem Pärt”, mille selge algus tundus olevat kümme aastat tagasi kuuldud „Como anhela la cierva” („Otsekui hirv”), mis mõjus tollal hea ehmatusena, on varasemaga võrreldes sageli „otsekohesemalt” ja „klassikalisemalt” dramaatiline. Mitme kõnealusel plaadil kõlava teose puhul võiks vabalt rääkida traagilistes värvides helimaalingutest. Ja need on väga kaunid, väga peenelt pildilised ja näivad ütlevat rohkem, kui oskad vastu võtta ja „ära tõlkida”. Üks selle näiteid on „La Sindone”, mille tulek publiku ette on seotud Torino toomkirikuga (olümpiamängude kultuuriprogrammi raames aastal 2006) ning seal hoitava kuulsa müstilise surilinaga. „La Sindone” „maa ja taeva vahel” kulgevas muusikas on valusalt puudutavaid värelusi ja veidi jäätunud olekut. Jää ei käi kuidagi kokku paigaga, kust surilina pärineb, aga seda võib tõlgendada kui igaveseks külmutatud saladust või Jeesust ümbritsenud paljusid jäätunud, „kinniseid” hingi. Pika otsimise ja „kompamise” kohta, millena võib märkimisväärset osa „La Sindone” muusikast kuulda, saaks soovi korral öelda, et see „kujutab” surilina uurimist, ekspertide otsinguid eesmärgiga leida tõde – kas linal on piisavalt selge inimkeha jälg või pole lina siiski see, milleks seda peetakse. Aeglast protsessioonilikku lõiku — raskel sammul mäest üles, „täidetud” minoorse helirea kujul — võiks võrrelda ristikäiguga või ükskõik kelle teekonnaga „ülespoole” ehk tõe ja äratundmise juurde. „Protsessioonipilte” leiab ka „In principiost”, mis oma Johannese evangeeliumist pärit tekstiga innustab muidugi muidki pilte nägema. Ilus ja ülendav on teose kolmanda osa kurbus, sest „omaenda rahvas ei tundnud teda ära”.
Vapustavaid kõlavorme sisaldavas teoses „Cecilia, vergine romana” leidub üks maast lahti rebiv lõik, milles Pärt on suutnud kokku liita kindlameelsuse ja hirmu väljenduse — jälle üks väreleva kõla variante orkestripartiis pluss kõrged naishääled. Kui muusikute kaitsepühakuks saanud Cecilia lugu teada — Cecilia suri 230. aasta paiku märtrisurma —, pole fantaasial selles kuigi raske kuulda inimese hirmu selle ees, mis teda ootab, aga samas kindlaks jäämist oma usule.
Ja ei saa midagi parata, kõrv kuuleb teose „Für Lennart in memoriam” keelpillides valguse peegeldust hästi natuke lainetaval merel.